Lõpukirjand 1965

Fotodel on 11.klassi kirjand 25.mail 1965.aastal  Tartu 3.Keskkoolis. (Praegu Tartu Raatuse Kool, aga siis oldi veel Puiestee tänava koolimajas.)

Tol ajal oli kombeks kaks kirjanduslikku teemat ja üks vaba teema, õpetajad soovitasid ikka kirjanduslikku teemat võtta, pidi olema kindlam. 

1965.a kaks teemat kolmest:

"Meie põlvkonnal on õnn elada kommunismis"

 "Rahvas, tema töö ja võitlus "Mahtra sõjas""
 

 1964.aasta augustis kinnitas NLKP Keskkomitee ülemineku 10-klassilisele keskkoolile ka rahvusvabariikides. 1.septembril 1964 alustasid uue, 2-aastase programmi järgi õpinguid kõik üheksandate klasside õpilased.
Aasta hiljem, augustis 1965, muutis NLKP Keskkomitee oma otsust ja septembris kooli tulnud  kümnes klass sai teada, et ta siiski ei ole lõpuklass.

Grupipilt hobuse ja teenijaga 1938

Kõdukülas tegi fotograaf 1938.aasta sügistööde ajal pererahvast ja töölistest pildi:

Kui pildid kätte toodi, oli pererahvas hästi pahane, et nende teenijatüdruk hobuse seljas võtab kogu tähelepanu endale.


Aitäh Anule

Glasuuritud juustuke

  " Vaata parem külmutuskappi," andis Muhv nõu. "Võib-olla leidub seal midagi, mis kõlbaks kassidele ette visata. Siis nad ehk püsiksid natuke aega paigal."
  Kingpool tõmbas külmutuskapi ukse lahti.
  "Ainult kohupiimajuustukesed," ütles ta. "Nendega juba kasse ei püüa."

Eno Raud "Naksitrallid" 1972, lk 64

   Muhv jäi rahulikuks.
   "Ka näljani on esialgu aega," ütles ta kindlameelselt. "Ise sa ju ütlesid, et külmutuskapis on kohupiimajuustukesi. Sööme neid ja keedame teed kõrvale."


Eno Raud "Naksitrallid" 1972, lk 69

Glasuuritud juustukese nime kandev toode jõudis Eestis lettidele 1953. aastal. Praegu kannab samalaadne toode nime kohuke.

 

 

Ulve Kolk oli Tartu piimakombinaadi esimene kunstnik, tema kujundas kõik need glasuuritud juustukeste meeldejäävad pakendid.

 

Juustukesi müüdi ka 4-kaupa karbis:

ja 7-kaupa karbis:

 Aitäh Ulvele

Bakscht & Pojad

Eelmistest postitustest tuttava Kornelius Hõlpuse piltide hulgas oli ka see foto, Korni ise on heledas riietuses keskel. Automargi määramise jätan vaatajate hooleks.

"Bakscht  & pojad" tegevusala oli tekstiili- ja galanteriitoodete kaubandus, aadressil Tartu Poe t 3. Kaubandusettevõttes töötas poeg Boriss Bakscht, tütremees Moses Kaplan oli ärijuht. Teoreetiliselt peaks vähemalt üks poeg veel firmaga seotud olema, aga internet andis ainult käesoleva info.

23.sept 1940 "Bakscht  & Pojad" natsionaliseeriti. Boriss asus tööle kammivabrikusse insener-ökonomistina, tema abikaasa, Riias sündinud Hana (Anna) jätkas tööd arstina. Kuna juudi perekond oli venekeelne ja vene kultuuriruumis kasvanud, siis olid nad tuleviku suhtes üsna optimistlikud.

13.juunil 1941, ööl vastu 14.juunit 39-aastane Boriss, tema 36-aastane abikaasa Hana ja nende lapsed 8-aastane Theodor ja 3-aastane Rina viidi kõige-kõige esimestena Tartu piirkonnast esimesse küüditamisvagunisse. Theodor on arutlenud selle põhjuste üle, et kas see tulenes nende perekonnanime esitähest ja A-tähega küüditatavaid polnud või elasid nad kõige lähemal või oli veel mingi muu põhjus.

Kivisild 9.07.1941

Saksa armee pealetungi eest taganev Nõukogude armee õhkis Kivisilla 9.07.1941. Sellest on palju juttu olnud, vähem on räägitud ohvritest, mida see kivirahe endaga kaasa tõi.
Lugesin siit, et üks kivikamakas oli lennanud Vanemuise ja Struve tänava nurgani.

  Foto ajapaik.ee.

Olime parajasti õues, kui korraga maa rappus ennekuulmatust kärgatusest. Pauke ja mürsuplahvatusi oli kuulda kogu aeg, aga Kivisilla õhkimise heli oli teistsugune ja kumedam, see mõjus nagu maavärin. Jäime seisma ja vaatama kesklinna poole ja keegi täiskasvanu ütles: „Nüüd läks vist Kivisild...“ Mulle torkas see südamesse. Pommitamisi ja purustamisi oli kogu aeg, kuid need olid anonüümsed. Kivisilda aga teadsin ja see tundus mulle oma massiivsuses kindla ja turvalisena. Nüüd siis ka see...
Hiljem kuulsin veel, et Kivisild õhiti väga erilisel viisil. Kõigepealt sild mineeriti lõhkeainetega ja seejärel laoti sellele suur puuriit. Riit süüdati põlema ja põles mitu tundi, enne kui lõpuks käis põrgukärgatus ja suured kivimürakad lendasid poole linna peale laiali. Pärast ma ei tahtnud minna Kivisilla rususid vaatma. Ei tahtnud näha piltegi Kivisillast.

Helga Nõu "Valetaja. Mälestused, tõeotsimised", lk 21

Ümbermatmine toimus 1 aasta ja 5 kuud pärast surma.

Eesti Rahva Ühisabi on organiseerinud haudade lahtikaevamise, aga miks see tõend on antud telefonivabriku direktorile, ei tea.


See ajalehefoto oli eelmiste paberite juures. Tõenäoliselt oli Hilda Hõlpus algselt maetud parempoolsel pildil olevasse paika. Aga kas siis enne tehti hauaplatsid korda ja siis kaevati lahti?

Surma saanud Hilda oli ametilt lokkija.

Pension ja 1.detsembri ülestõus

Läinud.
Uhkelt.
Läinud...
Nad murdes käinud
teed revolutsioonilist rasket.
Ah, kistes kodanluse masket
neil murti samm,
neil murti ramm...
ja surid vahvalt
kuis võisid timukad neid jätta?
Kõik löödi mätta.
Need -
need -
kes lõvidena võitlesid,
kes küüntel - hammastel heitlesid...

Ain Rannaleet "Detsembri-kommunaaride mälestuseks"


Minu 1969.a välja antud kooliõpik 9.-11.klassile ütleb 1924.a 1.detsembri ülestõusu kohta nii:
 "Lüüasaamisele vaatamata on 1.detsembri ülestõus üks kangelaslikumaid lehekülgi eesti töörahva revolutsioonilises võitluses. See oli Euroopas sellal üks otsustavamaid ja julgemaid väljaastumisi kodanluse võimu kukutamiseks. Ülestõus relvastas eesti töölisklassi kogemustega edasiseks võitluseks, kodanliku diktatuuri kukutamiseks Eestis."                              

  Mahalaskmisele mõisteti 145 meest ja 10 naist. Üle 500 kinnivõetu hoiti mitu kuud vahi all, neist 209 mõisteti vangi pikemaks ajaks.

 Riigipöörajate suurimaks saavutuseks oli 1.dets varahommikul 3 tunniks Toompea lossi, riigivanema maja ja postimaja hõivamine. Enne lõunat võeti tagasi mässajate viimane tugipunkt  - Lasnamäe lennuväli. Narvas, Pärnus, Viljandis ja Tartus jäid väljaastumised toimumata, Jäneda ja Vasula raudteesildadel korraldatud plahvatused ebaõnnestusid - Jäneda sild parandati mõne tunniga ja Vasula õhtuks.
 Rünnatute kaotused olid tapetutena 21 inimest, haavata sai 25 eraisikut ja 16 sõjaväelast.

  Vahetult enne ülestõusu, 1924.a novembris oli toimunud 149 kommunisti kohtuprotsess.

 1.detsembri ülestõusust sai alguse Eesti kommunistide allakäik - vanad kommunistid olid vanglas või N Liidus, uusi eriti juurde ei tulnud, sest üldine majanduslik olukord paranes - nagu mujal Euroopas asendus ka Eestis kommunistlik liikumine sotsiaaldemokraatlikuga.

 Need teadmised sain põhiliselt Jaak Valge raamatust "Punased", väga hea raamat.

See paber on leitud vanade dokumentide vahelt.

Kornelius Hõlpus oli sündinud1907.a, nii et 1924.a 1.dets ülestõusu ajal oli ta 16-aastane.

Aitäh Liinale.

1.mai

 Kohustuslik 1.mai tähistamine tehti endale võimalikult meeldivaks. Kui oli ilus kevadilm, siis miks mitte jalutada linnas, kohtuda tuttavatega, süüa jäätist ja osta defitsiiti.

 Esimese kursuse eesti filoloogid marsijärjekorda ootamas 1979. aastal.

 

 

Sõbrad Kaarel ja Erki 1984.a 1.mail Tartus Raekoja platsil.

Lapsed said endale punased lipud ning tore oli nendega lehvitada.

 Kunstnik F:Markovi postkaart 1981.

Esimese mai postkaartide saatmine ei olnud Eestis väga massiline, aga mõned postkaardid meile ikka  saadeti. Eks seda võeti ka kevade alguse tähistamisena.

 Sellel 1962.a maikuu Tähekese leheküljel on küll Uno Leiese luuletus lipust ja paraadist, aga kunstnik on joonistanud poisi mitte lipuga, vaid hoopis liblikavõrguga, kuigi mulle tundub, et pilt on tehtud nii, et liblikavõrgust saaks vajadusel kiiresti lipp teha.

 Edasi 1966.

Maipühadeks uuendati ka autahvlid, Tartu linna autahvel oli "Teaduse" raamatupoe ees haljasalal (praegu siseõu Ülikooli 1 taga) ja rajooni autahvel oli "Ekraani" kino vastas.

Rajooni autahvel 18.juunil 1961, foto internetist.

Vaadake teisest blogist ka Tartu Raekoda 1.mail 1972.