Hobifotograafide näärikaardid

1973

Näärikaardid, foto E.Tamberg ja S.Sohv 1962,1963

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn. TK "Harju". Tiraaž 20 000. Hind 11 kopikat.

Ühe õllekapaga postkaart ERM-i kogust.

Tallinna Linna Tööstuskombinaadi "Ühendus" kaardid 1959-1961

 

  Aga viimase kaardipaariga on väga imelik asi: esimesele kaardile, kuuseokstega, on kenasti taha kirjutatud tööstuskombinaat "Ühendus", aga teine kaart, ilma oksteta ja musta lõngakeraga, on tagant täiesti tühi, ainult õnnesoov meie perele 1964. aastast. Teine kaart on ka halvema kvaliteediga, negatiivi peal on olnud kraapse ja pudi. Arvan, et osa kaarte tehti mitteametlikult, võimalik, et mõne töötaja kodus.

Tallinna näärikaardid 1986 - Vello Vinn

 

Nõukogude Liidu uusaastakaardid 1941-1945

 1928. aastal keelati Venemaal jõulu- ja uusaastakaartide väljaandmine ning need ilmusid tagasi alles 1941. aasta detsembris, kui avastati, milline suurepärane propagandavahend on uusaastakaart.

Esimesed uusaastapostkaardid olid rahva teavitamiseks võidust Moskva all.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Kunstnik V.Serov 1941.                                               1941.a Leningradis trükitud.

 Uusaastapostkaardid ühendasid rinnet ja tagalat, rindelt saadeti postkaarte kodudesse ja kodudest rindele.

1942.a Kuidas sa ka ei vihastaks, meie raevunud vaenlane, meie Balti laevastik tugevneb, uus aasta tuleb meile võiduga, teile hauaga !

Balti uusaastatervitus!

 

Näärivana viib vaenlasele uusaastakingitused, millest külmas on palav, aga palavuses külm ära võtab.

 

Head uut aastat! Uut õnne! Uut raiska arvele!        Suur saabuv rahva kuulsuse aasta viib vaenlast         jalust maha lüües võidule!

Mis venelasele terviseks, see sakslasele surm.         Näärivana teeb enne uut aastat kurja ringkäigu, et kõik fašistid saaksid igavesti maa pealt ära kaotatud.

Raudteest

  Eesti ala oli Euroopas viimaste seas, kus raudteed hakati kasutama. Esimene liikluskõlbulik raudtee Paldiski-Tallinn-Peterburi sai valmis 1870. aastal.

Foto klaasplaadilt. Kohta peaks olema võimalik määrata tagant paistvate kirikukuplite järgi.

 

21. augustil 1876 õhtul kell 7 saabus Tallinnast Tartusse esimene aurumasin koos vagunitega.

2. septembril (21.aug vkj) 1876 saabus Tartusse esimene rong Tallinnast. (Ei tea, mis neil vahet oli.)

31. detsembril (19.dets vkj) 1876 avati regulaarne rongiliiklus Tartu-Tallinn.

 1876.a valmis ka Tartu raudteejaam.

 

 1880.a veebruari Tartu Eesti Seintungis on kirjutatud, et Tartust saab rongiga Peterburgi ja Tallinnasse ja tagasi. Tartust Tallinnasse sõitis rong 7 tundi 31 minutit, Tallinnast Tartusse 7 tundi 54 minutit.

Loodetavasti oli vagunis ahi, ilma oleks see veebruarikuus ikka väga karm katsumus.

   Tapa jaamas peatumise aeg on märgitud, aga Tartu ja Tapa vahel olid tol ajal juba ka Tabivere, Jõgeva ja Rakke raudteejaamad - tõenäoliselt peatus rong ka nendes, ning Tapalt edasi Aegviidu ja Kehra jaamad.

Foto klaasplaadilt. 

Sirge seljaga vormis mees võiks mütsi järgi otsustades olla tsaariaegne raudteelane või oli see Tallinna Raudtee Tehnikakooli vorm?

Klaasplaadid, mis innustasid mind seda postitust tegema, leidis Sirli oma garaažist.

Kuulimäng 1963

 

Minu üks lapsepõlve lemmikmänge. Sain selle siiani säilinud mängu 6. sünnipäevaks. Mäletan, et mängisime seda tihti kogu perega, paberi peale olid kirjutatud pikad tulbad tulemustega.

 Mängulaudu toodeti Nõukogude Liidus väga erinevaid, erksamate värvidega kollase maapinnaga mängu pildistasin Eestis ühe söögikoha seinalt, lisaks püüdsin leida netist samasuguseid kahe kahuriga ja loomadega mängulaudu ja teha kindlaks, kus minu mäng võiks olla toodetud.

Üsna sarnase mängulauaga variante sain kokku 4, olid veel mõned värvierinevused. Paistab, et minu mäng on tehtud Minskis, aga see pakendiga mäng Lvovi mööblivabrikus, teiste kohta ei saanud midagi teada.

Lisaks jahimehe mängule olid ka samasuguse mängulauaga jalgpall ja liiklusmäng, viimasel paistavad puuduvat kuulikausikesed.

Liiklusmäng on toodetud Minski mänguasjade tootmise ühenduse "Mir" 4.filiaalis Ostrošiškiis 1979.aastal, hind 2 rubla 5 kopikat.

 

Kõik on juba olnud

TARTUMAA TÖÖRAHVA SAADIKUTE NÕUKOGU TÄITEVKOMITEE

k o r r a l d u s  nr.17.

"5." juulil 1945.a.

Vaenlase matusepaikade ja üksikhaudade likvideerimisest 

Tartumaal.

 

 http://jalutuskaikajas.blogspot.com/2020/05/hauad-ja-poliitika-1.html

Punamonumentide rajamisest:

http://jalutuskaikajas.blogspot.com/2020/05/hauad-ja-poliitika-2.html

 

Tõrva lähedal

Blogipostitusi praegu ebasoosingusse sattunud mälestusmärkidest.

*Karl Ulpe haud. Monument viidi ära, aga Ulpe kondid ja Ulpe soo on veel alles.

http://jalutuskaikajas.blogspot.com/2015/07/kes-oli-karl-ulpe.html 

*Piirissaarel

http://jalutuskaikajas.blogspot.com/2018/05/piirissaare-1944.html 

 *Eestis olenes see, kummal pool sõditi, sünniaastast. Ma isegi ei küsinud, kummal pool see mees sõdis.

http://jalutuskaikajas.blogspot.com/2017/06/aleksandra-hobelusikas-1944.html 

*Emajõe-äärne mälestusmärk:

http://jalutuskaikajas.blogspot.com/2015/07/emajoe-forsseerimine-1944.html

*Teisel pool Emajõge, erinevate sõjapoolte mehed on maetud segamini:

http://jalutuskaikajas.blogspot.com/2020/03/teise-maailmasoja-jaljed-tartu-lahedal.html

 *Kas Vene sõjaväes Eesti territooriumil hukkunud langevarjuri mälestusmärk on meile julgeolekuoht või mitte? Peab justiitsministri käest küsima:

http://jalutuskaikajas.blogspot.com/2021/07/malestusmark-hukkunud-langevarjurile.html 

 *Kas surnuaial võivad nõukogude sõjalennukite sabad olla? Peab jälle justiitsministrilt küsima:

http://jalutuskaikajas.blogspot.com/2016/03/hukkunud-teenistuskohustuste-taitmisel.html

 *Benito Agirre tänav Mustvees, baski lenduri järgi, kes sõdis Teises Maailmasõjas nõukogude poolel:

http://suurjalutuskaik.blogspot.com/2014/09/benito-agirre-tanav.html

*Sillamäel

http://suurjalutuskaik.blogspot.com/2014/09/ensv.html

 

Tartu koonduslaager ja Lemmatsi fašismiohvrite monument

Skulptor Elmar Rebase tehtud monument püstitati Riia maantee äärde 1964. aastal. Hall inimfiguuridega dolomiidist mälestusmärk ning selle ees maapinnal kivi tekstiga: "Inimesed, olge valvsad, siin mõrvati  12 000 inimest".

1965. aastal, postkaart

 

 2022. aastal

 

1941. aastal, kohe pärast Saksa vägede sissetungi Tartusse, läks siin arveteklaarimiseks, sakslased nimetasid seda rahvuse enesepuhastuseks ja Saksamaa poolt oli käsk sellele igati kaasa aidata. 

«Äsjavallutatud piirkondade antikommunistlike ja juudivastaste ringkondade enesepuhastuslikke soove ei tohi takistada,» kirjutas Heydrich.

Koonduslaager tehti Tartu näituseväljakule. Näituseväljak oli raudtee ülesõidukohast Vitamiini tänavani ja natuke veel üle selle, teistpidi algas laager Näituse tänava äärest praeguse Veeriku spordikeskuse ja Selveri kohalt ning läks tahapoole. 

 Tartu näituseväljak

Esimesed kaks kuud olid tapatalgud kõige intensiivsemad. Inimeste saatuste üle otsustati kiirelt. Alguses, Näituse tänavalt, viidi inimesi punase bussi ja presentkattega autoga mitu korda päevas tankitõrjekraavi mahalaskmisele, hiljem oli kaks mahalaskmispäeva nädalas.

 ...

Meie leiname Näituse väljakut,

ammu surnute tuhandeid vaevu,

ka teie käest pääsnute kannatust,

kes tänagi, magama heitnud,

oigavad keset und.

...

Uno laht "Puhketund Näituse väljakul"

 Kaks kuud hiljem koliti üle Kuperjanovi kasarmutesse, praegu raudtee äär Sõbra keskuse ja Riia tänava vahel. Raamatu "12 000" andmetel oli kõige rohkem korraga vangilaagris 2200 inimest, valdavalt eestlased.

Prokurör: "Keda peeti Tartu koonduslaagris?"

Arnold Jaska, endine koonduslaagri vang: "Uusmaasaajaid, Tartu töölisi, kunstnikke, õpetajaid, näitlejaid, üliõpilasi ja Tartu Ülikooli õppejõude. Ühesõnaga vangide hulgas oli inimesi kõigilt kutsealadelt. Oli ka lapsi."

"12 000", lk 52

 See maja oli koonduslaagri peahoone, kontor, praegu on see elumaja.

 Vangilaagris surmaotsuse saanud inimesed viidi otsuse täideviimiseks bussiga või kinnise veoautoga mõned kilomeetrid Riia maanteed mööda Tartust välja. 

Kohta nimetatakse Jalaka liiniks või tankitõrjekraaviks. Nõukogude võim ei lubanud seda ametlikes väljaannetes Jalaka liiniks nimetada. 1941. aasta suvel, kui linna täitevkomitee esimees (linnapea) oli Kristjan Jalakas, aeti inimesi sunniviisiliselt tankitõrjekraavi kaevama. Inimesi püüti tänavatelt kinni ja viidi tööle. Eesmärk oli kaevata ringi ümber Tartu 2 meetrit sügav ja 3 meetrit lai kraavistik, üks külg sirge, teine lauge. Lemmatsis mõlemal pool Riia maanteed ja Viljandi maantee juures jõuti kaevata umbes 10 km kraavi ja sealt hargnevaid kaevikuid. Veel kaevati valmis kaitsekraavid Emajõe parempoolsel kaldal Käreverest Praagani, Peetri surnuaia juures, Luunjas, Kabinas, Kavastus, Võru maantee ääres jne. Pidi saatuslikuks saama Saksa tankidele, mida aga ei tulnudki. 

Kuid sakslased leidsid Lemmatsis kraavile teise otstarbe. Kui palju seal inimesi tegelikult hukati, ei ole teada, praegused uurijad pakuvad 3500-4000 inimest. Rohkem kasutati mitte mälestusmärgi poolset, vaid teisel pool Riia maanteed olevaid kraave.

Mahalaskmisteenust osutati ka naabritele. Tankitõrjekraavi mahalaskmisele toodi inimesi Põltsamaalt, Mustveest ja kogu Lõuna-Eestist, isegi Lätist ja võimalik, et kaugemaltki. 715 hukatu, valdavalt Eesti kodaniku, nimed on teada.

Pärast Nõukogude vägede sissetungi 1944. aastal otsustati tapetud poliitikavankri ette rakendada. Selleks tuli nad kõigepealt üles kaevata. 21. oktoobrist kuni 3. novembrini 1944 kaevati lahti 800m pikkuselt kolm erinevat kraavi kahel pool maanteed, kust tõsteti kirstudesse 157 inimese 2-3 aastat mulla all olnud säilmed.

  Kraavidest tõstetakse välja mädanenud inimjäänuseid. ... Täpselt asetatakse laipade jäänused ja luukered kraavi kõrvale ja seatakse korda. Nii nagu kunagi oli. Kõik toimub detailselt nagu arheoloogiline väljakaevamine. 

  Kõigepealt eksponeeriti neid Riia mäel Töölismajas (praegune sõjakool). Inimesed võisid käia vaatamas ja oma omakseid otsida.

Riia mäelt viidi säilmed kirstudega Raadi parki ümbermatmiseks.

 

Ühishaud Raadil.

Fotod raamatust "12 000"

Tänavu septembris kaevati nad jälle üles ja viidi kuu aega hiljem Rahumäe surnuaiale.

1962. aasta jaanuaris toimus Tartu koonduslaagri kolme funktsionäri üle kohtuprotsess.  Juhan Jüriste  oli siiamaani elanud oma õemehe nime all, tema saadi kätte ja ta osales protsessis päriselt, Ervin Viks elas Austraalias, Karl Linnas USA-s, neid välja ei antud. Kõik kolm mõisteti surma, kaks neist tagaselja. Juhan Jüriste lasti maha.

 Austraalias elanud Ervin Viksi välja ei antud, ta suri pärast rahulikku vanaduspõlve 1983. aastal.

 1978. aastal võeti USA parlamendis vastu seadus, mille järgi tuli natsliku minevikuga inimestelt USA kodakondsus ära võtta ja nad maalt välja saata. 7 aastat kestnud väljasaatmisprotsessi kajastati üle kogu maailma. Hoolimata tütarde ja Mari-Ann Kelami (tol ajal Rikken) ponnistustest saadeti Karl Linnas 1987. aastal Ameerika Ühendriikidest välja ning kuna ükski riik ei olnud nõus teda vastu võtma, siis toodi ta 23. aprillil 1987 Tallinnasse ja sealt edasi Leningradi vanglasse, kus ta suri 2. juulil 1987.

Mulle tundub, et Karl Linnase süüs ei ole mingit kahtlust, aga võib-olla ma olen nõukogude propagandast pimestatud.

 Õiguslik alus Linnase juhtumi uuesti läbivaatamiseks ja tema süü või süütuse kindlaksmääramiseks on endiselt täielikult olemas. Eesti Vabariik ühines ÜRO konvektsiooniga aegumistähtaja mittekohaldamisest sõjakuritegude ja inimsusevastaste kuritegude suhtes Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 26. septembri 1991. a otsusega.

Martin S. Kull "Tartu koonduslaager. Meie ühine halb uni?", 2010, lk125  

 Sellest ei ole loomulikult keegi seni kirjutanud, et eestlaste tegelik ja võimalik osavõtt natside tapatalgutest on olnud tabu välis-Eestis ja peaaegu tabu praeguses Eesti Vabariigis. Mõlemal pool on eestlaste süüd ka selgesõnaliselt eitatud või tühiseks peetud, kõige enam aga unustada püütud.

Jaan Kaplinski, Vikerkaar nr 7/8, 2000