Kandideerimise ajal on ta olnud vabaduses 2,5 aastat, Eestis on nõukogude võim, Olga Lauristin on jõudnud uskumatult palju teha. Ta on kirjanduse peavalitsuse direktor (tegeleb raamatute lubamise ja keelamisega, põhiliselt viimasega), on abielus kaasvõitleja Johannes Lauristiniga, kes on Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu esimees ning tal on pisitilluke laps, 7.aprillil 1940 sündinud Marju Lauristin. Viimasest valimisplakat ei räägi.
Kaks Eesti sotsiaalministrit: Olga Lauristin 1944-1947
Marju Lauristin 1992-1994
2 lõiku valimisplakatilt:
Üks säravamaid ja vapramaid kujusid kangelasliku EK(b)P ridades on Olga Lauristin (sünd Künnapuu). Tema kuulub nende seltsimeeste ridadesse, kes töölisklassi asjale on jäänud truuks igas olukorras, keda mingisugune depressioon kodanluse poolt ei ole murda suutnud.
...
Vangla võimud, nähes Olga Lauristinis poliitiliselt juhtivat inimest ja organisaatorit, kellel oli mõju kaasvangidele, püüdsid teda igati eraldada teistest, teda füüsiliselt ja vaimselt hävitada, kasutades selleks kõige jõhkramaid vahendeid.
Nii istus Olga Lauristin Pärnus 3 aastat üksikus kongis, sellest kuus kuud absoluutses üksinduses. Kolme aasta kestes oli isegi vangivalvuritel keelatud O.Lauristiniga ainustki sõna vahetada. Talle oli keelatud ühegi elava inimese nägemine ka vangimaja koridoris ja õues.
Olga Künnapuu (Lauristin) oli ilus tark noor naine, ülikooli jättis pooleli, sest parteil oli teda mujal vaja. Tagantjärgi seaduspärasusi otsides leidsin näiteks, et ta käis ühes klassis Lagle Pareki ema Elsbet Parekiga, nad olid vastandlike gruppide liidrid.
Punaseks või revolutsionääriks olemine iseseisvussõja-eelsel ajal tähendas ebaõigluse vastast võitlust revolutsiooniliste meetoditega. Eesti-vastase lisatähenduse omandas see keelend hiljem, Vabadussõja ajal. Enne 1917-18. aastat olid ka eesti rahvuslased revolutsionäärid, või vähemalt iseloomustasid nii neid nende vastased. 1918-19. aastal jaotusid kõik need endised eesti revolutsionäärid kahte leeri: iseseisvuse pooldajateks ehk „valgeteks“ ja iseseisvuse vastasteks ehk nüüd „päris“ punasteks, kommunistideks, enamlasteks või bolševikeks, kuidas keegi nimetada võtab.
Olga Künnapuu (Lauristin) astus 1920.a 17-aastasena Eestimaa Töörahva Parteisse, sellest ajast arvestatakse ka tema kuulumist Nõukogude Liidu Kommunistlikku Parteisse. Kuna ta elas väga kõrge vanuseni, siis oli ta vist kõige pikema staažiga parteilane Eestis.
1910-ndatel-1920-ndatel oli marksism võitlus maailma proletariaadi vabanemise eest, aga ka naise õiguste ja uute moraalireeglite eest.
Olga Lauristin meenutab, kuidas ühel kommunismiasja ajamise koosolekul Jaan Anvelt suitsukarbi ringi käima laskis, kuid Jaan Kreuks lükkas tema poole suunatud karbi tõrjuvalt tagasi, öeldes:"Naised ei suitseta!" Olga Lauristin, kes ei olnud suitsetaja, võttis nüüd just paberossi, nimelt võrdõiguslikkuse märgiks. "Oli kord aeg, mil küsimuse üle, kas naisterahvad suitsetada tohivad, sama ägedasti vaieldi, kui selle üle, kas neile valimisõigust anda."
Eesti kommunistide usk ja pühendumus olid imetlusväärsed. Samas sõltus nende aktiivsus suuresti Moskva rahastusest. Vahel saadeti neile osa valerahana, mille vastu Eesti kommunistid kõvasti protestisid. Ilma Nõukogude Venemaata poleks Eesti Vabariigis elukutselisi kommunistlikke aktiviste olnud. Küll aga parteipiletita kommunismimeelsust.
Olga Künnapuu ütles nn 149 protsessil oma viimases sõnas 25.novembril 1924 - ehkki tema kaaskaebealune Jaan Tomp oli kohtu solvamise eest 12 päeva varem süüdi mõistetud ja 11 päeva varem maha lastud: "(...) mõistke teie niipalju kui teie paragrahvid annavad, kas või eluks ajaks. Homme oleme meie valitsejad ja anname igale ühele kuuli."
1940.a algas Olga Lauristini töö kõrgetes valitsusametites.
1941.a jäi Olga abikaasa Johannes Lauristin Eesti valitsuse Venemaale evakueerimise käigus teadmata kadunuks.
1941-1944 töötas Olga Lauristin Moskvas Üleliidulises Raadios ja Võõrkeelse Kirjanduse Kirjastuses eesti toimetuse juhatajana.
1944-1947 oli ta Eesti NSV sotsiaalkindlustuse minister.
1945.a abiellus sotsiaalminister Olga Lauristin kaasvõitleja Hendrik Allikuga ja sünnitas 8.oktoobril 1946 poja Jaak Alliku. (Mailis Reps ei olnud esimene sünnitav minister).
1947-1951 Eesti NSV kinematograafia minister.
1951.a 30.dets vangistati ta teine abikaasa ning Olga visati 1952.a parteist välja, 1953.a ta partei liikmelisus taastati.
1956–1961 oli Olga Välismaaga Sõpruse ja Kultuurisidemete Arendamise Eesti Ühingu Presiidiumi esimees
1961 Rahufondi Eesti osakonna esimees.
Olga Lauristin suri 102-aastasena 2005.a.
Olga Lauristini järglasi loetakse praeguses Eestis 10 mõjukaima perekonna hulka.Tsitaadid Jaak Valge suurepärasest raamatust "Punased".
Perepildid Marju Lauristini kogumikust "Punane ja sinine".
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar