Mereväes 1974

Lõuna-Eestis, ühes 10 aastat tühjana seisnud lagunenud majas oli seinal raami sees kollaaž. Arvan, et see on tehtud mereväes aega teenides.

Tol ajal kestis teenistus mereväes 3 aastat, teistes väeosades 2 aastat.

Majja jäetud paberite vahelt tuli välja väeosa komandöri kiri sõduri vanematele.

   Austatud Jekaterina Jegorovna ja Vladimir Petrovitš! 
   Mulle usaldatud väeosas teenib aega Teie poeg Liiv, Viktor. 
   Teenistuse jooksul näitas Viktor ennast ausa distsiplineeritud tööka ja püüdliku sõjamehena. Omandanud sügavuti sõjaväe eeskirjade nõudeid, on seltsimees Liiv eeskujuks kaasteenijatele sõjaväekohustuse täitmisel.
   Tänu oma tööarmastusele ja vastuvaidlematule allumisele on Teie poeg saanud Nõukogude Armee eesrindlase aunimetuse ja omab 8 kiitust.
   Ta võtab aktiivselt osa sõjaväeosa ühiskondlikust elust, aitab seltsimehi teenistuses ning on pälvinud nende austuse.
   Avaldan Teile südamlikku tänu väärika poja kasvatamise eest. Selliste tähelepanuväärsete poegadega suudame me alati täita mistahes sõjalist ülesannet. 
   Soovime Teile tugevat tervist, palju õnne ja edu töös meie suure Kodumaa hüvanguks.
   Austusega väeosa 83400 komandör polkovnik V. Prošetškin 1.mail 1974.aastal.

Viljandis Nõukogude Armees 1971

Mõnede eesti poistega juhtus nii, et neid ei saadetudki kaugele Venemaa avarustesse aega teenima, vaid neil õnnestus seda Eestis teha. Kõrvaltvaatajate arvates oli see suur vedamine, aga poisid ise on rääkinud, kui halb oli Vene sõjaväe vormis Eestis liikuda ja endale suunatud põlglikke pilke tunda.

 

Pildid on 1971. aastast, Enn Kopli ajateenistusest.

Viljandisse võeti aega teenima füüsiliselt hästi arenenud poisse, Enn oli kõrgeid tiitleid pälvinud suusataja.

 Valmistati ette sõjaväelasi diversioonitegevuseks vaenlase territooriumil. Sõdurid jaotati 7-8- mehelisteks gruppideks, milles igaühel oli oma eriala ja ülesanne.

Üks tublisti hiljem, 1989-1991, Viljandis teeninud mees iseloomustas foorumis õppusi nii:  
Õppused nägid välja sellised, et topiti terve grupp ZIL i kinnisesse kuuti, kust muhvigi välja ei näinud ja sõidutati 4-5 tundi teadmata suunas. Peatusel visati meile pihku kaardid ja ülesanded millised tuli täita. Teede peal liikumine oli keelatud, liiguti täisvarustuses sh kaasas oli päris ehedad relvad ja laskemoon. Sihtkohta jõudmiseks tuli pooljoostes maastikul läbida päris pikki vahemaid ja pikimad retked kestsid kuni 4 ööpäeva. Olen osalenud ka mõndadel aktsioonidel Lätis, Venemaal, Leedus. Leetu saadeti meid esimeste seas sel ajal kui sealkandis elu mäsuks kiskus ja teletorni all möllama hakati.

 

 Veel üks kommentaar samast foorumist:
Distantside läbimisele ja inimeste tapmisele pandi Viljandis kõva rõhku. Onu teenis seal 1962-1965. Kui ära tuli, andis allkirja, et ei kasuta õpitud võitlustehnikat tsiviilis.


Interneti andmetel olid Viljandis Nõukogude Armee territooriumid Männimäel (KEK-i ja Metsakombinaadi vastas), kunagise Motodroomi juures (Riia mnt, Anton Irve ja Tooma tänava vahelises nurgas) ning kaks vastastikku asuvat territooriumi kesklinnas. Lisaks veel lasketiir Välustes ning sigala Saarepeedi tee ääres, umbes 10 km Viljandist.


 Aitäh Heidile.

Loominguline praktika 1950

Loomingu peamiseks ülesandeks on - leida looduses ja elunähtustes eriti tähtsaid, eriti huvitavaid, eriti sisukaid momente, osata neid tõepäraselt vaatajale edasi anda ja seega teenida rahva huve.

G.Savitski "Kunstimeisterlikkusest". Nõuandeid noortele kunstnikele, lk 14.

21-aastane ENSV Tartu Riikliku Kunstiinstituudi üliõpilane Ulve Kolk loomingulisel praktikal 1950.a juulis. Suvepraktika oli tolleaegsa õppe väga tähtis osa.

 13.11.1950 võttis NSVL Ministrite Nõukogu vastu määruse, mille järgi kogu kunstialane kõrgharidus tuli koondada Tallinnasse ja Tartusse pidi jääma vaid kõrgkooli astujate ettevalmistamine ning kunstiõpetajate koolitus. Tallinna Riiklik Tarbekunstiinstituut ja Tartu Riiklik Kunstiinstituut moodustasid uue õppeasutuse - Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi (ERKI). Muu hulgas pidi see ka lõpetama üle 20 aasta kestnud Tallinna ja Tartu kunstikoolide vahelise vaenu, samas oli see hoop Tartu vaimuelule, Tartu kui kunstilinn muutus teisejärguliseks. 

  Varem vastu võetud Tartu kunstiüliõpilastel lasti Tartus lõpuni õppida kuni 1955. aastani, aga diplomi said nad ERKI oma. 

Piimast

  Mäletan, kuidas mind saadeti kahe 3-liitrise piimamannerguga

"Linda" poodi Tähe ja Kuu nurgal ning ma pidin tooma 3 liitrit piima ja 3 liitrit petti. Need olid poes leti taga 40-liitristes piimanõudes:

 kust siis müüja tõstis liitrise kulbiga kummassegi mannergusse kolm korda.

Kus ja millisel kujul teistsugust piima müüdi, mina ei tea, aga kunagisel piimakombinaadi kunstnikul Ulve Kolgil oli 1960-ndatest alles aprikoosi dessertpiima silt:

 ja 6% piima silt:

  Piima ju müüdi Tartus 0,5-liitristes pudelites:

 Kogu info oli korgi peale pressitud, meil eestikeelsena, näiteks PIIM ESMASPÄEV.

Lõuna-Eestis müüdi piima ka 1-liitristes pudelites ning Tallinnas sellistes pakkides:

Aga Ulve Kolgi silte ei oska ühegi pakendiga siduda.

Võib-olla tõesti müüdi mõnikord teistsugust piima spetsiaalses piimapoes nagu oli "Edasi" toimetuse kõrval keldris:

Piimajoojad poe seinal olid Ulvi Kolgi idee ja teostus.

Poodi sai siit:

Nõukogude ajal ei osanud keegi kahelda piima tervislikkuses, tikutoosideltki võis leida üleskutseid piima joomiseks:

  Pudel piima neutraliseerib kolme paberossi mürgi.

Mida vanaemale õieti viima pidigi?

Fotod Ulve Kolk-Särevilt ja internetist.

Tüdrukud ja nukud

 Tüdrukud tunnevad ennast koos nukkudega fotograafi ees palju kindlamalt.

 Kolme ema pilt 1962. aastast, suurema tüdruku nukuhoidmises näen ma teatavat professionaalsust, küllap on ta pidanud oma teisel pool titat istuvat nooremat õde hoidma ja võib-olla ka seda keskel süles olevat väikest sugulast.

Tüdrukud nukkudega Taagepera sovhoosi lastepäevakodus Ala külas 1966. aastal.

 Komplektis ülemise pildiga.

Vormimütsiga paljas nukk, meie mängisime, et see on miilits.

Titepildid võiksid olla samuti 1960-ndate algusest, pildil on tselluloidnukk ja -jonnipunn, nukkude pead ja jäsemed kinnitati omavahel kummidega, üks pea on eraldunud.

Arvan, et 1970-ndad.

Sellel ateljeefotol on väga suur nõukogudeaegne nukk, võiks ka olla 1970-ndatest.

  Eestis nõukogude ajal mängimise nukke ei toodetud, olid ainult Salvo suveniirnukud. Nukud tulid meile Venemaa tehastest ja eks see peegeldus sageli ka väljanägemises, mis aga ei seganud lastel nende nukkude armastamist. 

  Kõige uhkemad nukud tulid tol ajal meie poodidesse müügile importkaubana Saksa DV-st.

Fotode eest tänud Kajale, Lillele, Indale ja Astale.