Alumise pildi peal olev kiiver mehe peas on väga uus ja moodne, selliseid kiivreid kaunistati värviliste isoleerpaelte ribadega, et veel uhkem oleks.
Mulle rääkis muljeid 1964.a Jak-12 pealt oma esimese langevarjuhüppe teinud tol ajal 15-aastane tütarlaps. Üsna jube oli. Jak-12 on 4-kohaline, piloodi kõrvaliste võeti ära ja parempoolne uks võeti eest ära, tagaistmetele istusid 2 langevarjurit. Langevarjuhüppeks pidi ronima uksest välja mõned astmed trepist alla ja siis hüppama. Mari, kes oli valetanud end 16-aastaseks (hüpata tohtis alates 16.eluaastast), kartis hirmsasti, aga teda sundis tagant mõte teiste halvakspanust, kui ta ei hüppa, nii et ta ronis ja hüppas.
An-2lt hüpates oli asi märksa lihtsam: mindi ukse juurde, kui süttis roheline tuli ja käis helisignaal, andis kõrvalseisev instruktor müksu õla pihta "läks" ja juba kukkusidki.
Kostja Juliusega.
Julius visati esimesena, tema maandumise koha järgi tegi lendur parandusi allaviskamise koha suhtes.See ei puutu küll päriselt asjasse, langevarjuspordist me siin ei räägi, aga siiski tahaksin jagada lõiku Hanna Reitschi huvitavast raamatust "Lendamine - mu arm!"
Ta kirjeldab langevarjurite täpsushüpete võistlust enne II Maailmasõda Ameerikas Clevelandi lennupäevadel, kus käis 3 päeva jooksul lennupäevade üritustel ligi miljon inimest:
Tuli maanduda peatribüüni ringis võimalikult keskpunkti lähedal. Kuna ilm oli tormine ja seega oht, et tuul võib langevarjuri eemale kanda, kasutasid paljud neist suurest auahnusest ventiile liiga vara, mille tõttu langemise kiirus suurenes.
Esimene langevarjur, kes etteantud ringis maandus, sai surma. Mitmed said kergemaid või raskemaid sisemisi vigastusi ja luumurde. Palavikuline sensatsioonihimu ja auahnus oli haaranud inimesi, kes tohutu massisugestiooni survel olid neil päevil peaaegu joobetaolises seisundis.
lk 168-169
Tänud Marile ja Vahurile.
1956. aastal anti lennuspordiklubile aerostaat e loheõhupall, mis hõljus trossi otsas paigal 500-800 m kõrgusel ning gondlis oli lisaks instruktorile ruumi 3 langevarjurile. Sellised tingimused küll ei andnud spordimeisterlikkust, kuid saadi treenida maandumistäpsust ning viithüpetest tulid kõne alla ainult kuni 5-sekundilised kukkumised, sedagi pooleldi pahuksis ohutusnõuetega. Ohutustehniliselt ei tehtud sportlikke hüppeid madalamalt kui 500 m kõrguselt. 1960. aastal tulid Jak-12 ning 1964. aastal AN-2, mis mahutasid juba 10 sportlast.
VastaKustutaSee oli Tallinnas, Tartu klubil ei ole kunagi aerostaati ega An-2 olnud. 1975.aastal, kui mina esimese hüppe tegin, telliti nii An-2 kui ka langevarjuinstruktor Mere Tiit Tallinnast.
VastaKustutaIllar Link rääkis kunagi oma esimestest langevarjuhüpetest, mis ta tegi õhupalli gondlist, mulle jäi mulje, et tegemist oli päris õhupalliga, aga võib-olla oligi seesama aerostaat.