Pildistamislennuk

 Esimesel pilgul täitsa äge, aga kui vaatama hakata, siis ebaproportsionaalne monstrum, mille sarnast lennukit pole olemas. Pildil on Heino Veide sõbraga. Ei ole teada, kas see oli mingil laadal, kas Eestis või Venemaal.

Heli pildikastist

Viljandi Alko

 1920 Asutatakse Viljandi likööri- ja veinivabrikute OÜ Alko. Algul valmistatakse vaid likööre, 1921. aastast lisanduvad veinid ning esimesena Eestis ka vahuveinid.

 

1937 Osaühisus "Alko" pakub peale veinide 70 liiki likööre ja napse, nende hulgas "Alkonjak", "Brandy", "Estonjak" (eht Prantsuse Cognac'i lisandusega 50%), "Mandariit", "Creme de Orange", "Muraka" ja "Prunelle" (ploomi). 

Konjak, vinjak, armanjak, estonjak - viimane kõlab hästi. 

Siit jääb mulje, et estonjak oli üks jook ja  eht Prantsuse Cognac'i lisandusega 50% oli teine jook, aga võib-olla segati prantslaste jooki mitmel moel.

Veel joovastavaid jooke mitmesugusteks elujuhtumiteks:

Ja lihtsalt sildid, mida ei raatsi näitamata jätta:

 Peab vist järgi jätma, 70 sorti alkoholi, mida Alko tootis, on liiga palju, et siin ära näidata. 

 Uskumatu, kui suur ja mitmekesine alkoholitööstus Viljandis oli.

Tiina kodust.

 

Võidu-segu ja teised poliitilised kommid

Pärast 1940.a riigipööret riigistati kogu Eesti kondiitritööstus - 9 ettevõtet.
Allpool olevate kommipaberite peal on ettevõtete nimed veel vanad, aga ees on kiri natsionaliseeritud. Kommipaber kui poliitilise propaganda vahend. Sinimustvalge paber punase kombinatsiooniga, siis vist ei oldud veel sinimustvalge suhtes nii tundlikud kui hiljem. Võidu-segu millega, kas kaotusega?


August Brandmanni šokolaadi- ja kompvekivabrik asutati 1901.aastal, natsionaliseeriti 1940.

Josif Ginovker asutas 1906.a Tallinnas koos poegadega kommivabriku. Ka siin, ilmselt 1940.a paberil on vabriku nimi sama, aga ette on väikselt kirjutatud natsionaliseeritud.
Kõige noorem poeg Leo Ginovker elas veel 2 aastat tagasi 2012.a 98-aastasena Tallinnas, aga tol ajal, 1941.a 14.juunil küüditati ta Karakalpaki ANSV-sse ja 1952.a uuesti.

Alates 1962.aastast on Eestis ainult üks kommivabrik, Kalev.

Kommipaberid on Tiinalt.

Rootslased kingivad TÜ-le personaalarvuti

Foto on tehtud Tartu Ülikooli rektoraadis. Mustades ülikondades on rootslased ja kõige parempoolne heledama pintsakuga mees on Vello Peedimaa, kes oli ülikooli haldusprorektor 1983-1994. Kingitud personaalarvuti ei olnud ülikoolis esimene, aga suur ja kallis kingitus ikkagi.
Pildil on palju ülearuseid huvitavaid asju, sest see on skännitud negatiivist, paberi peale tehes oleks jäetud ainult grupp ja arvuti, aga praegu on näha ka mööbel, arvuti pakend, laualambid, käekott, rebitavate lehtedega kalender metallist alusel, mis käis kõigi ametnike lauale, akna tagant paistavad elektrijuhtmete vidinad, kraadiklaas õues akna küljes.

 Peedimaa ja arvutid.
 Vello Peedimaa sai 1992.a kuulsaks ebaõnnestunud nuluõli äriga, mida ta tegi ülikooli arvutite raha eest.

Arvutiäri äpardus
Tartu Ülikooli haldusprorektori Vello Peedimaa «äriosavuse» tõttu pole ülikoolil siiamaani arvuteid, mille ostmiseks haridusministeerium andis juba eelmisel sügisel 7,8 miljonit rubla. Riigi raha eest on Siberist Tartusse veetud hoopis nuluõli, kuid seegi kraam ei kuulu ülikoolile, vaid eraaktsiaseltsile «Zeta».
Millegipärast ei tahtnud Tartu Ülikool tegemist teha soliidsete arvutivahendajatega, vaid valis partneriks arvutiärist kauge kaarega mööda käinud aktsiaseltsi «Mesocom».
30. novembril palus «Mesocom» peatada lepingu täitmine. Nuluõli seisab siiamaani «Zeta» laos. «Mesocom» on väike kahjumiga tegutsev aktsiaselts, millelt pole midagi võtta, ja Tartu Ülikool on nii arvutitest kui ka rahast ilma.

1990.a 1.jaanuari Postimehe naljakalendris oli "2.aprill - ülikooli ametiühing mõõdab oma töötajatele välja peedimaad" ja teises, vist 1993.a kalendris  "ülikool kastab oma peedimaad nuluõliga".
K.Muuli artikkel 1993.a 29.märtsi "Postimehes": "Vello Peedimaa ja Jaan Pruulmann loodavad ikka veel nuluõli arvutiteks moondada"

30 aastat tagasi

1984.aastal oli konkurss "Vanemuise" teatri fotograafi kohale. Kandidaadid pidid pildistama mõne etenduse proovi.

 "Ma langesin esimesel sõjasuvel" Juhan Peegli samanimelise raamatu järgi. Ird õpetab kännu otsas istudes ja teda jälgivad Jüri Lumiste, Aivar Tommingas, Andrus Eelmäe...

Sellises poosis armastas Ird laval toimuvat jälgida, ta silmad ei ole kinni.

Teatri fotograafiks sai Ülo Laumets, aga see pilt telliti Andreselt Kaarel Irdi 75.juubeliks suure 1m x 1,5 m pildina teatri seinale. Alumisel pildil on näha suure pildi valmistamist kodustes tingimustes: foto pesemine pärast ilmutamist ja kinnitamist.

Hobuste ja auto sõbrapilt

Veel on säilinud hobuste ülekaal.
Pakuks, et on 1930-ndate lõpu pilt, võib-olla ühe jõuka talu inimesed, auto ja hobune.

Näärivana kostüümist

Mulle meeldivad hirmsasti nõukaaegsete näärivanade riided, igas peres erinev kostüüm.
Aga paistab, et kõik ei olnud sellega rahul, 1959.a 26.detsembri "Edasis" oli pahase seltsimehe kiri:  

 No mina ei tea küll kedagi, kes oleks nõukaajal poest näärivana kostüümi ostnud. Aga vastustest jääb kahtlus, et neid ikkagi kuskil müüdi:

 Vastati 16.jaanuaril 1960.

 
 Veel üks näärivana, seekord 1981.aastast ja Asta albumist:
Ülemine foto on Mai albumist, tõenäoliselt ka 1970.-80-ndad.

Ja see on Tiina 1975.a näärivana:

Alumine pilt on Raigastvere tühja lagunenud müügis oleva maja prügihunnikus vedelenud albumist.

 Aga näärivana on tollele ajale hästi iseloomulik oma kasuka ja vatist habemega.