Munamäe vaatetorn

 Ma ei tea, mis on Munamäe vaatetorni fenomen. Miks tahavad inimesed sinna ronida (liftiga sõita) ja alla vaadata? Kas ilus vaade? Või tõstab see argielust kõrgemale? Või annab üleva isamaalise tunde?
 Pean tunnistama, et minu jaoks on vaatetorni ajalugu palju põnevam kui sealt alla vaatamine.

  Siit vaadates kaugele, näeme oma kodumaad, kus vaba talupoeg harib oma viljatootvat põldu, kus vaba tööline ehitab üles oma õnnelikku kodu.
"Haanja Munamägi - Turiside Mekka" 1935, lk 9.

Munamäel on vaatetorn olnud juba 200 aastat.


   
Esimese torni Suurele Munamäele ehitasid reservväe soldatid Põhjasõja päevil (1812) Vene ohvitseri juhtimisel. Rahvapärimuse järgi olnud see nii kõrge, et hakanud eksitama merelaevu Riia lahel ning seetõttu varsti lammutatud. Maamõõtmise eesmärgil ehitatud torni välimuse kohta andmed puuduvad.

Teise torni ehitanud kohaliku mõisa kõrtsmik Tuul 1870. aastal. See oli 8 meetri kõrgune puidust vaatetorn, kuhu mahtus korraga neli-viis inimest. Rahvas tuli torni külastama ning õlle- ja viinaäri õitses. Aja jooksul hakkas torn aga mädanema, puudki kippusid vaadet varjama ning see lammutati.

Kolmas torn Suurele Munamäele ehitati kohaliku mehe Juhan Kolga eestvõtmisel umbes 1890. aastal. Ehitust toetas Haanja riigimõisa rentnik Jaan Sprenk. Vaatetorn oli 12 meetrit kõrge ja kahe vaateplatvormiga. Ka see torn kõdunes aja jooksul ning hävis esimese maailmasõja ajal.

Võrumaa Teataja 22.okt 2016
  

 Postkaart 1932

Seda, 17 meetri kõrgust vaatetorni ehitati 3 kuud, torn avati pidulikult 19.juulil 1925. aastal. Korrastati ka ümbrust, tehti esimesed jalgteed, puhastati metsa, pandi vaatetorni ette pingid.

Munamäel.
5000 inimest igal suwel Munamäel. Riigi juht talutüdrukuga kõrwuti. 18 kirikutorni korraga. Laste geniaalne äritegevus. Raske teekond.
Haanja Munamäel, Võrumaal, on waatetornis n. nimetatud külaliste raamat, kuhu igaüks, kes kodumaa kõrgema mäe tippu tõusnud ja kõrgest waatetornist kodumaad ligi 80 km raadiusega waadata tahab, oma nime sisse peab kirjutama. Torniwaht, tüübiline waikne-eneseette olew Haanja mees, saab päris pahaseks, kui keegi julgeb wastu rääkida ja seletada, et „mis nüüd mina sinna sisse kirjutan, las teise, tähtsamba mehe kirjotawa". Torniwaht nõuab aga kategooriliselt, olles Wõru maawalitsuse truu sulane. Seda külaliste raamatut sirwima ja lehitsema hakates kohkud päris ära - iga päew mitukümmend nime, mõnel päewal weel rohkem, pühapäewiti ligi sada nime. Seal seisab tuntud riigitegelane kõrwu talutüdrukuga, seal wälismaalane kõrwu mõne tuttawaga riigi teisest otsast. Kust nad kõik siia saanud? Mis nad siin küll käinud? Aga laseme arwudel kõnelda, mis juba isegi selgelt wastawad põhjused, miks Munamäel käiakse. Läinud aastal on suwekuudel külalisteraamatusse kirjutanud 4193 inimest oma nime, seega 156-päewalise aasta kohta (talwekuudel waewalt mõni tuleb) keskmiselt 26 inimest. Selle juures tuleb arwestada, et paljud käiwad niisamuti Munamäel ja ei kirjutagi nime raamatusse. Järeldus sellest - suwe jooksul on käinud umbes 5666 inimest. Tänawu suwel on Munamäe külastajaid weel rohkem olnud, torniwaht kurdab awameelselt, et ei saagi kodus olla tule muud kui torni ja näita. Kuigi juurepääs Munamäele raske -  teekond Wõrust 18 km -, käiakse seal ikka. 
...
Munamäe jalani jõudnud, pole näinud ühtki elawat hinge oma läheduses. Nagu surnud mailm, ainult eemal kuskil sörgib aeglaselt Haanja mees naisega heina teha. Aga waewalt hakkad mäkke tõusma kui näed, et siit-sealt ilmuwad poisikesed-tüdrukukesed, lilled, marjad, seened käes. Nagu imewägi on toonud neid wälja, nad ümbritsewad sind wesiste silmi ja paluwate suudega - ostke lilli, palun, härra, ostke meie maasikaid, meil meeldiwad ja magusad mustikad, ostke, noh, ostke preilile lilli. Ja kus sa saad wastu panna niisugustele tillukestele katsu-jatsudele, kel riided armetumad kui täiturul, kel näod mustad ja jalad juba tükil ajal ei tea, mis tähendab pesemine. Kaastundmuse pärast kehwiku laste wastu otsustad nende soowi rahuldada. Wõtad rahakoti ja küsid, „noh, palju ma siis wõlgnen?" Kuulnud wastust, saad alles aru, millise geniaalse äriwaimuga sul tegemist. Näputäis põllulilli 50 senti, paar peotäit maasikaid kasekoorest torbikus 1 1/2 krooni. Wangutad pead ja hakkad kauplema. Tulemus sellest „noh olgu siis 15 senti." Aga annad 25! ümbruses kindlasti lapsed on walwel nagu kuulewad auto wurinat, nii otsekohe „teenistusele". Ei pääse neist ükski Munamäe külastaja. Ma ei taha üksikasjalikumalt kõnelda sellest, mida Munamäel näha, sest seda on paljud juba oma silmaga näinud ja kes mitte, teewad seda warem wõi hiljem isegi. Aga ma tahaks mõne sõnaga peatuda puuduste man, mis Munamäelt kõrwaldada tuleks. Esiteks: Wõrust Munamäele pääsemine on liig raske. Wõru autojuhid on juba ükskord niisugused inimesed, kes püüawad wõõralt maksku mis maksab seda wiimast hinda kätte saada. Paratamatult ei saa paljud just sellepärast Munamäele, et sõit Wõrust autoga on liig kallis. Kindlasti peaks omnibuseühendus sisse seatama. Omnibus wõiks sõita soowikordadel. Selle asja korraldamise peaks oma kätte wõtma küll Wõru turistide ühing. Munamäel puudub koht, kuhu sõiduk jätta. Tippu kaasa wõtta ei saa, tuleb jätta maanteele. Aga maanteel, mis nii kitsas, et teine siis mööda ei saa, on ette tulnud näppamisi. Peaks leitama wõimalus, et sõiduk kuskile paigutada. Ka Munamäe waatetornis annab end terawalt tunda mitme tarwiliku eseme puudus. Ühesõnaga —et teha Munamäge rohkem kättesaadawamaks laiadele rahwahulkadele, tuleb neil, kelle korraldusele mägi kuulub, mõndagi teha. Aga waatamata mitmele olewale puudusele tõmbab praegugi Munamägi huwirändajäid oma manu. Seda ka täie õigusega, igaüks, kes seal käinud, tahab uuesti tulla, et näha teisel korral jälle seda awarust, midagi uut ja warem mittenähtut. Ja Munamäel näeb tõesti igakord u u t.

Postimees, 7.juuli 1930

Artikli pealkiri kiitleb 5000 külastajaga, mis on tolle aja transpordivõimaluste juuires kindlasti väga suur arv. 
2016.a aastal külastas Munamäe vaatetorni 37 000 inimest, rekordaasta oli 2007 - 55 000 külastajat.

Pildile on kirjutatud:1937.aastal Munamäe tornis. Aga see on uue torni pilt, aastaarv peab olema seega 1939 või hiljem.


 Munamäele ehitatakse raudwaatetorn.
Paar nädalat tagasi algas Haanja Munamäele waatetorni ehitamine. Teatawasti lammutati möödunud sügisel Munamäe puust waatetorn, mis aja jooksul oli kõdunenud ja hädaohtlikuks muutunud.
 Uue rauast waatetorni ehitamine on praegu käimas. Rajatakse Munamäe tipule waatetorni alust. Praegu töötab seal kümmekond töölist. Eriliste raskustega on seotud ehitusmaterjalide juurdetoimetamine. Kiwid, tsement ja raudtalad weetakse mäetippu linttraktori abil. Ehitusmaterjali juurdeweo hõlbustamiseks on rajatud mäejalani uus tee.
...

Postimees, 22.juuni 1938

  Praegune vaatetorn valmis 1939.a juunis, Teise Maailmasõja puhkemise tõttu jäi pidulik avamine ära. Torn oli 25,7 meetri kõrgune.

  Sõja ajal vaatetorn kannatada ei saanud, kapitaalremont tehti 1955. aastal.

Postkaart 1966. aastast.

 1969.a ehitas Fr.R.Kreutzwaldi nimeline memoriaalmuuseum, mille alluvusse torn kuulus,  tornile ühe korruse juurde, vaatetorn sai 29,1m kõrguseks.

Vaatetorn lisakorrusega, 1972.a Einar Kaunise foto siit.

1950-ndate pilet

1960-ndate piletid

1970-ndate pilet.

1998.aastal alustas Haanja vald järjekordse vaatetorni renoveerimisega: raha taotlemine, projekt, veevarustus; 2004-2005 renoveeriti torn, teenindus- ja jalgtee koos välisvalgustusega, ehitati lift ja klaaskohvik.

Käisin viimati Munamäe vaatetornis juunis 2012.

 Ajaloo jooksul on Suure Munamäe kõrguse mõõtmistel saadud eri tulemusi. 1933.–1934. aasta topograafilisel kaardil on mäe kõrguseks märgitud 316,8 meetrit. Eestis tänapäeval üldtunnustatud kõrgus 318,1 meetrit saadi 1947–1960 tehtud mõõtmistega.

2013. aastal maa-ameti korraldatud mõõdistamisel selgus, et laserkiire abil lennukilt maapinna kõrgust mõõtnud LIDAR-seadme kohaselt on mäe kõrgus 317,4 meetrit, mitte senine ametlik kõrgus 318,1 meetrit. Tartu ülikooli geograafia instituudi geoinformaatika ja kartograafia professori Tõnu Oja sõnul tuleks LIDARi andmeid kontrollida ka teiste meetoditega. Baltikumi kõrgeimaks tipuks jääb Suur Munamägi siiski ka juhul, kui LIDARi andmeid leiavad kinnitust.
Vikipeedia.

  Suur valik Munamäe vaatetorni fotosid:
  https://ajapaik.ee/photo/64324/fotopostkaart-vaade-suure-munamae-1925a-valminud/

Mark, ilmunud 17.07.1999.

  Seisku Munamägi niikaua, kui seisab Eesti ja olgu iga eestlase pühaks kohuseks kordki oma elus külastada Munamäge, et siit pilve veerelt vaadata tema jalge all olevat kodumaad.

"Haanja Munamägi - Turiside Mekka" 1935, lk 75. 

Fotod ja piletid Anu, Eve ja minu kodudest ning Osta.ee-st.

Inimesed ilusamaks

Kaks ühest albumist pärit ateljeefotot, mis alguses tundusid täiesti ebahuvitavad.

Tagumisel poolel varjab osa teksti liimikoht ära, aga loetav on: Vuntsid ühesugused teha seitles juuks. Mina saan sellest aru nii, et telliti uus, suurem pilt, 24x30, aga sellisel seina peale riputamise pildil peab fotograaf vuntsid sümmeetriliseks joonistama. Aga kummale seitel tehakse, sellest ma aru ei saa, naisterahva juustel on niigi ilus joon keskel, kas siis mehele joonistatakse hõrenevate juuste asemele seitlis soeng?

Sellest võttest on tellitud pilt 30x40, juures on märkus: juukseid lokkida. Sellega rikutakse naise isikupära tõenäoliselt ära, aga millal see enne üht naisterahvast häirinud on.

 Kahjuks ei ole kummastki pildist parandatud varianti säilinud.

Aga tulid meelde ühed vanad blogipildid, pikem jutt siin.

 Ülemine on ülejoonistatud suur pilt ja alumine, mis algselt oli.

  Kui hakkate enda ja esivanemate ühiseid näojooni otsima, ei pruugi see alati lihtne olla.

Lea ja Asta albumitest.

Meeta ja Eduard panevad kartuleid maha 1970

Aiamaa harimine Tartus, Puiestee tänavas. Huvitav on, et kasutatakse suurt puust atra. 

Võiks olla alumisest pildist veidi varasem.

Pildi tagaküljel: Müüril, 17. mail 1970

Nõukogude ajal meisterdasid nupukad mehed oma majapidamisse ise igasuguseid tarvilikke masinaid. Pildil on isesõitev elektrimootoriga ader, pikk juhe taga. Võrreldes tänapäeva tehnikaga olid need riistad kahtlemata ohtlikud, aga mehed teadsid, kuidas nendega ringi käia.

Karskusliidu postkaardid

Esimese Eesti Vabariigi ajal oli karskusliikumine Eestis suure ulatusega ja au sees.
Aga karskusliidu poolt välja antud postkaardid tunduvad praegu küll veidrad. Ei kujuta praegu ka ette, mis otstarbel neid kasutati.

Minu sahtlist, Osta.ee-st ja Lossi Antiigist.

Postmargi keel

Kas olete kuulnud midagi postmargi keelest?

Igal postmargi kleepimise asendil on oma tähendus. Aga ma kahtlustan, et see ei läinud massidesse.

Postkaart Osta.ee-st

Öö- ja pissipottidest

  Ja tõepoolest, raudteekraavis potikildude hulgas vedeles silmatorkavalt ka üks ööpott, mille email oli maas ja mida rooste oli juba tublisti söönud. Kõik need majapidamises kõlbmatuks muutunud esemed oli siia visanud jaamaülem, otsekui vaidlusaineks tulevaste sajandite arheoloogidele, kes kunagi seda asustuspaika avastades jäävad lausa juhmilt vahtima, lapsed koolides aga hakkavad õppima emailitud ööpottide ajastut.

"Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil", lk 625


 Emailitud ööpottide ajastut Eestis on üsna raske määrata. Enne emailitud potte ja paralleelselt nendega,  olid keraamilised potid. Emailnõusid hakati Eestis tootma minu teada 1920-ndatel aastatel, võimalik, et nende hulgas olid ka ööpotid. Aga milliseid ja kui palju neid Eestis kasutati, ei ole teada. Oletan, et talurahvas sellise edeva asja peale raha ei raisanud, aga linnade värsketes töölisasumites olid need küll omal kohal.

 Selle teema juurde kuuluvad ka rannarahva kusesarved. Kui naine käis merel, siis ei saanud ta oma häda üle paadiserva teha, paat oleks ümber läinud, siis kasutati loomasarvest tehtud kusesarve, mida siis tühjendati üle paadiserva või siis oli otsas auk, nii et ihuvedelik voolas üle paadiserva, suurema häda jaoks oli paadis ämber.


Sain sõbralt tema vanaisa 1927. aastal tehtud kulutuste nimekirja, kus on muu hulgas ka 95 marka kulutatud Maiele poti ostmiseks. Maie oli siis 11-kuune.

 
See ei olnud päris tavaline Eesti pere, nad olid teistest haritumad ja jõukamad Hellenurme veski omanikud, Maie ema oli lõpetanud gümnaasiumi ja õppinud Berliinis.
Arvan, et tavalises taluperes ööpotti ei tarvitatud. Suured inimesed käisid külma ilmaga ja öösiti vööruses pange peal, lapsed jooksid püksata ringi ja lasid, kuhu juhtus, kuni hakkasid ka pange peal ja suvel sitalepikus, talvel laudas käima.

Keraamiline pott Inderlini vanakraamipoes.

 Aga linnades kindlasti kasutati potte.
 Töölisagulite puumajade kuivkäimlad olid kas külmas tuulekojas või lausa õues. Olenes inimese tervisest, vanusest ja soost, kuid üldiselt öösel ja külma ilmaga eelistati potti, laste jaoks olid kuivkäimlad üsna hirmutavad, nemad käisid 6.-7. eluaastani poti peal.

Klaasist(!) pott Osta.ee-st. Müüja pakkus, et võiks olla 1930-ndatest.

  Minu huvi pottide vastu tekitasid kaks kuurist leitud nõukogudeaegset potti.
  Kuivkäimlad hakkasid minu mäletamise järgi Karlovast kaduma 1980-ndatel-1990-ndatel, sinnamaani olid potid möödapääsmatud.

   Heleda poti hind 1 rubla 30 kopikat, aga rohelisel on kahe erineva NSVL piirkonna hind, ühes maksab 1 rubla 45 kopikat, teises 1 rubla 30 kopikat.

Kus neid potte toodeti? Seal, kus teisigi emailnõusid. Eestis tehti neid tootmiskoondises "Vasar", aga nii palju, kui ma pottide alla olen vaadanud, tundub, et Eestis müüdi igas suure kodumaa otsas toodetud potte, näiteks Magnitogorski metallurgiakombinaadis tehtuid.

Vasara pott, hind 1 rubla ja 80 kopikat.

  Metallpotte sai hästi pesta ja desinfitseerida, aga peale istudes olid nad väga külmad ja üsna terava servaga.

1980. aastal lavastas Viljo Saldre "Vanemuises" Mihkel Tiksi näidendi "Lahtihüpe". Sealt on mul siiamaani meeles stseen, kus poisid kasutasid pissipotti tavalise toidukastrulina, üks tegelane tuleb koridorist ühiselamu tuppa pissipotiga, kirjeldades äsja aset leidnud kohtumist tütarlapsega: "Ta arvas, et mul on suletud tsükkel".

  Maalehes oli lugu 1980-ndatel probleeme tekitanud pissipottidega pildist, Lembit Peegel ütles, et ta sai selle pildiga kohe kuulsaks. Kusjuures probleem ei olnud mitte paljas poisis, mis praegu oleks mõeldamatu, vaid selles, et pildil oli pissipotte 15 nagu liiduvabariike, aga üks oli teistest eraldunud.
(Mina sain kokku lugedes 12 ja ükski polnud eraldunud, kuid pilt on tore.)
Lugu siin 

1984.a oli meie peres juba plastmassist pissipott. Aga see oli väga kipakas, last pidi igaks juhuks kinni hoidma, et ümber ei läheks.

Saime sugulastelt 15 aastat vana potitooli, kuhu käis seesama pott külge, siis ei olnud enam muret ümberkukkumisega.

Potitool nägi välja selline:

Esimene tänapäevase kujuga pott ilmus meie perre 1980-ndate lõpul, kui Tartu Plastmasstoodete Katsetehas hakkas pissipotte tootma. See tekitas meil omajagu elevust, sest me teadsime, et potte tehakse siinsamas Karlovas (tehases töötav naabrimees tõi), aga poti alla oli pressitud Made in Finland. Nagu pildil näha, on hinnalipik tehase logoga, kuid ilma toote nimetuseta.

   

Valmis potid Tartu Plastmasstoodete Katsetehases, Kaljo Raua foto 1986

 1988.a sündinud Ada Tartu poti peal istumas.

Tartu Plastmasstoodete Katsetehase potid olid suur rõõm lastevanematele: ei läinud ümber, lapsel ei jäänud istumisest pepu peale vorpi, poistega ei pidanud enam nii hoolikas olema, sest ees oli kõrgem osa, nn pissipidur.

Praegu saab poest osta kõikvõimalikke pissipotte, kuid nende kasutusaeg on väga lühike, suurtel pole vaja ja lapsed hakkavad varakult WC potil käima.

 Veel linke silmaringi laiendamiseks:

https://www.ohtuleht.ee/76461/koguda-oopotte
https://www.ohtuleht.ee/658104/kogujad-kulastab-prouat-kes-kogub-pissipotte
Praha öö- ja tualettpottide muuseum
http://www.praga-praha.ru/muzeum-historickych-nocniku-a-toalet/


Minu ja Osta.ee fotod.