Leivalaos 1956

 Simuna leivatööstuse leivalaos 16.03.1956.

Voldemar Väli "Emajõgi" 1942

  See Voldemar Väli maal on seisnud palju aastaid meie naabrite panipaigas, alguses oli ka seina peal, aga siis lagunes raam ära. Kunstnik kinkis selle kunagi oma tuttavale perele ja maali olemasolu ei ole kuskil minule kättesaadavates allikates kajastunud.

  

Voldemar Väli (1909-2007) lõpetas "Pallase" Teise Maailmasõja ajal, 1943.a, kool kandis sel ajal  Kõrgemate Kujutava Kunsti Kursuste nime. 

  Nii Saksa kui ka Nõukogude mobilisatsioonist päästis teda ennesõjaaegne kukkumine suusatamise ajal, mille tagajärjel oli tal kaua aega vesi põlves, mõlemad tema vennad aga hukkusid sõjas.

  Raamatus "Maalikunstnik Voldemar Väli" on üks selline 1943.a maalitud Tartu pilt:

 

Tüdrukuid ootamas 1959

Pildi pealt ei ole näha, et teine samasugune pisike klassivend on pildistamas.
Lapsed käivad koolis portfellidega.
Akendel on luugid ja seina peal pisike plekist prügikast.

Aitäh Enelile.

Sõjaväelane

Fotograaf Johann Jansen sai 15.01.1900 loa pildistamiseks Pärnus ja Pärnu ümbruses. Ateljee oli, nagu siit tagant lugeda, Kuninga tänav 38, Pärnus. Veel on lisatud, et negatiivid hoitakse alles ja fotosid suurendatakse soovitud suurusesse. J.Jansen on olnud ka õpetaja Vatla abikoolis.

Fotol olijat ja pildistamise aega pole teada. Aga kuna Janseni tegutsemisaja lõpuks peetakse 1911.aastat, siis peab ülemine pilt nende aastate sisse mahtuma.
  Alumine pilt võiks olla umbes 20a hiljem tehtud.

Inimesed vananevad, aga ei muutu.

Aitäh Murcale.

Tartus toodetud lastekärud, 1950-ndad

 
 Leidsin 1952.a 1.juuli ajalehest pildi, kus tehakse sellist käru:

Aga tundub, et see polnud Tartus ainuke kärutootmine. Raamatus Tartu Ehitusmaterjalide Tehasest räägitakse reformpõhjaga ja torudest keeratud otstega voodite tootmisest Rebase tänavas 1949.aastal ja sellele järgneb lõik: Varsti hakkasime valmistama lastekärusid, millest tundis puudust kogu Eesti. (lk 15).

Millised need kärud olid, ei tea.... kas sellised?

Kärus on 1960.a sündinud Marju.

 Samasugune käru, mis ülemine.

Võib-olla toodeti selliseid?

Rattad tunduvad kõigil ühesugused olevat.

Viimane, sinine käru on Osta.ee-st

Tünnid 1951

Tartu õlletehase töötajad tünnivirnal 1951.aastal.

Kas neid vaate kasutati õlle transpordiks või laagerdamiseks, ei tea, peab õllemuuseumist küsima.

Maie albumist.

Rahva Hääle kalendrid

Minu vanematel oli koju tellitud 3 ajalehte: Rahva Hääl, Noorte Hääl ja Edasi. Rahva Häälest ei olnud midagi lugeda, seda uuris ainult isa lootuses midagi maailma asjadest teada saada, Noorte Häälest loeti ainult viimast veergu, päriselt loeti ainult ajalehte Edasi.

Aga köögis seina peal oli meil millegipärast alati Rahva Hääle kalender. Kui kalender aasta otsa silma all on, siis peaks selle illustratsioon alateadlikult mõjuma. Panen siia Rahva Hääle kalendrid, mis ma Eneli käest sain ja Osta.ee - st alla laadisin.

Sõda ei olnud veel lõppenud, aga kalender on väga optimistlik oma tohutu hulga suitsevate korstendega. Äramärkimist väärivad päevad on muu hulgas 2.september - rahvusvaheline noortepäev ja 1.oktoober - 1938.a ilmus "ÜK(b) Ajaloo Lühikursus". Kas praegustes kalendrites märgitakse kunagi mõne raamatu ilmumist?

30 aastat Suurest Sotsialistlikust Oktoobrirevolutsioonist.

Vasakul: 

Au Nõukogude armeele - vabastajale, kes auga kaitses meie kodumaa vabadust ja sõltumatust!

Paremal:

Nõukogude noored! Omandage väsimatult teadmisi, valmistuge saama visadeks võitlejateks Lenini-Stalini ürituse eest!

Keskel:

Viisaastak nelja aastaga! 

Selle kohta ütles rahvas:

Viisaastak nelja aastaga, kolme mehe töö kahe mehega ühe mehe palga eest!

 Vot selle kalendriga on hirmus pahasti. Nimelt 29.jaanuaril 1949 tõi Eesti NSV Glavliti ülem sm Päll alluvatele tsensoritele välja nende töös esinenud puudusi - Rahva Hääle seinakalendrisse on lipsanud raske eksimus, veduri küljel on rist. Sellised vead kohustavad suuremale valvsusele.

 Koopia on kehv, uurisin seda vedurit igatpidi, mingi aimatava risti lõpuks leidsin.
 Jaan Roosi päevikust lugesin ka sinimustvalgest üleval nurgas.

12.märtsil 1949 kirjutab Jaan Roos oma päevikusse:
Suur skandaal on tänavuse "Rahva Hääle" seinakalendriga, mille on joonistanud karikaturist Jensen. Sellelt on rahvas leidnud ülal parempoolsel nurgal eesti värvide sinimustvalge kombinatsiooni. All samuti parempoolsele nurgale on joonistatud raudteerong. Selle veduri küljele on joonistatud rist Sedagi on tähelepanelikud jälgijad leidnud ja nüüd hüütakse seda rongi punaste ja kommunistide surmarongiks. Kes on säärases skandaalis süüdi? Muidugi karikaturist Jensen. Nagu kuuldub, olevat ta selle kalendrijoonise eest 25 aastat saanud.
Jaan Roos "Läbi punase öö" III, lk 201.

22. märtsil kirjutab ta:
Igal pool võetakse maha "Rahva Hääle" seinakalendreid.
lk 205 

Vikipeedia iseloomustab Jaan Jensenit kui nõukogude võimule usaldusväärset karikaturisti, kes 1946–1950 oli Tallinna Riikliku Tarbekunsti Instituudi õppejõud ja Kunstifondi juhatuse esimees. Nii et, kas Jaan Roos eksis autori nimega või õnnestus Jensenil end sellest puhtalt välja keerutada.

Minu sünniaasta kalender, nüüdsest hakkavad nad mind seinalt mõjutama.

Sisult sotsialistlik, vormilt rahvuslik.

 Veel rahvuslikum vorm.

Suitsevad korstnad, kraanad ja rakett kui progressi ja heaolu sümbolid.

1945.a rahvusvaheline noortepäev 2.septembril on ühte heitnud Nõukogude miilitsapäevaga ülemaailmse noorsoopäeva nime all. Vene ajal kutsuti 10.novembrit ka miilitsate ja martide rahvusvahelise solidaarsuse päevaks.

 Tol ajal tundsime oma eesrindlikke lüpsjaid nägu- ja nimepidi, aga ära olen unustanud, kes siin võiks olla. Aga võib-olla on lihtsalt illustratiivne inimene suitsupääsukesega.