Linnaliinibuss Kalda tee peatuses 1977. aastal

Vaadake sama kohta praegu


Kui uued kollased Ungari bussid Ikarus 260 Tartu linnaliinidel 1970-ndatel sõitma hakkasid, olid nad meie jaoks imeilusad. sõitsid vaikselt, ei tossanud.

Punastest A-kijulistest peatusemärkidest oli kahju, kui nad välja vahetati, väideti, et meil peab olema nagu kogu Euroopas. Meie omad olid ju palju ilusamad.

Vasakpoolne bussipilet on 1980-ndatest, parempoolne 1990-ndatest, mõlemad komposteerimispiletid.

Pärastsõjaaegses ühistranspordis maksti ka linnas läbitud vahemaa eest. Üks Tammelinna elanik meenutas, et 1950-ndatel maksis Kesk-kaare -Riia nurgalt kesklinna sõit 45 kopikat, iga peatusevahe 15 kopikat. Buss peatus ka Väike-kaare nurgal, aga see vahe oli nii lühike, et eraldi tasu ei võetud. Huvitav, et Riia tänavas on bussipeatused juba 60 aastat sama koha peal olnud va ärakaotatud Väike-kaare peatus.
Tallinnas kehtestati ühtne piletihind 5 kopikat 1964.aastal, Tartus hakkas bussisõit maksma 3 kopikat, aga mis aastast, ei tea.
Esimesena vabariigis mindi 1960.a linnaliinidel üle konduktoriteta teenindusele. Selleks konstrueeriti koos Tartu Autode Remondi Katsetehase spetsialistidega kassaaparaat, mis hiljem võeti kasutusele vabariigi kõikidel linnaliinidel. (Tartu Autobussi- ja Taksopark, Tartu 1983)

Alguses sõitsid bussides kaasas konduktorid, kes müüsid suurest rullist pileteid, 1960-ndatel tulid piletikassad, kuhu panid 3 kopikat sisse ja keerasid endale rullist ühe pileti. Kui 3-kopikalist ei olnud, panid sisse 5+1 või 10 või 15 kopikat, keerasid vastava arvu pileteid ja müüsid järgmistele ülejäänu ära. Kassa peal klaasi all olid näha kolm-neli viimast raha, aga kui panid juba 20 kopikat, siis tuli nii palju keerata, et raha, mille sa panid, polnud enam näha ja mõned kasutasid seda ära, tehes näo, et panid 20 kopikat, aga tegelikult keerasid lihtsalt 6 piletit. Aga üldiselt olid inimesed ausad.
Alates 1973.aastast tuli piletid osta putkast ja bussis komposteerida e lüüa piletisse aukude kombinatsioon.

2.august 1939

Pärast vabadussõja (1918–1920) lõppu hakkas Eesti Kaitsevägi otsima alasid, kuhu rajada suviseid väljaõppekeskusi. Mustoja piirkond Eesti kagupiiri lähedal oli selleks ülimalt sobiv, kuna inimasustus oli äärmiselt mitmekesise maastikuga alal väga hõre. Samas oli piirkond hästi ligipääsetav: veeteed mööda pääses Värskasse ja raudteed pidi Petserisse.
Nii otsustatigi siia rajada mitmekümne ruutkilomeetri suurune Petseri laskeväli, mille põhjapoolsesse külge, Värskasse, hakati 1926. aastal rajama Põhjalaagrit ja lõunapoolsesse külge, Petseri lähedale, Lõunalaagrit. Petseri laskeväljast kujunes suur väljaõppeala, kus peale Lõunalaagris paiknenud 7. jalaväerügemendi ja Põhjalaagris asuvate suurtüki- ja ratsaväeüksuste korraldasid igal suvel õppusi ka teised väeosad kõikjalt Eestist. Raudtee lähedus võimaldas teha laskeharjutusi soomusrongidelt laskeväljale. 

Pärast teist maailmasõda kasutasid Mustoja ala polügoonina Nõukogude tankipolk, motoriseeritud jalaväelased ja õhudessantlased. 1950. aastate lõpuks olid kõik eestiaegsed Lõunalaagri hooned lagunenud või maha põlenud. Põhjalaagri linnakust on praeguseni säilinud kümmekond hoonet.
Polügooni lõunaserva ehitas Nõukogude armee mitu uut hoonet, sealhulgas suure tulejuhtimistorni. 1990. aastate alguses tehti piirkonnas ulatuslikke evakueerimis- ja lammutustöid, mille käigus viidi ära kõik tehnilised seadmed, lammutati pooleliolevad ehitised ning võeti kaasa metallist detailid. Viimane venelasest tunnimees oli polügoonil valves 1992. aastal. 

http://www.eestiloodus.ee/

Maastikukaitseala 1998.aastast

Selline kiri koju vennale, aga sama päeva Postimees arutleb mida teha Nõukogude Liiduga, kes Balti riike, oma endisi Vene provintse, jälle tagasi tahab

Kogu artikkel.

 

Kahjuks on Eduard Saarest (1915-1997) ainult pildid, mälestusi ei ole. Nii et me võime ainult oletada, kuidas temast Nõukogude Armee vanemseersant sai.

Kas on võimalik, et keskmisel pildil on Eesti vorm Vene sõjaväe atribuutikaga, mütsi ees on igatahes viisnurk sirbi ja vasaraga.

Langevarjuhüpped 1965

Võrreldes 10 aastat hilisemate piltidega, mis eelmises postituses olid, on erinevus põhiliselt peakatetes.

 Mootorratturitel muutusid kiivrid kohustuslikuks 1966.aastal, 1964.a hakati Salvos kiivreid tootma (Ringvaade Nõukogude Eesti nr 40, 5/7 "Salvo kiiver", Plastmasstoodete Vabriku Salvo uudistoodangu - kiivri katsetamine. Tööprotsess vabrikus).

 Alumise pildi peal olev kiiver mehe peas on väga uus ja moodne, selliseid kiivreid kaunistati värviliste isoleerpaelte ribadega, et veel uhkem oleks.

 Siin on Ülenurme lennuväljal pildi vasakus servas hüppajaid ootamas An-2, aasta varem hüpati Tartu lennuklubis väikse lennuki pealt.
 Mulle rääkis muljeid 1964.a Jak-12 pealt oma esimese langevarjuhüppe teinud tol ajal 15-aastane tütarlaps. Üsna jube oli. Jak-12 on 4-kohaline, piloodi kõrvaliste võeti ära ja parempoolne uks võeti eest ära, tagaistmetele istusid 2 langevarjurit. Langevarjuhüppeks pidi ronima uksest välja mõned astmed trepist alla ja siis hüppama. Mari, kes oli valetanud end 16-aastaseks (hüpata tohtis alates 16.eluaastast), kartis hirmsasti, aga teda sundis tagant mõte teiste halvakspanust, kui ta ei hüppa, nii et ta ronis ja hüppas.
An-2lt hüpates oli asi märksa lihtsam: mindi ukse juurde, kui süttis roheline tuli ja käis helisignaal, andis kõrvalseisev instruktor müksu õla pihta "läks" ja juba kukkusidki.

 Kostja Juliusega.

 Julius visati esimesena, tema maandumise koha järgi tegi lendur parandusi allaviskamise koha suhtes.


See ei puutu küll päriselt asjasse, langevarjuspordist me siin ei räägi, aga siiski tahaksin jagada lõiku Hanna Reitschi huvitavast raamatust "Lendamine - mu arm!"
Ta kirjeldab langevarjurite täpsushüpete võistlust enne II Maailmasõda Ameerikas Clevelandi lennupäevadel, kus käis 3 päeva jooksul lennupäevade üritustel ligi miljon inimest:
Tuli maanduda peatribüüni ringis võimalikult keskpunkti lähedal. Kuna ilm oli tormine ja seega oht, et tuul võib langevarjuri eemale kanda, kasutasid paljud neist suurest auahnusest ventiile liiga vara, mille tõttu langemise kiirus suurenes.
  Esimene langevarjur, kes etteantud ringis maandus, sai surma. Mitmed said kergemaid või raskemaid sisemisi vigastusi ja luumurde. Palavikuline sensatsioonihimu ja auahnus oli haaranud inimesi, kes tohutu massisugestiooni survel olid neil päevil peaaegu joobetaolises seisundis.
lk 168-169

Tänud Marile ja Vahurile.

Langevarjuhüpped 1975

Tegin oma esimese langevarjuhüppe Ülenurme lennuväljal 1975.aastal. Hüppele eelnes koolitus ALMAVÜ Tartu Lennuklubis. Kõik oli loomulikult tasuta.
Nüüd, rääkides tollaste ja praeguste hüppajatega, selgus, et on täiesti erinev suhtumine langevarjude pakkimisse, mida võib laiendada ka ühiskonnale üldiselt.
Tol ajal pakkis igaüks oma varju ise, enda elu, ise vastutasid. Tõsi küll, õpetati samm-sammult ja kontrolliti kõik üle, aga ikkagi pakkis alati igaüks ise oma varju, see oli asi, mida ei saanud teisele usaldada.
Praegu ei tohi ise oma varju pakkida, seda teeb spetsialist, alles pärast hüppamises teatava pädevuse saavutamist, vist oli 50 hüpet, võib minna vastavale koolitusele ja teha langevarju pakkimise eksami. Meid ka muidugi koolitati enne, aga ise pakkisid varju esimesest hüppest peale.

Langevarjud on kohale toodud, veel pakkimata.

Langevarjude pakkimine. Alla laotati presendist pakkimislinad. Vahel läks mõni lina ka kaduma, neist õmmeldi šturmasid (matkatuulekaid), sellist head tugevat presentkangast polnud poodides saada.

Hüppeks valmis, kõhu peal abivari, seljas põhivari.
Rivis esimene noormees ei tea veel, et ta maandub langevarjuga sõnnikuhunnikusse ja veedab ülejäänud päeva varju kasides. 
Samal aastal tegi oma esimese hüppe üks raadioreporter, tehes ühtlasi ka otseülekannet. Suures varju avanemisega kaasnenud joovastuses unustas ta pärast peavarju lahtiminekut ära tõmmata abivarju sundavamise nöörijupi ning mingil hetkel oli raadios kuulda kõrin, siis oli natuke aega vaikust ja siis ülestunnistus, et ka abivari avanes.

Veel kord kontrollitakse rakmed üle ja antakse viimased juhised.

An-2 pealt hüpatakse siiamaani.

Aia tagant lähenevad Raadi sõjalennuvälja ohvitserid-langevarjurid. Iga kord, kui meil olid langevarjuhüpped, tulid nemad ka, sest sõjaväelastele maksti iga hüppe eest ja raha oli alati vaja.

Dessantvari, millega meie hüppasime.

Sportvari, millega hüppasid edasijõudnud langevarjusportlased. Sportvari oli tunduvalt paremini juhitav kui dessantvari.

Verevi järve silt

Pilt sellest, kuidas Verevi järve äärde 1987.a paigaldatakse silti

EKS TARTU KLUBI

 VEREVI JÄRV 

TÄITKEM EESKIRJU! 

Taha on kirjutatud, et silti hoiab Ants, kaevab Michelson, seljaga Linda ja Monika. See on Eesti Kalameeste Seltsi Tartu Klubi seltskond, aga mis õigused klubil Verevi järvele olid, seda ma ei tea, eeskirjadest rääkimata.

Emajõel

1970-ndatel polnud päästevestidest kuuldudki, aga päästerõngad on paadi küljes täitsa olemas.
Nii suur paat sai kuuluda ainult asutusele.

 1965

TA-220 on omavalmistatud paat.1978.

1981

 1985

Suvi ja lapsed pool sajandit tagasi

1960-ndatel ei olnud väikestel lastel pikki juukseid. Rõivad olid värvilisest sitsist ning pildilt on näha, et sokikumme pole veel sokkidele panema hakatud.
Alumine pilt on tehtud Tartus Akadeemia tänava lasteaias, aga sellist maja nagu ülemisel tagant paistab, ei tea ma sealkandis olevat, võib-olla on lapsed suvelaagris. Kõik lasteaiad läksid suvel mingiks ajaks täies koosseisus kuhugi suvitama.

 Ägedad mänguautod on kasti ääre peal, ämbrid ja liivavormid on liivakasti serva vahel riiulis.
 1960-ndate alguses pidid kõik kasvatajad valge kitliga tööl olema.

Samas kohas jahedama ilma ja rohkema liivaga.
Liivaga armastavad lapsed tänaseni mängida, eriti hea on värskelttoodud liivahunnik.