Estonia avamine 1913

Väidetavalt on see foto Estonia teatri avamispeolt Estonia kontserdisaalis 24.aug 1913. Taha vasakule küljele on kirjutatud "Kaard avamispidu kontserdisaalis". Rõdu järgi otsustades on küll Estonia kontserdisaal. Kõik seisavad püsti, orkester näeb välja nagu tänapäevalgi, lava ees seisab aumärke täis riputatud hästi pikk habemega kiilas sõjaväelane.
Lugesin, et avamispidustused algasid päeval kreeka-katoliku jumalateenistusega, õhtul oli Hamleti etendus teatrisaalis ja pidusöök kontserdisaalis.
Suurejoonelise avamise programmis oli veel C. R. Jakobsoni „Artur ja Anna“, J. Haydn’i oratoorium „Aastaajad“, Humperdinck’i ooper „Hänsel ja Gretel“ („Hans ja Greete“) ning eesti ja rahvusvaheliste helitööde sümfooniakontsert. Kolm päeva väldanud pidustused lõpetas suur hommikutundideni kestnud ball kontserdisaalis.

 See võiks olla siis sümfooniakontsert, aga miks on lava ees nii palju sõjaväelasi? Ja kes on pikk riste täis riputatud mees?

Adressaadi nimi on Jaan Jõe ja kiri on toimetatud 15.11.1913 jällegi Vezenbergi e Rakverre. Kirjutamise kuupäev 12.11 on üle kirjutatud 14.11-ks. Keskel olevalt fotograafi pitsatilt lugesin ma Parikased välja, mis on ka loogiline, sest vennad Parikased said 1912 loa Eesti teatris ülesvõtete tegemiseks ja seal väljapanekute ainuõiguse, Peeter pildistas ja Johannes-Georg tegi laboritöö.

 Aasta pärast oli teatrimajas juba sõjaväehospidal, käis esimene maailmasõda. Kontserdisaali rõdupoolses osas seati sisse õigeusu kirik. Kuna teatrisaali siiski ei okupeeritud, jätkasid näitlejad etendustega omal kulul.
1944.a 9.märtsi pommirünnakus Estonia maja hävis.
1945-1951 taastasid selle Saksa sõjavangid.
1946 taasavati kontserdisaal, 1947 teatrisaal, kogu ehitus sai valmis 1951.

Triinu albumist

Ateljeepilt paadiga 1908

Väga ilus pilt, pärit Triinu albumist, aga alumine pilt on Peeter Toominga raamatust "Tähelepanu, pildistan!". Täpselt samasugune paat ja sarnane kompositsioon, aga taust on teine.

Viimase kohta oli öeldud, et see on A.Keskülli ateljeepilt.

 Triinu kaardi tagaküljelt saame teada, et see on saadetud 31.08.1908 Vezenbergi (Rakverre).

 Foto tegija kohta andmed puuduvad, aga kuna see on nii sarnane raamatupildiga, siis on tõenäoliselt ka selle autor August Keskküla (Keskül). Interneti andmetel töötas A. Kesküll algul Rakveres, siis 1911-1916 Pärnus ja 1929.a oli ta kutseliste fotograafide nimistus Rakveres. See tähendab, et foto on tehtud Rakveres.
Aga miks ta siis Rakverre saadetud on?

Kiri Sophiele Rudolfilt 1908

 Naissaare kabel õnnistati sisse 1853.a  Esimese Maailmasõja ajal oli saarel Venemaa sõjaväebaas, kuid revolutsiooni ajal hakkasid mehed saarel põletama ja hävitama ning kabel hävis.

Kiri on teiselt noormehelt, aga stiil on sama. Paistab, et Sophiel oligi kombeks poistel pea segi ajada ja siis kirjadele mitte vastata. See kiri on eelmisest 3a varem, 20.juulil 1908, kirjutatud.



19.saj lõpul elati Naissaarel nagu linnas. Saarel räägiti rootsi ja eesti leelt, rahvas oli jõukas ja edumeelne.Naised ostsid Tallinnast kauneid kleite, majad ehitati viimase moe järgi ümber ja paljud naissaarlased omandasid endale hea hariduse kas Eestis või välismaal. Esimene maailmasõda tõi kaasa sundevakueerimise ning Eesti Vabariigi ajal tuli eluga uuesti alustada. Saar oli tugevalt Tallinnaga seotud, kultuurielu aktiivne, seal tegutses kaks kooli ja vahetult enne II Maailmasõda valmis uus kabel.
I Maailmasõja ajal rajati sadamaid, raudteid, suurtükipatareisid jm. Vabadussõja ajal asus saarel ka vangilaager.
Nõukogude ajal oli saar militariseeritud, sinna rajati meremiinide ladu ja montaažitehas.

Kiri Sophiele 1911

Kolm ülikondades noormeest, keskmine neist silmipimestavalt kaunis. Kas raamatutega poseerimine näitab üliõpilase staatust?

 

Pildi teeb huvitavaks tagaküljel olev kiri.

 Austatud neiu! Pidite kohe peale koju jõudmist minule kirjutama, aga nädal aega peale seda, ei saanud Teilt mitte midagit. Viimase nädala post on minul veel Kadrinast kätte saamata, sest minevast Esmaspäevast saatik olin Peterburis, alles täna jõudsin Waivarasse. Olen siis 2 ehk 3 päevagi venna juures paigal, siis sõidan Kadrinasse tagasi. Miks pärast Teie Kadrina pidule ei tulnud - ise juba lubasite! Ootasin - ootasin! - muidugit asjata! Kui kätte saate minu üleswõtte, kirjutage kuidas ja millal Tapalt koju saite? Ah soo Teie pilet minevase Kadrina pidu peale on weel alles! - Ootab wast järgmist pidu.
Lahke terwistega J.Kalpus Waivaras 18.IX - 11 a.



Milline neist on ärapõlatud noormees, ilusad siledad poisid kõik?
Aga ma loodan, et neiu Sophie jättis selle noormehe sinnapaika, minule hakkab selle kirja toon vastu.

Triinu albumist

Aastavahetuse kaardivalik

Varsti on jõulukaartide saatmise aeg käes, üks kaart ilusam kui teine. Ma ei tea, kui suur valik 100 a tagasi oli, aga paistab, et inimesed olid jõulukaartide suhtes üsna vähenõudlikud.

Rõõmsaid Jõulu pühi ja head uut aastad!

Bubnov on Maksim Gorki näidendi "Põhjas" tegelane.

 Härra S.Kulberg,  Jürgensbergiks kutsuti  Kuksema mõisat, Pudru veski, linn on Veisenštein ehk Paide, Eesti kubermang

 Hääd uut aastad!

Saadetud jaanuaris 1912

Repro ukraina realistliku kunstniku Konstantin Truntovskii teosest "Epideemia"























Triinu albumist

Tuleviku kolhoosi nääripidu

Kolhoosi nimi "Tulevik" oli Eestimaal väga levinud. Siin on pildid praegusel Tartu valla territooriumil tegutsenud kolhoosi peost, mis 1973. - 1974. ühines Avangardi kolhoosiga. Pidu toimus Vedu mõisas asunud Tuleviku kolhoosi klubis.

 Kanade, lumehelveste ja kuuseokstega ning paraku ka loosungiga kaunistatud klubi. Lihtsad lauad pukkide peal, laudade ääres pikad pingid, kõik, kogu kolhoosi inimesed kutsuti kokku ja  peeti meeles. 

 Väga stiilsed vildid ja ülbe kana!

Meenet annab kätte Tuleviku kolhoosi esimees P.Puustusmaa.

 Vene ajal jagati au- ja tänukirju igal tähtpäeval, enamasti kaasnes sellega ka kingitus ja/või rahaline preemia ja eelkõige tunne, et sinust peetakse lugu, sinu tööd hinnatakse.

 Õlut laseb peaagronoom Langus.

 Siin visatakse üles üht naiste seas populaarset meest. Taga on väga hästi näha laudu üleval hoidvad pukid ja pikk pink. Selliste laudade ja pinkidega peeti tol ajal kõik pulmad, peied ja muud koosistumised.

 Oi, kuidas mulle näärivanad meeldivad, igaüks erinev, kahte ühesugust pole!

Selle  nääripeoga tähistati ka kolhoosi juubelit, kohal oli Tartu stuudio kaameramees oma uhke tehnikaga.

See pilt tundus alguses hästi veider - 2 hästi riietatud meest seisavad õunakorvidega tugevasti valgustatud pimedas öös ja ei vaata fotograafi poolegi. Aga kui lähemalt vaadata, siis kolhoosi peazootehnik Tuhermi käes on mikrofon ja see on kunstipärane kaader kolhoosielu saatest.

Elle albumist

Tsenseeritud

Juhuslik leid Lutsu raamatukogust mõni päev tagasi.
Tundub, et Saksa võimule ei meeldinud Nõukogude kirjastuse logo või on veel mingi muu seletus?

Tänud Kajale ja Ellele.