Jõulukaart 1925

88 a tagasi on Juks saatnud Eewi Rosinale Tormasse sellise armsa koloreeritud kaardi, siit ootaks südamlikku läkitust kõige kallimale...

Tere Jõudu No kuis omm, oled worstid ju ära painutanud wai akad weel. oli omal painik wai tuli külast tuua. Mis siis muud on. Pühade aeg ike Tormas pidule ka tuleme kui vähegi ilma on, sest Ottol on tahtmine, tema ei ole veel seal käinud. Siis muud kui kõige paremat.
Juts

Nõukaaegsed uusaastakaardid

Nõukogude ajal oli ilusat postkaarti, mida oleks tahtnud sõpradele ja sugulastele saata, üsna raske leida.
Kuigi peab ütlema, et ka täna postkontoris kaarte vaadates ei olnud midagi silma rõõmustavat.

Fotograafiaga tegelejad panid siis ise käepärastest asjadest kompositsiooni kokku ja tegid kaardid valmis. Need olid tavaliselt väiksemad ja õhemad mustvalged fotod. Mõned tegid ainult enda jaoks, mõned müüsid käest-kätte ka teistele.Levinud olid eestiaegsete värviliste postkaartide mustvalged mahapildistused ja isetehtud kompositsioonid.
Lapsepõlves olin ma üsna pettunud, kui oodatud värvikaardi asemel oli ümbrikus pisike mustvalge, aga praegu otsin neid suure huviga.
Üldiselt on nende kaartide peal asjade valik ja kompositsioon üsna veider.

1955.a saadetud

Saku õlletehas

Selle trükise suurus on 30x50 cm ja leidsime selle kodus ühe maali tagaküljelt, oli pandud papina tugevduseks.

Väga ilus esinduspilt ja põnev on detaile uurida. Pilti on Leipzigis kõvasti üle joonistatud, kiri vasakul ees servas - Eckert ja Pflug, Kunstanstalt, Leipzig.

  Keskmise hoone katusel on sinimustvalge lipp, järelikult on tegemist eestiaegse asjaga, samuti on selgelt näha hoonetel olevad kirjad.

 

 Milline suur nägu on ukse kohal!

 Majade vahel on veoautod ja rong õlletehase kirjades vagunitega. Alguses veeti õlut Tallinnasse hobustega, aga alates 1899. aastast juba rongiga mööda kitsarööpmelist raudteed. 

 Kogu esiplaan on täis korralikes ridades õllevaate.

.  Kas see rippus kunagi poeseinal ja reklaamis Saku õlut?

Malesimultaan 1925/1926 õppeaastal

Hr Marksoni simultaan Rakvere Õpetajate Seminaris 1925/26 õppeaastal.

 Malemäng on Eestis aastakümneid olnud populaarne. Need mehed ju viisid õpetajatena selle kõik koolidesse laiali. Maleturniire tehti koolides, töökohtades, suvepäevadel, kus iganes eelmise sajandi lõpuni. Mulle tundub, et arvutid tapsid male ära, võib-olla aitas kaasa ka suur lauamängude valik. Võimalusi on palju ja malemäng on taandunud väga kitsale huviliste ringile.

Vene ajal oli televiisoris saade "Malekool", mida juhtis Ivo Nei.

Viiendaks, kus on kunagise “Telekooli” või “Malekooli” laadis saated? Pealt neljakümneaastased ehk mäletavad veel kunagisi pühapäevahommikuid, kui Ivo Nei alustas: “Tere hommikust, kallid malesõbrad!” Hiljem asendati see lörri läinud tõotusega “Teenin Nõukogude Liitu!”. 

Estonia avamine 1913

Väidetavalt on see foto Estonia teatri avamispeolt Estonia kontserdisaalis 24.aug 1913. Taha vasakule küljele on kirjutatud "Kaard avamispidu kontserdisaalis". Rõdu järgi otsustades on küll Estonia kontserdisaal. Kõik seisavad püsti, orkester näeb välja nagu tänapäevalgi, lava ees seisab aumärke täis riputatud hästi pikk habemega kiilas sõjaväelane.
Lugesin, et avamispidustused algasid päeval kreeka-katoliku jumalateenistusega, õhtul oli Hamleti etendus teatrisaalis ja pidusöök kontserdisaalis.
Suurejoonelise avamise programmis oli veel C. R. Jakobsoni „Artur ja Anna“, J. Haydn’i oratoorium „Aastaajad“, Humperdinck’i ooper „Hänsel ja Gretel“ („Hans ja Greete“) ning eesti ja rahvusvaheliste helitööde sümfooniakontsert. Kolm päeva väldanud pidustused lõpetas suur hommikutundideni kestnud ball kontserdisaalis.

 See võiks olla siis sümfooniakontsert, aga miks on lava ees nii palju sõjaväelasi? Ja kes on pikk riste täis riputatud mees?

Adressaadi nimi on Jaan Jõe ja kiri on toimetatud 15.11.1913 jällegi Vezenbergi e Rakverre. Kirjutamise kuupäev 12.11 on üle kirjutatud 14.11-ks. Keskel olevalt fotograafi pitsatilt lugesin ma Parikased välja, mis on ka loogiline, sest vennad Parikased said 1912 loa Eesti teatris ülesvõtete tegemiseks ja seal väljapanekute ainuõiguse, Peeter pildistas ja Johannes-Georg tegi laboritöö.

 Aasta pärast oli teatrimajas juba sõjaväehospidal, käis esimene maailmasõda. Kontserdisaali rõdupoolses osas seati sisse õigeusu kirik. Kuna teatrisaali siiski ei okupeeritud, jätkasid näitlejad etendustega omal kulul.
1944.a 9.märtsi pommirünnakus Estonia maja hävis.
1945-1951 taastasid selle Saksa sõjavangid.
1946 taasavati kontserdisaal, 1947 teatrisaal, kogu ehitus sai valmis 1951.

Triinu albumist

Ateljeepilt paadiga 1908

Väga ilus pilt, pärit Triinu albumist, aga alumine pilt on Peeter Toominga raamatust "Tähelepanu, pildistan!". Täpselt samasugune paat ja sarnane kompositsioon, aga taust on teine.

Viimase kohta oli öeldud, et see on A.Keskülli ateljeepilt.

 Triinu kaardi tagaküljelt saame teada, et see on saadetud 31.08.1908 Vezenbergi (Rakverre).

 Foto tegija kohta andmed puuduvad, aga kuna see on nii sarnane raamatupildiga, siis on tõenäoliselt ka selle autor August Keskküla (Keskül). Interneti andmetel töötas A. Kesküll algul Rakveres, siis 1911-1916 Pärnus ja 1929.a oli ta kutseliste fotograafide nimistus Rakveres. See tähendab, et foto on tehtud Rakveres.
Aga miks ta siis Rakverre saadetud on?

Kiri Sophiele Rudolfilt 1908

 Naissaare kabel õnnistati sisse 1853.a  Esimese Maailmasõja ajal oli saarel Venemaa sõjaväebaas, kuid revolutsiooni ajal hakkasid mehed saarel põletama ja hävitama ning kabel hävis.

Kiri on teiselt noormehelt, aga stiil on sama. Paistab, et Sophiel oligi kombeks poistel pea segi ajada ja siis kirjadele mitte vastata. See kiri on eelmisest 3a varem, 20.juulil 1908, kirjutatud.



19.saj lõpul elati Naissaarel nagu linnas. Saarel räägiti rootsi ja eesti leelt, rahvas oli jõukas ja edumeelne.Naised ostsid Tallinnast kauneid kleite, majad ehitati viimase moe järgi ümber ja paljud naissaarlased omandasid endale hea hariduse kas Eestis või välismaal. Esimene maailmasõda tõi kaasa sundevakueerimise ning Eesti Vabariigi ajal tuli eluga uuesti alustada. Saar oli tugevalt Tallinnaga seotud, kultuurielu aktiivne, seal tegutses kaks kooli ja vahetult enne II Maailmasõda valmis uus kabel.
I Maailmasõja ajal rajati sadamaid, raudteid, suurtükipatareisid jm. Vabadussõja ajal asus saarel ka vangilaager.
Nõukogude ajal oli saar militariseeritud, sinna rajati meremiinide ladu ja montaažitehas.