Uuesti aurik ja sadam

Tänu anonüümsele kommentaarile õnnestus auriku ja sadama mõistatus lahendada.
Meil oli see märkmeteta pilt, tõenäoliselt postkaart, mis oli 1927.a sündinud ja mõni aasta tagasi surnud hambaarst Lilli albumis. Me ei suutnud algselt tuvastada ei sadamat ega laeva:

1891.a hakati ehitama suurt Transsiberi magistraali. Seda ehitati korraga kahest otsast, Vladivostokist ja Tšeljabinskist, 1898.a jõuti välja kahele poole Baikali järve. Oli ette teada, et ümber Baikali otsa raudtee kivisse raiumine on väga vaevaline ja võtab aega, sellepärast otsustati ajutise lahendusena hakata ronge transportima üle Baikali järve laevaga. Pildil ongi sadam Baikal, kus seisab praam-jäälõhkuja "Baikal". Sadam asus kohal, kus Angara jõgi Baikalist välja voolab, mägede jalamil.

Sadamast u 800m sisemaale oli ka raudteejaam Baikal.  

 Praam-jäälõhkuja "Baikali" kokkupanek 1896.

Telliti 1895.a Inglismaalt, toodi raudteega tükikaupa kohale ja pandi kokku, vette lasti juunis 1899.

Sel ajal oli "Baikal" suuruselt 2.kohal maailmas:
pikkus 88 meetrit,
laius 17,5 meetrit,
meeskond 200 inimest,
võttis peale 3 reas 25 täislastis vagunit ja veduri.

Praam kurseeris Baikali ja Mõssovaja sadamate vahel läbides 73 km 4,5 tunniga. Päevas tehti 2 reisi.

Praam-jäälõhkuja "Baikal" oli võimeline sõitma läbi 70cm paksuse jää, meetriga tekkis tal juba raskusi. Laeva ehitamisel oli arvestatud Erie järve jääga, aga Baikali jää osutus tugevamaks, aastaringseks liikluseks jäi praam nõrgaks. Selle tõttu telliti samalt firmalt veel abistav jäälõhkuja, mille tükid toimetati Inglismaalt Tallinnasse ja sealt raudteed pidi Baikali sadamasse.

Jäälõhkuja "Angara" lasti vette 25.juulil 1900 ja 1.aug 1900 hakkas tööle.
"Angara" töötas 1962.aastani, mil kanti maha seoses moraalse vananemisega.
1987-1990 restaureeriti ja praegu ilutseb Irkutski veehoidlal.

Vene-Jaapani sõja ajal kasvas üleveo tähtsus kordades.

Talvel üritati ka rööpaid otse jää peale pannes raudtee läbilaskvust kiirendada.

Kodusõja ajal oli praam-jäälõhkuja "Baikal" Punaarmee käes ja kahuritega relvastatud. 1918.a tulistati laeva Mõssovo asula lähedal välikahuritest, see süttis põlema, kuid ei uppunud. Viidi 1920.a Baikali asulasse, kus 1926.a lammutati.
Aga arvatakse, et laev ei läinud täielikult metalliks, et alumine osa koos esimeste kruvidega on järves 100 m sügavusel. Ühes 2013.a blogis oli juttu plaanist sinna sukelduda, aga plaani teostumisest ei õnnestunud midagi leida.
 
Pildid on pärit väga huvitavalt venekeelselt leheküljelt.
Baikali asulas on raudteemuuseum sadama ja praamide mudelitega.

Aitäh Tiinale algpildi eest.

Kummitoodete vabrik "Tegur"

 Mina ja "Teguri" elevant 1963.aastal. 

Ülevaltnaaber, ülikooli NLKP ajaloo õppejõud Ernst Matrov pildistas mind kõrvaltnaabrite toas, mulle ei meeldinud üldse, et elevant pihku pisteti, aga ma ei pidanud sobilikuks vastu hakata.

1958.a veebruarikuu Pioneeris on tehases käinud Aleks Küti joonistused kummiloomade tegemisest:

  

Joonistusi vaadates tundub, et töötingimused olid karmid.

Kummiloomi toodeti mitukümmend aastat, algul siledaid, hiljem ka karvastatuid. Tagantjärgi on üsna raske kindlaks teha, kas selle või teise mänguasja tootmise ajal oli parasjagu nimi "Tegur" või "Polümeer" või toodeti mõlema ajal.

 Polümeeri mänguasjade valmistamisel oli palju käsitsitööd ja mürgiste aurude ning karvaebemete sissehingamist.Eesti Ekspressi artikli põhjal oli seal töötamine oma tervise tapmine, kuid palk oli väga hea.

Kui kellelgi õnnestus NLiidust välja reisile minna, siis oli alati vähese vahetusraha probleem. Polümeeri mänguasjad olid kaup, mida piiri taga hinnati.

 


Lenini 100. sünniaastapäevaks püüdis iga tehas mingi temaatilise toodanguga välja tulla. Kummitoodete tehase "Tegur" juhtkond otsustab: "Hakkame tootma kummist Lenineid, siis võib igaüks oma Lenini nii suureks puhuda kui ise tahab!"
 Rahvasuu

  Täispuhutavaid loomi on vähe säilinud, aga vahtkummiloomi, mida hakati tootma 1970-ndatel,  on peredes siiamaani alles, kõige populaarsem oli Kommunismiehitaja:

Polümeeri algusaasta oli 1927, mil loodi Esimene Eesti Kunstsarvetehas.
1946-1947 kummitööstusartell "Tald".
1947-1950 kummitööstusartell "Terastald".
1956-1973 kummitoodete vabrik "Tegur".
1974-1993 tootmiskoondis "Polümeer" "Teguri" ja "Kunstsarvetehase" liitumisena.

1993. aastal valmistati Polümeeris viimane kummiloom.
Praegu tegutsevad Polümeeri kunagises vabrikuhoones kunstnikud.

Tartus on Teguri tänav ja esimese vabariigi ajal oli Tartus põllutööriistade ja masinavabrik AS Tegur, kus on tehtud näiteks 1927.a Palamuse kiriku kell.



Pildid: meie perealbum, Pioneer 1958, mänguasjamuuseum, osta.ee.

Tartu mudellendurid 1950-ndatel

Mudellend oli pärastsõjaaegsete poiste väga populaarne huviala, üle NSVL-i tegutsesid pioneeride majades mudellennuringid. Tartus asus pioneeride maja koos mudellennuringiga mitmes paigas: Kastani 1, botaanikaaia kõrval, Lille mäel.

 5.keskkooli poisid kooli taga staadionil (praegu siis Juridicumi taga) lennukeid proovimas, huvilistest puudus ei ole. Aasta on vahemikus 1956-1958.

 Artur Tubergil on käes süstal lennuki tankimiseks.

 13-aastane Artur Tuberg poseerib oma mudellennukiga Tartus 15.juunil 1956.

Selles 1953.a 9.juuli Noorte Hääles on juttu ka mitmekordsest Eesti mudellennu meistrist Jüri Raidist, kes oli 1956 - 1970 pioneeride maja mudellennuringi juhendaja, lennukite tegemist õpetas ta surmani 2010.aastal.
 Jüri Raidi juures alustas 1956.a ka Eesti kõigi aegade edukaim mudellendur Andres Lepp (1989.a MM kuld, 1977. ja 1981.a hõbe, 1990.a EM kuld + võistkondlikud medalid NSVL koondise koosseisus).

Jüri Raidi õpilane on ka Heino Kõrvel, kelle firma teeb Tartus ja müüb üle maailma kõrgetasemelisi mudellennukeid.

Tartus on praegu kaks mudellennuringi, mis kasutavad samu ruume Anne noortekeskuses: Tartu Mudellennu Klubi, juhendaja Andres Lepp ning mudellennuklubi "Kotkasulg" (kunagine Jüri Raidi mudellennuring), juhendaja Pärtel Peeter Kruuv.

Noorte Hääl 25.sept 1953, Ülo Keedus:

Mitte ühtki kooli ilma mudellennuringita!
...
Võib julgelt öelda, et mudellennusport on meie vabariigis muutunud massiliseks.

 Ants Viidalepp, Helve Viidalepp "Noored
mudellendurid" 1951

Õlimaal 115x150 cm, asub Eesti Kunstimuuseumis.

1978.a sündinud kunstnikul August Künnapul on teos "Mudellennukite lennutamise võistlus", aga seda ei õnnestunud internetist leida.



 
Fotod Vahuri pildikastist.

Vastlasõit 1965

Kujutlen, millise hooga nad mäest alla sõitsid ja kui lõbus see oli!






Aitäh Tiiale ja Laglele.

Pildid kõne arendamiseks 2

Mäletan kooliajast ka palgikandmise pilti, Mooste koolis riputati tahvli ette see:

 Pildid kõne arendamiseks, 3.klass. Tiraaž 60 000 eks, 1974.
Näitlik õppevahend, kunstnik M.N.Sokolov "V.I.Lenin Ülevenemaalisel laupäevakul Kremlis 1.mail 1920.aastal"

Legend Lenini palgitassimisest traditsiooni tekkimise laupäevakul on inspireerinud päris paljusid kirjanikke ja kunstnikke, allpool mõned kunstiteoste ja lasteraamatute stiilinäited:

 
Meie grupp pidi töötama Ivanovskaja väljakul Aleksander II mälestussamba juures; siinsamas töötas ka Vladimir Iljitš. Algul töötas Lenin koos kursuste komissari Borissoviga, pärast oli tema paarimeheks kursant Permjakov. Nad kandsid 5-6 meetri pikkusi palke. Kursant, arvestade Lenini tervislikku seisukorda ja iga, võttis ikka palgi jämedamast otsast kinni. Iljitš märkas seda peagi ja püüdis kursandist ette jõuda. Siis ütles kursant Vladimir Iljitšile:"Miks te seda teete? Ma olen teist noorem ja mulle ei valmista niisugune raskuse tõstmine kuigi suurt vaeva."
 Lenin vastas talle naeratades:"Ärge vaielge mulle vastu, kuna ma olen teist vanem."
...
Vladimir Iljitšiga töötada oli väga mugav ja hea. Ta oli väga tähelepanelik ja küsis igaühelt:"Ega te, seltsimees, väsinud ole?"
 Iljitš naljatas palju ja naeris nakatavalt.
...
 Vladimir Iljitš lahkus töölt enne laupäevaku lõppu, sest talle tuldi teatama, et on aeg sõita Karl Marxi mälestussamba nurgakivi panekule. Lahkudes jättis Iljitš meiega hüvasti ja soovis edukat töö lõpetamist.
 Niiviisi töötas Lenin sel ajaloolisel päeval, olles isiklikuks eeskujuks distsiplineerituse, tööarmastuse, tõelise seltsimehelikkusega.

Fjodor Solodov "Laupäevakul".

...
Kella üheksa paiku hommikul ilmus väljakule Vladimir Iljitš, astus komandöri juurde, andis sõjaväelase kombel au ja ütles:
 "Seltsimees komandör, lubage mul ühineda teie väeüksusega laupäevakust osavõtmiseks."
 Komandör sattus hetkeks segadusse, siis aga vastas:
 "Palun! Astuge paremale tiivale, Vladimir Iljitš!"
 Vladimir Iljitš läks kiirest paremale tiivale ja astus rivvi. Punaarmeelaste ridu läbis heakskiiduümin. Nad olid õnnelikud, et Vladimir Iljitš oli nendega.
 Orkestrihelide saatel suundus väeüksus töökohale. Kremli väljak tuli puhastada tohututest laua-, palgi- ja kivihunnikutest; kõik need olid vaja üsna kaugele kanda ja eraldi riitadesse laduda: lauad laudade, palgid palkide ja saematerjal saematerjali juurde.
 Kõik asusid üksmeelselt tööle. Vladimir Iljitš töötas innukalt, puhates ainult koos kõigi teistega, kui jõudis kätte viieminutiline vaheaeg, "suitsutund".

V.Bontš-Brujevitš "Vladimir Iljitš laupäevakul".

On 1. mai, Kremli õu tuleb puhastada palkidest, laudadest ja muust rämpsust, antakse teada. "Just nii!" vastavad koristustöödele saabunud kursandid kooris. Ilmub Rahvakomissaride Nõukogude esimees Lenin, rutakal sammul, vana pintsak seljas, soni peas. Tõsine, ent samal ajal kuidagi ülev. Silmis rõõmus sära.

Palgijumakad on rasked, üht vaja kuuekesi tassida. Kursandid panevad tähele, et Vladimir Iljitš katsub ennast palgi jämedama otsa alla seada. "Vladimir Iljitš, te venitate end sedamoodi ära, meie ei või lubada, et teie nii raskeid palke tassite," teevad kursandid märkuse. "Teie ju tassite ka, miks siis mina ei või?" kostab Lenin ning tarib palke edasi. 

Maria Priležajeva "Lenini elu"

 
Igaüks tahtis Vladimir Iljitši ees tööga hiilata; kostsid naljatused, naer, laulud. Keegi ei tahtnud Leninist maha jääda.
 Lenin oli imekiire kõnnakuga. Isegi siis, kui ta valmistas ette raamatut või kõnet, käis ta kiiresti ühest toanurgast teise - peaaegu et jooksis.
 Niisama kiiresti tassis ta ka palke laupäevakul
...
 Lenin kiirustas ja püüdis olla veelgi agaram, kuid sellest hoolimata tuli tal mõni minut enne laupäevaku lõppu ära minna: rahvakomissarid ootasid.
 Tööd oli järele jäänud vähe.
 See lõpetati kiiresti ning mindi laiali, väsinutena ja ülimalt rahul. Kõik said aru, et nad olid sel päeval teinud ära tähtsa töö: järgmisel laupäevakul tulevad igal pool välja üha uued miljonid nõukogude inimesi.
 Kindlasti tulevad, sest eeskuju andis neile Lenin.

A.Kononov "Laupäevak"

Varajane hommikutund. Dzeržinski korteris heliseb telefon. "Feliks Edmundovitš!" karjub Lenin teisest otsast. "Jälle tegutsevad kontrrevolutsionäärid. Kohe-kohe hakkab laupäevak, aga keegi on mu täispuhutava palgi ära varastanud!"

Rahvasuu

Lenini laupäevakuhommik männimetsas.

(Noorematele: Siškini "Hommik männimetsas", ilma Leninita, koopia rippus omal ajal igas raudteejaamas, klubis, kodus)

 

Pildid kõne arendamiseks

Koolis käies oli minu jaoks kõige ebameeldivam ülesanne klassi ees pildi järgi jutustamine.
Alljärgnevalt mõned Mooste koolist pärit plakatimõõtu õppevahendid kõne arendamiseks:

"UUE KÜLA  EHITAMINE" N.G.Lomakini ja G.A.Pesise maal.
Näitlik õppevahend 8-klassilisele koolile, tiraaž 60 000 eks, Moskva 1965.

Esiplaanil on vägagi näitlik naisterahvas.

Mitut erinevust märkate?
  Plakati (vasakul) peale on kirjutatud:
Näitlik õppevahend 3.-4.klassile.
 "1.september", kunstnik A.V.Volkov, 100 000 eks, Moskva, 1964.

Kui ma otsisin netist selle maali välja, selgus, et tegemist on Valgevene kunstniku A.V.Volkovi tuntud maaliga aastast 1950, mille kunstnik maalis osaliselt ümber 1960.a paiku. 1950-2008 on maali eksponeeritud 12 näitusel, trükitud 19 raamatus ja ajakirjades, korduvalt reprodutseeritud.

Aga nagu näete, on teisel maalil puudu seinalt Lenini portree, mis peegeldub ka peeglis. Parempoolsel variandil on peegelduse raam veel Lenini oma, aga sisse on joonistatud kalendrialuse lilledega pildi motiiv, mis peegeldub ilma kalendrita. Peeglitüdruku nägu ja peahoiak on ka teistsugune, aga tüdruk ise on sama.

Näitlik õppevahend 3.-4.klassile.
"Kooli uksel", kunstnik Bogdanov-Belskii, Moskva 1964. Maal on aastast 1897 ning asub praegu Peterburis vene muuseumis.
Seda pilti mäletame mõlemad mehega kooliajast, kas seda näidati rohkem või ta on lihtsalt meeldejääv. Mina arvasin koguaeg, et uksel on kerjus, kes vaatab kadedalt ukse pealt, kuidas teised lapsed õpivad, aga keda õppima ei lasta. Kuid tuleb välja, et uksel on lihtsalt kooli hilineja, et nad käisidki Venemaa külas nõnda riides, alumine sama kunstniku külakooli teemaline pilt tõendab ka seda. 

Vihik pööningult 1940

Millal olid esimesed nõukogude valimised? - Siis, kui Jumal tõi Aadama ette Eeva ja ütles: "Vali enesele naine!"

Mäetaguse vallas ühe maja pööningult leitud vihik 1940.a NSVL Ülemnõukokku valitavate nimekirjaga. Tundub, et koolis pidi kirjutama, sest edasi on vihikus Vorošilovi, Lenini ja Stalini elulood ning pärast seda saksa ja eesti keele õppetükid, kohe tuli ju saksa aeg ja vihikuid ei olnud raisata.

Guugeldasin neid nimesid, jäi mulje, et suuremal osal 1940.a NSVL Ülemnõukogu meessaadikutest oli pärast seda jäänud elada vaid mõned aastad (naised elasid kauem), näited nimekirja algusest:

Johannes Lauristin - aug 1941hukkus Tallinnast evakueerudes miiniristlejal "Jakov Sverdlov", Mati Õuna andmetel aga lasti venelaste poolt maha;
Voldemar Sassi, Eesti NSV Ülemnõukogu juhataja 1940 - surma-aasta 1941;
Karl Säre - EKP peasekretär 1940, suri 1945.a Neuengamme koonduslaagris;
Vladimir Botškarjov - hukkus 1941.a evakueerumisel miiniristlejal "Volodarsk" Juminda miinilahingu käigus;
Fjodor Okk - langes 1941.a Peningi lahingus;
Heinrich Ansip - hukati 1942.a sakslaste poolt kui kommunist.

1940.aastast on üsna mitu propagandafilmi tehtud. Otsisin filmi "Eesti rahva saadikud" 1940, aga seda vist vabalt ei ole, kuid leidsin "Rahva tahe", ka 1940, pikk film Eesti NSV Liitu astumisest, Pika Hermani tornis lehvivad sinimustvalge ja punane sõbralikult koos, kõnesid peavad meie vihikunimekirjast Karl Säre, Johannes Lauristin, Voldemar Sassi ja teised. Tänavatel möllavat ja uut võimu nõudvat rahvast oli kahtlaselt palju, ei tea, kas need kaadrid olid filmitud samuti nagu tehti film Tallinna vabastajate lilledega vastuvõtmisest 1944.a - mitu nädalat hiljem ja puhtalt lavastusena.

 Nõukogude võim tuli väevõimuga, tuli vale ja salakavalate lubadustega. Üldiselt räägiti, et algul kauplemise ajal käis Eesti saatkond Moskvas ja rääkis ka Staliniga. Stalini seisukoht oli: maailma olukord on niisugune, et peame teid tülitama, kuid meie eesmärgid on avalad ja heanaaberlikud, meie ei soovi teie korda muuta, kui tahate, elage nii nagu seni, milleks meil tarvis teile kolhoose peale sundida, see teile ju ei sobi, elage oma taludes, tehke ausat tööd.
...
Kas see kõik nii oli, seda ei tea, kuid sääraseid jutte tol ajal (1940.a kevadel) räägiti. Need jutud äratasid mõne kiirekese lootust, külvasid leplikkust. Ja 1940.a suve sündmused ei olnud ju lausa verised. Katsuti küll võimu kätte saada, kuid aste-astmelt, pikkamisi, niisuguse sildi all, et eestlased ise tahavad. Öeldi ikka: aus suhtumine, ausad inimesed. Tihti tarvitati sõna aus. Kuid punased ise teadsid väga hästi: see on kõik peibutus, Eesti tuleb liita Venemaa külge, kõik tuleb nii, nagu Venemaal.

Daniel Palgi "Murduvas maailmas", lk 237