18 jaanuar 2020

Zoja Voskressenskaja "Isa kirsipuu" 2

Naaberriik on asunud oma kangelaste pealt tolmu maha kloppima. Jälle on tekitatud üks legend.

1992. a kõrges vanuses surnud Zoja Voskressenskaja-Rõbkina viimase kümnendi auavaldused:

2015.a nimetatakse ta Tuula oblasti aukodanikuks;
2017.a nimetatakse Moskvas tänav tema nimega;
2019.a antakse välja mark, kusjuures margi peal ei ole ta mitte kirjanikuna, vaid vormis polkovnikuna;
2012.a näidatakse dokumentaalset mängufilmi "Polkovnik Rõbkini kaks elu";
2015.a dok.film "Madam "täiesti salajane""


Vseviov ütleb "Müstilises Venemaas", et Voskressenskaja Eestis ei luuranud, seega ei saa margil Niguliste torn olla, aga paaris artiklis oli möödaminnes ka luuraja Eestis käimist mainitud.

Kui öelda nõukogude luuraja, kõlab see nõukogude ajal luurelugusid lugenud inimesele üsna positiivsena, aga kui öelda NKVD salaagent, siis on tegemist millegi räigega.

Lugesin vene netist Zoja Voskressenskaja-Rõbkina kohta ning vaatasin temast filmi ja kuulasin David Vseviovi saadet. Tegelikult on luuraja kohta teada üpris vähe ning ühtesid ja samu episoode korratakse ikka ja jälle, kõik ülivõrdes positiivne ja väga veenev, tundus, et oli Vseviovilegi mõju avaldanud. Nõukogude välisluuraja ametis edukalt tegutsemiseks peab olema sihikindel, emotsioonideta ja südametunnistuseta inimene, kes ei löö eesmärgi nimel millegi ees risti ette.  Võimatu on aru saada, kus lõpeb tõde ja algab propaganda. Mida rohkem lugeda, seda imelikumaks läheb. Näiteks alustab üks ajakirjanik isiklikust tutvusest, kui ta veel algaja kirjanikuna Voskressenskaja juurde läks ja väidab, et olid 10 aastat head tuttavad, aga paari-kolme lause järel läheb artikkel jälle täpselt sissetöötatud eluloolistele radadele. Ja mitte kuskil ei ole mitte ühtegi kahtlevat ega negatiivset kommentaari!


Legend ise on selline.
Zoja Voskressenskaja alustas oma tööelu 14-aastaselt pärast isa surma. Esimene töökoht oli KGB raamatukogu, mõne aasta pärast sai temast noortevangla poliitjuht.

Pärast luurajate kiirkursuste lõpetamist saadeti 22-aastane Zoja Hiinasse, kus ta ametlikult töötas naftasündikaadis "Sojuzneft" sekretärina, aga põhiülesanne oli koguda luureteavet, mis oli Hiina idaraudtee ümbruse ägedate konfliktide tõttu ülimalt oluline.
Zoja (pseudonüüm Irina) tegi väga head tööd ning otsustati saata Euroopasse, kus luuras Lätis, Eestis, Saksamaal, Austras, Soomes. Riias esines Voskressenskaja saksa parunessina ning harjutas kombeid, mis olid sobivad tema staatusega. Siis saadeti ta Saksamaale. Olevat olnud keelte peale eriti andekas, aktsendivaba saksa keele olevat omandanud ühe kuuga.




Plaanis oli teha temast illegaalne luureohvitser Euroopas, Moskvasse teavet edastava võrgu keskuses, aga see plaan läks Zojast mitteolenevatel põhjustel vett vedama ning ta pidi ümber orienteeruma Skandinaaviamaadele.Teisal on öeldud, et talle anti ülesanne kindrali armukeseks hakata, ta lubas ülesande täita, kuid pärast seda end maha lasta.
Voskressenskaja saadeti Soome Nõukogude luure residendi asetäitjana, kes töötas Helsingi Intouristi Nõukogude esinduses. Pärast mitut kuud edukat töötamist, mille hulka käis ka soome keele äraõppimine, saadeti Moskvast uus konsul nimega Jartsev, kellega koostöö ei sujunud üldse, nii et Zoja palus end tagasi kutsuda. Vastuseks kästi nõukogude luuraja Boriss Rõbkin tööga kurssi viia ja lubati mõne aja pärast tagasikutsumine uuesti läbi vaadata. Kuue kuu pärast tuli luurajatelt Moskvasse ühine taotlus abiellumiseks. Zoja kartis, et nad ei saa selleks luba, kuid ülemused arvasid, et see võiks panna luurajad veel tõhusamalt tööle. Nii sai tast madam Jartseva, kodumaal Rõbkina. Abielupaari viljakas töö kestis Soomes 4 aastat, kuni Talvesõjani.

Moskvasse naasmise järel hakkas Zoja tööle välisluure analüütikuna, kogu Euroopa välisluure teave käis tema käest läbi, ta õpetas välja ka luure- ja diversioonigruppe.. 
Sõja ajal, 1941.a lõpust kuni 1944.a märtsini elas ta saatkonna nõunikust abikaasaga Rootsis, ametilt saatkonna pressisekretär, tegi tihedat koostööd nõukogude suursaadiku Kollontaiga, korraldas Saksamaa sõjalise transiidi jälgimist läbi Rootsi ja tegi palju propagandatööd selle nimel, et rootslased eelistaksid Saksamaale Nõukogude Liitu.

 Zoja Voskressenskaja ja Aleksandra Kollontai

Pärast Moskvasse naasmist oli Voskressenskaja luure keskaparaadis analüütik, tõusis Saksa osakonna juhiks, käis ka Saksamaal operatiivmissioonil.

1944.a sündis luurepaaril poeg Aleksei, teisal on öeldud, et nad võtsid lastekodust 3-aastase lapse.
Zoja Voskressenskaja esimesest abielust ja 1928.a sündinud lapsest, keda vanaema kasvatas ja kes 15-aastaselt rindele põgenes, oli vist ainult dokumentaalfilmis juttu. Lapselaps ütleb filmis, et ta vanavanemad lahutasid ideoloogilistel põhjustel.



Abikaasa, polkovnik Boriss Rõbkin hukkus väga kahtlastel asjaoludel 1947.a novembris Praha lähedal autoavariis. Boriss tegeles sõja ajal hävinud agentidevõrgu taastamisega Euroopas. Zojale surma asjaolude uurimiseks luba ei antud.

1953. aastal, pärast Beria arreteerimist, hakati süüdi mõistma Beria kaaskondlasi. Süüdi mõisteti ka nõukogude luurekorüfee Pavel Sudoplatov, kellega koos Zoja Voskressenskaja töötas palju aastaid. Kui Voskressenskajat hakati kinnitama välisluure juhtimise parteikomitee liikmeks, siis ta teatas, et on Sudoplatoviga pikka aega koostööd teinud, tunneb teda hästi ja kuni juhtumi kõigi asjaolude selgitamiseni keeldub ta parteikomitee liige olemast. Seda ei andestatud, Zoja vallandati ja saadeti Gulagi, küll mitte vangina, vaid Vorkutas eriti ohtlike kurjategijate laagri eriosakonna töötajana. Seal  teenis ta personalijuhina kaks aastat, mis oli jäänud tema pensionile jäämiseni.



1956.a läks Zoja Voskressenskaja-Rõbkina polkovnikuna pensionile ja hakkas lastekirjanikuks.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar