07 jaanuar 2023

Pesumasin Vjatka, 1980-ndad

 Vist reklaampilt, foto internetist.

Mäletan selgesti Vjatka pesumasinat 21. Juuni tänaval Kodutarbe (praegu Abakhani kangapood) poe aknal, hind juures 400 rubla. See oli nii kallis, et läksime mööda ja imestasime, et milleks selline pesumasin, kui Riga maksis umbes 70. Hulk aega seisis, ilma et oleks isegi nõukogude defitsiidi tingimustes ostetud. Kui aga lõpuks aru saadi, et see peseb ja ise ei pea midagi tegema, muutus Vjatka kuumaks kaubaks. 

Vjatkade müük Saraatovis 1989. aastal, foto internetist.

Nägime masinat sõprade juures pesemas, algul tundus täiesti ulme, et selline asi on võimalik, et ise ei peagi loputama ega kuivaks väänama. Siis muidugi tahtsime endale ka, aga Tartus neid enam vabalt müügil ei olnud. Rääkisime tuttavatele, et tahaksime automaatpesumasinat osta ja sellest oli kasu - üks ämmale külla sõitnud sõber nägi Abja-Paluoja poes Vjatkat müügil ja helistas sealt kuskilt meie ühisele telefoniga tuttavale, kes tuli meile ütlema. Võtsime isa autol esiistme ära ja sõitsime järgi. See võis olla 1988. aastal.

 Meie peres oli laste ülesanne tsentrifuugimise ajal alati pesumasina peal istuda, sest muidu hüppas see koridori keskele. Kahjuks ei ole sellest ühtegi pilti.

 

 

 Tartus Karlovas oli kodumasinate remondi töökoda. Töökojahoonet ühendas omaniku elumajaga 30m pikkune maa-alune käik. Selles olid mõlemal pool tihedad riiulid, mis olid täis Vjatka mootoreid ja muid lammutatud masinatest pärit tagavaraosi. Kõike läks vaja, inimestel olid ainult ühte tüüpi automaatpesumasinad, aga tagavaraosadega oli kitsas. 

Meie kodus mähiti ise rikkiläinud Vjatka mõistuse mootor, üldse oli meie pesumasin nii ümber ehitatud, et sellel sai esipaneeli kiiresti poltidest lahti ja eest ära võtta, sest parandama pidi tihti. Aga peab ütlema, et kõiki osasid sai väikeste tükkidena vahetada, mitte nagu praegustel masinatel.

Lugesin netist, et Vjatka oli Venemaal üks esimesi asju, mida üldse reklaamiti.

 Hoolitsev mees on hea, aga Vjatka on parem!

  Vjatka ei olnud esimene N Liidus toodetud automaatne pesumasin. Enne seda toodeti aastatel 1975-1977 pesumasinat Volga 10. Aga see kõrvaldati tootmisest, sest elamute elekter ei pidanud masina suurele voolutarbimisele vastu (kuigi masina ostmiseks tuli tuua majavalitsusest tõend, et maja elektrivõrk kannatab pesumasina välja).

1974. aastal ostis Kirovi tehas Elektrobõtpribor Itaalia firmalt Merloni Projeti, praegune Indesit,  automaatpesumasinate tootmise litsentsi. 1979.a sai valmis tehase uus, Itaalia seadmetega tootmiskompleks. 1980.a lasti välja proovimudel Vjatka-automaat-12. Number tähistab programmide arvu. Tegelikult on see vaid mehaanilise käsuseadme poolt programmeeritud toimingute arv. Programme oli 2 järjestikust ja "laiendus" 12-ni viidi läbi, jättes vahele jadaskeemil olevad esialgsed toimingud, kusjuures valikunupp oli vastavalt seatud. Pesumasinat sai ühendada ka kuuma vee torustikuga, nii et ta ise ei pidanud vett soojendama.

23. veebruaril 1981 toodeti esimesed 100 pesumasinat.

 Vjatka 12-le järgnesid Vjatka-automaat-14 ja 16. Jaehind oli algul 495 rubla, pärast 400 rubla, mis oli väga kõrge hind. 

1991. aastal toimusid tehases, nagu igal pool mujalgi muutused, mis viisid pankrotini 1998. aastal.

2005. a ostis tehase ära firma Candy. Seadmed renoveeriti 18 miljoni euro eest. Uus omanik otsustas kaubamärki edasi arendada. Tulid välja uued mudelid Vjatka-Maria ja Vjatka-Katjuša. 2008.a toodeti  300 000 pesumasinat aastas.

 Kõik fotod internetist.

1 kommentaar:

  1. Kohe meenus nõukaaegne anekdoot pesumasina reklaamist: «Ärge piinake oma naist pesupesemisega. Tehku seda elekter!» :)

    VastaKustuta