Autokursused Tartu Tööstuskoolis 1935-1936

Ikka peab pildi peale vastavat atribuutikat ka võtma - väntvõll, jagaja, käigukast jne.
Esimeses reas käigukastiga Eduard Saar.

Tartu  Linna Tööstuskool asus üle jõe Vene ja Kalda tänava nurgal. 1930-ndatel õpiti koolis puidutööd ja rauatööd. Puiduerialad olid tõllassepp, mööbelsepp ja ehitustisler, rauaerialad olid automehhaanik, rauatreial, keevitaja ja lukksepp, lisaks korraldati autojuhikursusi.
Eriti populaarsed olid autojuhikursused. Ametlik luba kursuste korraldamiseks saadi 1928. aastal. Õpilaste kõrval koolitati autojuhtideks ka linna- ja maaelanikke. Spetsiaalsed kursused korraldati koguni politseinikele. 

Kiir-autokursused Tööstuskoolis. 
Linnakoolivalitsuses on Tööstuskooli poolt registreeritud uus kiir-autokursus, mis tegevust algab juba 22. märtsil. Viimasel ajal on pidevalt leidnud Tööstuskooli poolt korraldatud autokursused rohkearvulist osavõtmist. Kursustele on tavaliselt võetud kuni 70 isikut. Kiir-autokursuse õppemaksuks tegelikkude sõiduharjutustega on arvatud kuni 60 krooni. Lektoritena tegutsevad kursustes Tööstuskooli juhataja M. Puust, õpetaja V. Raukas ja lektor J. Süve.
 Postimees, 18.03.1937,  lk. 7.


Muu hulgas ehitati Tartu Tööstuskoolis 1930-ndatel valmis 2 purilennukit. 1935.a valminud purilennuki nimi oli "Taaralind", lennuk oli tehtud puidust  ja oli huvitav selle poolest, et tema konstruktsioonide kinnitamiseks ei olnud kasutatud ainustki naela, kõik puitkonstruktsioonid olid kokku liimitud.

2 fotot piimanõudega

Veel 2 alavalgustatud pilti. Aga neis mõlemis on oma meeleolu, oma võlu.

1915.a sündinud Eduard Saare tehtud pildid, eelmine postitus ka.

Lapsed lehmaga

Leidsin Saarte albumi vahelt, keegi ei tea sellest midagi. Pilt on kehvavõitu, aga mulle meeldib.
Esimesel pilgul laste riietuse järgi arvasin, et küüditatud, aga kui taamal maju vaadata, siis on vägagi eestilik. Laste selja taga on äkked vms põllutööriistad. Pakun, et pärastsõjaaegne e 40-ndate lõpu varakevad.

1950-ndate maanteesümbol

Nendest vabrikukujudest, stalinismiaja maanteesümbolitest on blogis juba juttu olnud, aga ma ei arvanud, et neid Eestis nii palju oli: maanteemuuseum toob näite, et Tallinn - Haapsalu maanteel kuni Ristini oli iga 7 km kohta kuju ja tõenäoliselt teistel suurematel teedel samuti, samad kujud kordusid.

Sigulda ja Riia ekskursioon 1955

Reisihimu on inimestel alati olnud. 1955.a käisid Eduard ja Meeta Saar Läti-ekskursioonil meie jaoks üsna veidra sõidukiga. See oli suhteliselt mugav sõiduvahend, tol ajal sõideti tuhandeid kilomeetreid ka lihtsalt veoauto kastis.

  Sellisest asjast võiks olla tulnud sõna autobuss, on ju tõeline auto-buss.

Tallinnasse, Leningradi ja maailmale rahu.

Paviljon on kena.

Siit on näha, milline see autobuss eest välja nägi.
Saartel on käes Sigulda kepid, igas Eesti peres oli selline suurem või väiksem kepp, neid müüakse Siguldas ka praegu.

 Pildi taha on kirjutatud:"Siinpool Riiat avarii." Ma arvan, et siin pole mõeldud kokkupõrget, vaid lihtsalt sõiduk lagunes ära. Reisiseltskond on korralikult riides ja rõõmus.

Aitäh Sigretile.

Vanaisa kapp

Kapiustel on maal efektsem, kui ta oleks raamis seina peal.

Kapp vanaisa maalitud kolmest osast koosnevast mööblikomplektist, mille kolm lapselast omavahel ära jagasid.

Vanaisa Oskar teenis tsaariajal elatist mööblimaalijana, käies Venemaal mõisast mõisasse. Ta kaalus isegi pakkumist tsaari õukonda tööle minna, aga kui selgus, et seal peab täpselt nii maalima nagu peakunstnik ütleb, siis jätkas ta vaba mehena nii nagu talle meeldis. Oskar elas koos perega veel mõnda aega revolutsioonijärgsel Venemaal, kus koos naisega haigestus tüüfusesse, paranenutena tulid kolme lapsega Eestisse, kus Oskar jätkas armastatud tegevust mööblimaalijana.    

Aitäh Anule-Meelisele.

1930-ndate laudaraamat ja 1960-ndate lehm

 Laudaraamatus on kirjas proovilüpside tulemused, söödakulutused, kes kellega millal paaritatud jne

Ja viimasel leheküljel sissekanne laste kohta, paistab, et oli õige koht, siiamaani on säilinud.
Poiss, kelle kaal oli 1936.a 18 kilo, suri õige pea.
Plika, kelle kaal oli 1936.a 24 kilo, poeg peab praegu seda talu.

 Rääkides lehmadest peab pilt ka olema. Sirli albumis oli ilus südamlik pilt vanaema lehmast, vanaemast ja lapselapsest, tehtud 1960-ndate alguses. Lehmal ei paista väga udarat, vist on veel mullikas. Vanaemad pidasid ühte-kahte lehma sajandivahetuseni.