31 jaanuar 2018

Kalendrireform 31. jaanuaril 1918

 Täna täpselt 100 aastat tagasi järgnes Eestis ja Venemaal 31.jaanuarile 14.veebruar.
  Eesti oli veel Venemaa koosseisus ja läks koos Venemaaga üle Juliuse kalendrilt Gregoriuse kalendrile. Tegelikult mitte kogu Eesti: seoses Saksa okupatsiooniga oli Lääne-Eesti saartel uuele kalendrile üle mindud juba 1917.a sügisel ning Ruhnus juba 1915. aastal. Petserimaa vana- ja õigeusulised keeldusid esialgu uut kalendrit aktsepteerimast.

  Ülemineku pehmendamiseks kasutati mõnda aega kahte kalendrit paralleelselt, siiamaani lisatakse selleaegsetele daatumitele uue kalendri järgi ja vana kalendri järgi.
  Oli segaduste aeg, ajalehed ei ilmunud, ei olnud teada, millise riigi koosseisus eestlased edaspidi elama hakkavad.

 Venemaal oli pikki aastaid õigeusklik kirik olnud kalendrireformi vastu.
 Pärast revolutsiooni läks reformiga väga kiiresti:
 16.novembril 1917 tõstatati Rahvakomissaride Nõukogus küsimus kalendrireformist.
 23.jaanuari 1918 istungil pandi ette 2 projekti ja moodustati komisjon nende läbivaatamiseks:
1) aeglane, astmeline üleminek, kus igal aastal visatakse minema 24 tundi e 1 ööpäev, kalendrivahe oli 13 aastat, seega oleks reformiks kulunud 13 aastat, seda oleks saanud kasutada ka õigeusu kirik;
2) kiire, hetkeline üleminek, 13 päeva jäetakse lihtsalt vahele, kaotatakse ära, kiriku huvisid ei arvestata.
 23.jaanuari 1918 dekreediga lahutati kirik riigist.
 24.jaanuaril 1918 dekreet Venemaal Lääne-Euroopa kalendri sisseviimisest.
 26.jaanuaril 1918 allkirjastasid Venemaa Vabariigi Rahvakomissaride Nõukogu dekreedi Lenin ja rahvakomissarid. See oli kalendrireformi läbiviimise aluseks.
  Dekreet oli 10-punktiline ning sisaldas praktilisi nõuandeid üleminekuks, kuidas arvestada tähtaegu ja palkasid jne, ning viimane punkt ütles, et 1.juulini tuleb alati sulgudes ka vana kuupäeva kasutada. Mõned Eesti ajalehed kasutasid topeltkuupäevi juba sajandi algusest peale.


 1918.a kalendril on kõrvuti 2 rida kuupäevi - vana ja uue kalendri järgi.

 Millal see kalender trükiti? Kas trükkijad olid ettenägelikud või trükiti aasta alguses, kui kalendrireform oli juba välja kuulutatud? Mulle tundub, et see oli varem trükitud, nad ütlevad, et uues aastas on 365 päeva, tegelikult oli 352.

Katoliiklikes maades kehtestati Gregoriuse kalender oktoobris 1582 – 4. kuupäevale järgnes 15.
Mõned näited üleminekutest:
Hispaania, Itaalia, Portugal, Poola, Prantsusmaa - 1582.a;
Norra, Saksamaa, Taani - 1700.a;
Rootsi, Soome - 1753.a;
Türgi - 1917.a;
Kreeka - 1924.a.

Tegelikult oli Lõuna-Eestis Gregoriuse kalender juba varem kasutusel olnud - aastatel 1582-1625, kui Liivimaa oli Poola võimu all. 

  Gregoriuse kalendri nimetus tuleb selle kasutusele võtnud paavst Gregorius XIII nimest, ettepaneku selline kalender kasutusele võtta olevat teinud Napoli arst Aloysius Lilius.
Juliuse kalender on Julius Caesari nime järgi.

  Kalendrite muutmine käib vist revolutsioonidega kaasas - pärast Prantsuse revolutsiooni muudeti ka kalendrit. Nii Prantsusmaal kui ka Venemaal oli kalendrireformi üheks eesmärgiks inimeste kirikuskäimise harjumustest lahti saada.
  Samas tundub hästi veider, et ajal, kui on väga palju lahendamata probleeme, hakatakse jahmerdama kalendrireformiga, millega ei ole 300 aastat kiiret olnud.

  1922.a mais peeti Roomas rahvusvahelise astronoomia ühingu peakoosolek, kus kalendrireformide komitee formuleeris rea seisukohti:
*kuigi Gregoriuse kalendrit tarvitatakse ka mitte-ristiusu maades, ei ole siiski otstarbekas muuta aastate lugemise algmomenti;
*aasta algus, 1.jaanuar, on juhuslik, oleks soovitav alustada aastat talvisest pööripäevast, 22.detsembrist;
*7 päeva nädalas on nii sisse juurdunud, et seda pole mõtet muuta.
 Reformimiseks oli 2 varianti:
a) kalendrit tuleks muuta nii, et kuus oleks 4 nädalat so 28 päeva, seega oleks aastas 13 kuud ja 1-2 lisapäeva, siis saaks korraldada nii, et iga 1. kuupäev oleks pühapäev, 2.esmaspäev jne; aasta algaks alati sama päevaga ja nädalapäevade side kuupäevadega oleks lihtne;
 b) aasta koosneks 52 nädalast ja 1-2 lisapäevast, mida võib paigutada aasta lõppu või nimeta päevana mõne püha hulka; aasta algaks alati sama päevaga ja nädalapäevade suhe kuupäevaga oleks lihtne; aastasse jätta 12 kuud 364 päevaga, kusjuures järgemööda oleks 2 kuud 30 päevaga ja kolmas 31 päevaga.
 Kalendrikomitee leidis siiski, et variant a ei sobi, sest 13kuud ei ole jagatav veeranditeks, trimestriteks ega muuks selliseks, aga b neile meeldis.
  
  Paistab, et kalendri reformimine hakkas ka Nõukogudemaale meeldima, sest 1.novembrist 1929 viidi ellu uus kalender, kus kõigi kuude pikkus oli 30 päeva ja lisaks olid veel 5 kuudevälist päeva, mida nimetati Lenini päevadeks või tööstus- või töölispäevadeks, ning liigaastal tuli 30.veebruari järel veel üks lisapäev. Nädal oli 5-päevane, kõik päevad olid tööpäevad, aga ühe päeva sai ikkagi puhkust, selle põhiline mõte oli takistada pühapäevast kirikuskäimist. Sellest tekkis omajagu segadust, 1.detsembril 1931 mindi kuude jaotuselt Gregoriuse kalendrile tagasi, aga nädal muudeti 6-päevaseks, puhkepäev oli 6.päeval. See kestis 1940. aastani.

29 jaanuar 2018

Tallinna silueti ja lennukiga laadapildid

Laadapildid on mu lemmikud. Olen leidnud Osta.ee - st ja eBay-st Eesti laadapilte, mille taustade puhul tahaks väga teada, kes need joonistanud on ja mis tal mõttes oli.

Taga: Vend Juks aasta laadal lennuki peal augustikuul 1928.





27 jaanuar 2018

Nuia autahvel, 1950-ndate teine pool

Autahvlitele pandi pilte kaks korda aastas, enne mai- ja oktoobripühi. Sellel pildil on vist valgus sellise nurga alt, et autahvli pilte ei ole näha. Miks Heino sellise koha pildistamiseks valis, ei tea.

20 jaanuar 2018

Saku õlleladu, 1930-ndad

  Õllelaod olid vaheetapid õlle tarnimisel tehastest kõrtsidesse ja kauplustesse. Tehastel olid üle Eesti laod, kuhu õlu transporditi vaatides raudteevagunitega. Suvel kasutati selleks jäävaguneid, talvel köetavaid vaguneid (kütja sõitis kaasa), väiksemaid koguseid saadeti õlgkotiga ümbritsetud vaatides. Õllelaos villiti õlu pudelitesse, sildistati ning veeti ümbruskonna kauplustesse laiali. Tühjad pudelid ja kastid (korvid) osteti tagasi.

                             H.Uuseni kaupluse ees Voldis (Tabivere lähedal).
 Kuni 1927. aastani sellistes väikestes poodides õlut ei müüdud, õlut võis müüa ainult kõrgema järgu kaubanduspatendi ostnud kauplustes. 1926 - 1932.a kehtis õlletehaste vaheline tsoonileping, mille järgi Põhja-Eestis müüdi Saku ja Lõuna-Eestis A. Le Coq`i tooteid.

 Õllelaod varustasid poode-kõrtse paarikümne kilomeetri raadiuses. 1920-ndatel veeti õllepudelid laiali hobustega, 1930-ndate alguseks olid teed ehitatud paremaks ja õlut sai laiali vedada juba autodega.

Saku õllelao autoga pilt Osta.ee-st.

Pahkla Tuletõrjujate Kogu on saatnud Kohilast Saku õlletehasele 1.sept 1937 pruugitud vaate ja kraane.

Blogis on Saku õlletehasest olnud juttu siin.

Pildid Ilme fotokarbist ja Osta.ee-st.

17 jaanuar 2018

J.Kannuska ja Tartu õlletehas

 Kui lugeda pärastsõjaaegseid artikleid Tartu õlletehasest, siis torkab silma üks väga sobilik nimi õlletehase töötajale - Kannuska. Tööeesrindlane J.Kannuska on õllemeister, mõnes kohas on teda nimetatud ka keedumeistriks, üks tähtsamaid inimesi õlletehase pärastsõjaaegsel ülesehitamisel.

Tartu õlletehas on esimese Nõukogude Eesti õlletehasena lasknud turule õlle, mis vastab Liidu standard-kvaliteetõllele "žigolevskoje". "Õllemeistri sm J.Kannuska silmapaistev töösaavutus on leidnud töötajaskonnas erilist tähelepanu," mainib õlletehase plaaniosakonna juhataja ja õlle kontrollija sm. H.Perajärv. "Tema on meie vabriku hing, temale võlgneme tänu, et võime valmistada nii kõrgekvaliteedilist õlut."
  Sm J.Kannuska seletab enesest: "Olen sündinud 1893.aastal Tähtvere vallas töölise pojana. Õllevabrikusse siirdusin 1923.aastal, kus töötasin lihttöölisena. 1943.a asusin iseseisvalt õllekeetja kohale. Keedukoja juhatajaks sain 1941.a. Siis käisin ka Leningradi õllevabrikutes õlle valmistamisega tutvumas. Säält sain mõned hääd näpunäited, mille järgi olen oma tööd suunanud." 

Postimees, 28.jaan 1945

Ka sm-d Kannuska ja Must, kes on olnud kogu aeg Tartu Õlletehase lööktöölised, ning sm. Koor rakendasid kõik oma hoole ja energia valimiseelsesse tootmislahingusse.

Postimees, 23.veebr 1946.


  Lugesin Andres Sepa raamatust "Õllelinn Tartu" J.Kannuska traagilisest saatusest.  Selle asemel, et teda teenete eest kätel kanda, pandi ta hoopis vangi.
  1.novembril 1949 oli tehase väravas põhjalik kontroll, õlle väljaviimiselt tabati 4 töötajat, nende hulgas Kannuska, kellel oli kaasas kaks pudelit Gladiaatori õlut. Kõik kinnivõetud õigustasid end kohesaabuva Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni aastapäeva pühitsemissooviga.
 11.detsembril 1949 oli tehase klubis avalik kohtuprotsess, kus Kannuska ausa inimesena tunnistas, et ta oli ka septembris saunas 2 pudelit õlut ära joonud. J.Kannuska sai süüdistuse grupiviisilises riisumises ja karistuseks 12 aastat vabadusekaotust koos kogu vara konfiskeerimisega.
 1952. aastal anti talle seoses invaliidistumisega armu, kuid õlletehasesse ta enam tööle ei tulnud.

Jaan Kirss ja Tartu õlletehas

  1944. aasta 25.augustil, kui Tartu linna vallutas Punaarmee, olid sõjaväelased kohe huvitatud õlletehase varudest. Probleemide vältimiseks saadeti kiiresti kohale ENSV toiduainete tööstuse rahvakomissariaadi operatiivgrupp, kes hakkas organiseerima õlle müüki. Nõukogude sõjamehed võtsid Tähtvere tänava värava juurde pikka järjekorda, sakslased veel tulistasid teiselt poolt jõge, aga sellest ei lastud ennast häirida. Õhtuks oli Saksa sõjaväe jaoks tehtud õlu kõik ära müüdud.

  Jaan Kirss, kes oli selle operatiivgrupi liige, määrati samal päeval õlletehase direktori kohusetäitjaks.
  Hooned ja sisseseade olid säilinud, töölised kutsuti tööle, lõhkekehad tehti kahjutuks, taastati elekter.
  Esimene partii õlut valmis oktoobris.

7.oktoobriks 1945 oli õlletehases tööl 100 inimest, kes said tehase ühisköögist ka süüa. Tehasel oli 2 veoautot ja 4 hobust.
  Esialgu toodeti eestiaegsete nimedega õlusid - "Pilsen", "Gladiaator", "Tõmmu Hiid" ja kahte sorti limonaadi - üht suhkru, teist sahhariiniga.

Jaan Kirss on säärsaabastega. Kas tagaplaanil võiks olla üks tehase kahest veoautost?

  Kirss oli sündinud Viljandimaal, Tartu Hugo Treffneri Gümnaasiumi lõpetamise järel läks ta õppima Peterburi Polütehnilisse Instituuti. Pärast oktoobrirevolutsiooni töötas Rostovis Doni ääres mitme toiduainetööstuse ettevõtte peainsenerina. 
 
  Rahvakomissariaadi erivolinik Jaan Kirss nimetas 27.septembril 1945 uue direktori kohusetäitja ja jätkas ise peainsenerina kuni 1.jaanuarini 1946, mil temast sai neljaks aastaks õlletehase direktor.

    1946.a 23.veebruari Postimees kirjutab "Kuidas Tartu Õlletehas saavutas töö edu":
  Jaanuarikuust alates võttis tehase juhtimise enda kätte uus direktor sm. Jaan K i r s s. Tema esimeseks mureks oli kogu tööliskonda tutvustada tehase majandusliku seisukorraga. Selleks kutsuti kokku tööliste üldkoosolek, kus kanti ette tehase majanduslik olukord ja arutleti läbi ligemad sihtjooned. Lõppeks said tehase vastutavad töötajad endale kindlad ülesanded ja nende täitmisele asuti loosungiga: "Nõukogude inimene ei tunne sõna "ei ole võimalik"."
  Töö käis pingsalt sisemise omavahelise sotsialistliku võistluse korras. Nii olid võistluses keedukoda, käärikelder ja põhjakelder. Võistlusega ühinesid masinaruum, katlakütjad ning transpordiosakond.
...
  Eriliselt paistab silma sm. Leo Kaseoru, kellel on suuri teeneid selles, et karastusjookide plaan täideti jaanuaris 646,5%-liselt ja valimispäevaks täideti I kvartali plaanist 67,75%.

   Uskumatu, kuidas on üldse võimalik 6,5 korda plaani ületada?! See pidi üks väga väike plaan olema.
   1949. aastal töötas Tartu Õlletehases juba 295 inimest.

Jaan Kirss vallandati direktori kohalt 10.aprillil 1950 riigikontrolli revisjoniakti põhjal.


  Vestlesin Jaan Kirsi miniaga, kes kiitis väga oma äia.
   Kui minia oli veel vaid poja kursusekaaslane, oli Jaan märganud tema viletsaid jalavarje ning kutsunud õlletehasesse kingsepa juurde. Õlletehasel oli oma kingsepp, kes tegi jalanõusid! Tütarlapselt võeti mõõdud ja varsti käis ta väga moodsate kalanahast kingadega.


Tartu õlletehasest on 2007.a ilmunud väga põhjalik ja huvitav raamat - Andres Sepp "Õllelinn Tartu".

 

06 jaanuar 2018

Leida ja Oskar karuga


Sellest pildist on teada ainult, et Leida ja Oskar käisid linnas kartuleid müümas ja pärast lasid ennast karuga pildistada.

Leidsin netist sellise karuga pildi. See peaks olema eestiaegne laadapilt, aga ülemine on riietuse järgi nõukogudeaegne pilt.

Ülemine Malle albumist, alumine Osta.ee-st.

05 jaanuar 2018

Pildid Nõukogude Armeest, 1960-ndad

  Paljudes Nõukogude Armee väeosades ei tohtinud üldse fotoaparaati omada. Aga kodused ootasid teateid ja pilti. Esimese linnaloaga lasti ennast kohalikus ateljees pildistada, ajateenistuse kohale lähima linna huviväärsustega fotomontaaž tegi pildi huvitavamaks.

Henn Brestis, saadetud 2.jaan 1962.

 Jaan Moskvas, saadetud 2.veebr 1967.


Samalaadseid pilte on blogis siin ja siin ja siin ja siin.



03 jaanuar 2018

Aastavahetus, 1970-ndad-1980-ndad

Kena1970-ndate - 1980-ndate aastavahetuse pilt, meeldiv vanapaar, mõnus interjöör. Aga pildile on trüginud fotopomm - pioneer, kes muudab pildi meeleolu ja tekitab küsimusi.

Malle pildikastist.


02 jaanuar 2018

Simuna leivatööstus 1965

Esiplaanil olevas anumas on leiva eeltainas, siia mahtus 2 kotti jahu, kumbki 70 kg. Töö toimus kolmes vahetuses, korraga oli tööl 5 inimest. Paremal brigadir Malle, kelle rüüžidega pükstega tööülikond on pigem nagu ööülikond.

Simunas, leivatööstuse lähedal. Malle on teel koju, võrkkotis, ajalehe sisse mässituna, on töölt kaasa võetud värske leib. Malle ei osanud öelda, kas see oli vargus või ei olnud - keegi ei kontrollinud ja enamasti võeti koju kaasa praakleiba. Küll aga pidas ta varguseks pärmi kojutoomist, mida ta tegi siis, kui mõni tuttav tahtis pulmadeks õlut teha, aga poes ei olnud pärmi saada.
Parempoolne on pildi teinud fotograafi tüdruk, kes hoiab käes välklampi.

Malle albumist.