Välismaa sugulane ja võõras mees 1971

1971.aastal tuli Triinu onutütar nende välismaa sugulastest esimesena Eestisse külla. Onu oli 1944.a põgenenud ja Kanadasse elama asunud.

Tallinna sadam ja sugulased, Toronto Anu on kirju pluusiga.
Aga pildil on üks võõras mees, keda ükski sugulane ei tunne, kuid kes imbus seltskonda iga kord, kui onutütrega kuskile välja mindi.
Selle pildi omanik oli siis 12-aastane ja ei saanud kõigest aru, aga ta mäletab, et vanemad rääkisid kodus, et see mees on KGB-st ja Anu olevat talle maksnud, et saaks elada sugulaste juures Nõmmel, mitte hotellis nagu turistidele ette nähtud.
Pildil on 3 meest, võõras on laialt naeratav habemik Anu kõrval.

Kosmonautika päev

Nõukogude ajal olime me kõik paratamatult kosmoselendude huvilised, seda teemat tuli nii raadiost, televiisorist kui ajalehest, kosmonaudid olid kangelased. Ülemaailmse lennunduse ja kosmonautika päevana tähistati kuupäeva, mil Juri Gagarin tegi esimese inimesena tiiru ümber maa. Kurjad keeled küll väidavad, et Gagarin oli esimene, kes pärast 5 hukkunut ellu jäi.

Leidsin kodust pildialbumi vahelt sellise väljalõike täpselt 50 a tagasi ilmunud, 1965.a 12.aprilli ajalehest, arvatavasti Rahva Häälest.

Päris huvitav lõika-ja-kleebi pilt, keskmine erariietes tumeda juuksepahmakaga mees ei sobi hästi ansamblisse.

Ka lasteaedades peeti kosmonautika päeva. Kindlalt ei tea, aga peaks olema üks Tartu vene lasteaed.

Seinal teemakohane fantaasiakaunistus - skafandris kosmonaut loomakarjaga raketis.

Vene netist hakkas silma pilt õnnelikest lastest kosmonaudi süles:

Gagarinil on sellel pildil juba arm kulmu peal, enamasti pildistati teda teiselt poolt. Ühes tänapäeval tehtud meenutusfilmis räägitakse, et ta sai selle Krimmis seoses abieluvälise suhtega, kui ta hüppas aknast välja telliskividega ääristatud lillepeenrasse. Sellest tuli suur pahandus, sest ta pidi järgmisel päeval kongressil lippu kandma.

Rõõmsaid pühi! 1929

Helene Pekker Pagari asundusest on saanud 1929.a 30.märtsil sellise pühadekaardi.

Armas ristitütrekene. Soovin sulle häid pühi. Kuna meil pühad on ära rääkimata kurvad. Minu mees ja meie hea isakene sures ära oleme nüüd vaesed lapsed jäime nii varakult kui need 2 tibukest nõutuld leinama. Vana ema on ka aige ega tedagi pikald enam ei ole Võib olla variseb koku pea Armas Leenikene sina tead küll kui valusad on need haavad mis surm meile löönud. Olge tervitud kõik. Marie. Rannus 28 III 1929

Laskeharjutus

Kahjuks on ainult pildid, ei mingit infot.
On näha, et on spetsiaalselt laskmiseks kohandatud koht (lasketiir) ja kasutatakse trükitud märklauda. Aga miks need inimesed püstolilaskmist harjutavad, kas neil on igapäevaselt seda vaja?
Riietuse järgi võiks olla 1950-ndad või varased kuuekümnendad.


Minu ema töötas 1964-1975 sideobjektide valvurina. Tartus oli 3 valvatavat objekti: televisioonimast (valvuriputka praegugi alles), Mitšurini tänava telegraaf ja raadiosegajad, viimased olid praeguse ülikooli raamatukogu kohal. Valvurid, põhiliselt keskealised naised, kandsid vormi, olid nagaaniga relvastatud ja käisid regulaarselt laskeõppustel. Heade lasketulemuste eest maksti preemiat.

Teine relvastatud naisvalvuritega koht, mida ma tean, oli numbritehas Puiestee ja Lubja t nurgal, tehas, kus toodeti musti kaste ja lennukite mõõteriistu. Seal seisis igal korrusel tsehhi ukse ees relvastatud valvur.

Anu pildid.

Sestroretski kuurort

Leidsin ühe albumi vahelt koltunud postkaardi Sestroretski kuurort. Vaade kuursaali rõdult.

Mul tekkis kohe küsimus, kus see kauge paik siis on. Polegi kauge paik, siinsamas Soome lahe kaldal.

Sestroretski kuurort avati pidulikult 20.juunil 1900. Ehituse suurejoonelisusest annab tunnistust see, et kuurordini ehitati Peterburist eraldi raudtee. Kuursaali, mille rõdult pilt tehtud oli, sai vaksalist otse mööda 600 m pikkust katusega klaasist galeriid.
20.juunil tuli avamiseks kohale Peterburist 2 erirongi kutsutud külalistega. Külaliste hulgas oli Peterburi kuberner S.A.Toll. Osa külalisi tuli meritsi, viitseadmiral S.O.Makarov tuli Kroonlinnast laevaga. Toimus kuursaali, haigla ja pansionaadi pühitsemine, heisati lipp.
23.juunil võisid kõik inimesed kuurorti vaatama tulla, see oli ainus päev, kus pargis sai ilma rahata jalutada.

Pildil on näha ka 420m pikkune galerii, mis viis kuursaalist mere äärde. Mere poolt oli galerii klaasitud, pargi poolt lahti, galeriis olid pingid istumiseks.

Looklevate mereäärsete teede ja muruplatside keskel oli Peeter I ausammas. Peetri selja taga on näha ühendusgaleriid.

 Kuursaali hoone oli eriline vaatamisväärsus. Keskel oli kontsertsaal kõrgusega 14,3 meetrit 1700 inimese jaoks, kus toimusid regulaarselt klassikalise muusika kontserdid.

Kuigi Peterburist sõitis rong siia 1,5 tundi, muutus Sestroretski kuurort kohe populaarseks, umbes 4000 inimest päevas tuli siia puhkama, parki jalutama, sümfooniaorkestrit kuulama. Paistab, et Peterburis ei elatud sugugi halvasti.

Kuursaali soklikorrusel olid jääkambrid ja laod toiduainete ja veini jaoks ning restorani köök. Sealne pliit oli Venemaa suurim, korraga sai süüa teha 20 kokka ja mitukümmend abilist.
Kuursaali ühes tiivas oli 3 saaliga restoran + terrass, teises tiivas raamatukogu, piljardisaal, kaardimängu toad, puhketoad.

 
Sanatooriumikompleks oli ehitatud viimase sõna järgi nii ehituses kui ka meditsiinis. Pargis olid metsapansionaat ja ravikorpus. Viimases oli laboratoorium, ravidušid, mineraalvee vannid, mudavannid, füsioteraapia kabinetid, saunad, võimla ja 32 palatit. Üldse tehti 52 eri nimetusega protseduuri.
Metsapansionaat oli 2-korruseline puust 65 toaga maja, kus sanatooriumi patsiendid elasid. Majas oli õhkküte, kõigil tubadel olid rõdud või terrassid. 1904.a ehitati mere äärde üks 38 toaga maja juurde.

Bassein oli 20.sajandi algul Venemaa suurim sisebassein, basseinist ravilasse viis galerii.

Kodusõja ajal sai sanatooriumikompleks kannatada. 1920.a otsustas nõukogude võim selle uuesti üles ehitada. Sügisel 1921 võeti vastu esimesed 154 patsienti: töölised ja kodusõjas invaliidistunud soldatid. 1924.a kolme kuuga käis läbi 1435 patsienti. Arstid pidasid sanatooriumis rahvale loenguid meditsiini algtõdedest ja hügieenist.
1930-ndatel oli plaanis ehitada kuurort maailma suurimaks, 4500-kohaliseks. Seda ei õnnestunud ellu viia, sest sõjalised ringkonnad leidsid, et sanatooriumikompleks on Soome piirile liiga lähedal, 1937.a anti kuurort sõjaväele.
Sügisest 1939 - kevadeni 1940 oli kuurordis sõjaväehospidal.
Sügisel 1944 otsustas Leningradi linnavalitsus kompleksi korda teha. 1947.a aprillis puhkasid metsapansionaadis juba esimesed 150 inimest. 24.augustil 1954 hakkas uuesti tervenisti tööle ravikorpus.
Praegu kompleks töötab, eriti tuntud on tema mineraalveebassein.

Kobruvere küla rätsepa tulud ja kulud 1945-1950

Mind on kogu aeg huvitanud, kuidas inimesed pärastsõjaaegsetel ja kolhooside algusaastatel ellu jäid. Natuke selgitab tolleaegset (naturaal)majandust Kobruvere küla rätsepast Rabe Juhanist järgi jäänud arveraamat, kus ta on väga korralikult viie aasta jooksul kirja pannud oma tulud ja kulud.

Juhani töö on üsna stabiilne - püksid, kuued ja kasukad, vahel harva ka pesu, seelik, kindad. Kellele mida tehtud, ees-ja perekonnanimi:
Tepper Märt püksid, Tepper Jaak püksid, Tepper Johan püksid pihaga, Ratas Jaani kuub ja kalifee, Tiidu Hilda kasuk, Kõpp Asta kasuk jne Nimed korduvad.
Makstud on nii rahas kui ka toiduainetes: piimas, viljas, lihas, vahel on jäädud ka võlgu, võlgu on hakatud jääma 1949-1950, siis oli küüditamine ja massiline kolhoosi astumine. Juhan on ka seatapmise eest liha saanud. Kartuleid kasvatas rätsep ise, ühes kohas on pükste töörahast maha arvatud kartulite kündmine.

Põnev on uurida, mille peale rätsep raha kulutas. Põhiliselt ostis leivajahu, piima, tangu, võid, sea- ja vasikaliha, silku, kapsaid. Võlgu on 1 koorem lepahagu ja 5 l piima, aga kas klient rätsepale või vastupidi, ei saa aru.
1946.a on ta tellinud Sakala 4 kuu peale.
1945., 1946. ja 1949.a on tulnud maksta hoonete kindlustuse eest, 1948.a mingi liikmemaksu täiendust.
18.06.1949 on Juhan maksnud kolhoosi liikmemaksu. Kas ta oli rätsepana kolhoosi liige või pidi ka mingit muud tööd tegema? Tundub, et eelmiste aastatega võrreldes ei muutunud midagi, sest raamat läheb oma kulude-tuludega samamoodi edasi. 
Rätsep on armastanud väga kohvi juua ja magusat süüa, ikka ja jälle on ta ostnud 2 pakki kohvi, 4 pakki kohvi, 1948.aastast peale ka siirupit, suhkrut, kommi, 1950.a isegi 2 pakki kakaod.
Jääb mulje, et rätsep elab üksi, keegi Ida maksab talle 20 rubla kuus üüri, 1949.a on ta ostnud pearätiku ja öökingad, 1950.a 1meetri sitsiriiet ja 2 meetrit parhi (flanelli). Klientidele ta riiet ei ostnud, õmblemisel oli kasukanahk ja riie tellija poolt, rätsep on ostnud vaid niiti ja nööpe.

 Sügiseti hapendas ta kapsaid, kapsaid on ostetud 10 kilost 34 kiloni ja keetis ise seepi, ostetud on seebikivi. 1949.a on vist kauplustesse kaupa tulnud, ostetud on tikke, klaas tinti, alumiiniumpada, -kruus ja -piimanõu. Sel aastal on makstud ka kääride paranduse, arstirohu ja bussisõidu eest.

1948.aastast on hakanud bussid käima, kuludesse on lisandunud bussisõit ja bussisõit linna. Linn on 12 km kaugusel asuv Viljandi või teisel pool sama kaugel asuv Suure-Jaani.
Rätsepa talu, kust märkmeraamat leiti, kannab Kobruveres siiamaani sellist nime, õmblusmasingi alles, kuigi 1969.a ostsid talu rätsepale võõrad inimesed.

Aitäh Rätsepa talu elanikele.

Terry Pratchett Tartus 2001

  Kettamaailma surm oli traditsionalist, kes oli uhke selle üle, et ta ise kundesid teenindas, ning veetis suurema osa ajast sügavas masenduses, sest tema püüdlusi ei hinnatud. Ta juhtis tähelepanu asjaolule, et keegi ei kartnud Surma ennast, vaid valu ja lahusolekut ja unustust, ning et polnud sugugi mõistlik suhtuda kellessegi halvasti üksnes seetõttu, et tal olid tühjad silmakoopad ja ta tundis oma töö üle uhkust.

Terry Pratchett "Fantastiline valgus", lk 91

Fotod meie kodusest pildikastist.