18 veebruar 2019

Perekond läheb väljasõidule, 1950-ndad


Kiivreid hakatakse umbes 15 a pärast nõudma, aga pereisa Eduard on endale ikkagi edeva varustuse muretsenud: kindad, šlemm, prillid.
Külgkorv tundub olevat enda valmistatud.

17 veebruar 2019

Mõisatiigil uisutamas

Uisutajad 1933./34. a talvel Palupera koolimaja taga  mõisatiigil.
 Tagumistes ridades on ka ilma uiskudeta inimesi.
 Uisutati nii päeval kui ka õhtuti gaasilambi valgel, mis põles tiigi keskel posti otsas.
 Paremal valge rätikuga on Liivia, kes mäletab siiamaani selle pildiga seotud hirmsat ebaõiglust. Nimelt istus algul Liivia kelgul parema koha peal, aga meieri tütar jonnis niikaua, kuni sai kõrgema koha endale.

Aitäh Liiviale.

10 veebruar 2019

Vera Muhhina "Tööline ja kolhoositar"

Veebifirma Mail.ru ning päevaleht Novõje Izvestija korraldasid 2005.a küsitluse, milline 20. sajandi skulptuur või muu ehitis kajastab sümbolina kõige paremini Venemaa ajalugu. Kuuest tuhandest vastanust peaaegu 24 protsenti leidsid, et seda väärikat kohta sobib täitma skulptuur «Tööline ja kolhoositar». Järgnesid Päästja Kristuse kirik, Volgogradis kõrguv monument «Emake kodumaa» ja Lenini mausoleum.


Siin on pikem fotoseeria kümne aasta tagusest skulptuuri kapitaalremondist (2003-2009).

Skulptuuri saamislugu.

1936.a 22.mail said 4 skulptorit kutse osaleda 1937.a Pariisi maailmanäituse Nõukogude paviljoni katusele tehtava skulptuuri konkursil. Kutse said Muhhina, Andrejev, Manizer ja Šadr. Räägitakse, et Vera Muhhina sai kutse ainult tänu sellele, et tema mehest Aleksei Zamkovist oli just saanud kõrgel positsioonil arst, kes ravis Molotovi, Kalininit, Gorkit jt. (Zamkov oli välja mõelnud uue ravimeetodi, nimelt ravis ta oma patsiente lapseootel emade uriiniga).

 Arhitektil ja skulptoritel oli ülesanne näidata maailma esimese sotsialistliku riigi võimsust ja perspektiivi. Juba kaugelt pidi olema näha, et see on imelise kõikvõimsa tööliste riigi paviljon.

 Pariisis oli Nõukogudemaa paviljoni jaoks eraldatud pikk ja kitsas maatükk. Boris Jofan oli sinna projekteerinud 160 m pika ja 21,5 m laia, eest 34 m kõrgusele tõusva hoone. Et paviljon kõigile inimestele kohe märgatav oleks, oli selle katusele ette nähtud 18m kõrgune skulptuur, mille väljanägemise oli Jofan üsna täpselt paika pannud. Mõnedel andmetel kujutas hoone laeva, mille käilakuju oli kõrgele esile toodud.
 
 Boris Jofani eskiisprojekt.

Skulptuur ehitise katusel pidi olema arhitektuuri dünaamiline jätk. Ülesanne oli raske - skulptuur pidi olema 18 meetri kõrgune ja nagu lendama ettepoole, samal ajal oli selge, et see saab kaaluma palju tonne ja ei olnud täpselt teada, kuidas paviljoni katus vastu peab.

Aega oli 3 kuud. Alguses ei tulnud Muhhinal ühtegi head ideed, kuidas kujusid lendama panna, kuni lõpuks tuli tal salli mõte, pikk tuules lendlev sall ja käed andsid edasi lendamise tunde, sall kattis mehe alastust, sall andis ka jäikust ja ühendas visuaalselt skulptuuri ehitisega.

 
Konkursi tulemus - 4 sirbi ja vasaraga paariskuju.

Septembris anti umbes 1-meetrised kipsist eskiisskulptuurid žüriile üle. Konkursi žüriis ei olnud ühtegi skulptorit, seal oli rohkem poliitbüroo seltskond. Kuu aega oli vaikust, oktoobris valiti neljast või siis ka viiest tööst (mõned allikad väidavad, et oli veel ka skulptor Koroljov) välja Vera Muhhina variant. Kuid enne lõplikku otsust ja Molotovi kinnitust tuli paljale töölisele tööriided selga vormida ja mõlemile saapad jalga teha. Jälle tuli otsust oodata. Näituse avamiseni oli jäänud pool aastat. Uus komisjon Molotovi juhtimisel - sall ei meeldinud. Aga kuna sall oli Muhhinal skulptuuri üks tähtsamaid elemente, siis õnnestus see lõpuks ikkagi ära rääkida.
 Üks täiesti absurdsena tunduv probleem oli, ma ei mäleta, millises etapis, et keegi nägi mingi nurga alt seelikuvoltides Trotski nägu, aga uurima saadetud komisjon õnneks ei näinud.
 
Lõpuks olid kõik kinnitused ja valmistajatehas olemas ning läks pööraselt kiireks.

Kõigepealt tuli teha uus umbes 3,5 meetrine kipskuju, mille järgi saaks 5 korda suurendatud lõppvariandi.
Muhhinalt nõuti, et ta selle töö 10 päevaga ära teeks. Muhhina vastas, et ta ei jõua kahte 3-meetrist inimfiguuri isegi kuu ajaga ära teha. Kui lõpuks skulptor endast välja läks ja nutma hakkas, lepiti kokku, et ta teeb kuu ajaga 1-meetrised figuurid, mida suurendatakse 15 korda. Oht oli selles, et kui skulptor teeb vea, siis seda viga suurendatakse ka 15 korda, aga teda lohutati, et võib ju ka puitvormi parandada. Metall taoti õigetesse kumerustesse puidu peal.


 Skulptuuri hakati ehitama masinaehituse instituudi katsetehases. Insenerid hakkasid kohe, enne lõpliku kuju valmimist kipsist eskiiskuju järgi arvutusi tegema ja karkassi ehitama.
Muhhina vaatas, et kõige paremagi tahtmise juures ta kuu ajaga üksi näidist valmis ei saa, võttis endale veel 2 naisskulptorit appi, kellega nad siis ööd ja päevad tööd tegid. Tehasest käidi iga päev vaatamas ja mõõte võtmas.
 20. detsembril viidi kipsist näidisskulptuur tehasesse, kuigi skulptorid oleks tahtnud seda veel viimistleda. Lepingu järgi pidi Muhhina oma näidise valmis tegema ja sellega oleks olnud tema töö tehtud. Kuid tehases käies mõistis Muhhina, et ta peab lõpuni juures olema. Skulptorite kolmik kolis kolmeks kuuks tehasesse.


Sellisest materjalist ei olnud varem skulptuuri tehtud ja keegi ei teadnud, palju see aega võtab.
Algul käis töö kahes vahetuses, pärast kolmes, päris lõpus töötati ööd ja päevad, keegi ei läinud koju, 3 skulptorit keetsid süüa. Tuleb arvestada veel, et põhitöö toimus talvel, külma käes.


 Ühel ööl saabus tehasesse Stalin, sõitis autoga otse kuju juurde, vaatas 20 minutit ja lahkus sõna lausumata. Arhitekt Jofan helistas: "Valitsus on väga rahul."


 
 3,5 kuuga sai skulptuur valmis.
 Teraskarkass kaalus 64 tonni, poole millimeetri paksusest terasest kujutis "ainult" 12 tonni.
Pariisi transportimiseks lammutati skulptuur kohe uuesti 65 osaks lahti ja pakiti kastidesse - koos tööriistade ja kraanaga 28 vagunit. Poolas pidid kaasa läinud töötajad kuju veel natuke tükeldama, et rong tunnelisse mahuks.

Pariisis panid 20 töölist ja 5 inseneri kuju kokku 11 päevaga, 2 päeva kiiremini, kui ette nähtud.
1.maiks 1937 oli kõik valmis. Vera Muhhina sai maailmakuulsaks.


NSVL paviljoni sissekäik 1927.a Pariisi maailmanäitusel.


Paremal NSV Liidu, vasakul Saksamaa paviljon


Saksamaa paviljon

Pariisi näitus oli maist oktoobrini 1937.
Tagasiteel Moskvasse sai nüüd juba maailmakuulus skulptuur nii palju viga, et tehti uus samasugune. Ei saanud ju nii palju kõmu tekitanud kuju sinnapaika jätta ja maha vaikida. 
Uus skulptuur paigaldati põllumajandussaavutuste näituse väravasse. Aga skulptori nördimuseks ainult 10 m kõrguse aluse peale ja seljaga päikese poole, Muhhina ütles, et selline skulptuur nõuab suurt avarust, siin tööline ja kolhoositar ei lenda, vaid roomavad mööda maad. Tema oleks tahtnud skulptuuri näha Lenini mägedes.
10 aasta taguse remondi käigus tõsteti skulptuur sama kõrgele, kui ta oli Pariisi näituse ajal.


Boris Jofan ja Vera Muhhina

Huvitav, et räägitakse ainult Vera Muhhina "Töölisest ja kolhoositarist", Boris Jofani nime mainitakse selle juures haruharva.

Alates 1947. aastast on skulptuur Mosfilmi  toodangu alguskaadris.



 Kuulsatest kunstiteostest on alati loodud uusi variante:



Muhhinat peetakse selliste klaaside loojaks, blogis on klaasidest siin.



Minu klassikaaslased 1974.a klassiekskursioonil töölist ja kolhoositari kujutamas.


Info põhiliselt nendelt lehtedelt:
http://vivovoco.ibmh.msk.su/VV/ARTS/MUKHINA/CHAPT_V10.HTM
https://pikabu.ru/story/istoriya_sozdaniya_quotrabochego_i_kolkhoznitsyiquot_chast_1_4737724
https://pikabu.ru/story/istoriya_sozdaniya_quotrabochego_i_kolkhoznitsyiquot_chast_2_4737976

07 veebruar 2019

Tartu rajooni ETKVL kauplus

Helgi oli 1954.a Võnnu kaupluse müüja ja pärast seda samal aastal Võõbste kaupluse juhataja kt.
On tõenäoline, et fotodel on üks nendest kauplustest. Aga samas, kui pildil oleks müüja, siis oleks uks lahti, mitte risti üle uste oleva raudlatiga kinni. Turvalisuse eest on rohkemgi hoolt kantud - aken on trellitatud.



 Arvan, et pildil on lisaks Helgile sel ajal poe juures olnud külainimesed, aga on ka võimalik, et neid ühendab midagi muud.



Tänud Murcale.


06 veebruar 2019

Pärastsõjaaegne metsatöö


 Puukoorem Tabivere jaama juures.

 Et pärast sõda kõik uuesti üles ehitada, oli palju puitu vaja. Kõigil taludel oli metsa mahavõtmise ja väljaveo kohustus, samuti asutustel. Kui lugeda 1940-ndate lõpu - 1950-ndate alguse ajalehti, siis kõik numbrid kajastavad metsaraiumise käiku.

 Postimees, 31.märts 1946

Edasi 1948

Kui tol ajal oleks olnud praegune tehnika, siis ei oleks meil vist ühtegi puud metsa jäänud. Õnneks võeti puid maha kahemehesaega.

 Kahemehesaag, veel mõnikümmend aastat tagasi igapäevane asi, on muinastööriistaks muutunud.

Metsameeste suitsupaus.

1958.aastaks on metsa juba liiga palju maha võetud. Eesti Looduse 1958.a 6. numbris hoiatatakse, et nii ei saa jätkata, tuleb puidu kasutamist arukamalt korraldada, kasutada ära ka oksad ja kännud ja kirjutatakse veel sellest, et puudega kütmine on hirmus metsaressursi raiskamine.

Mõeldes metsavarude ülemäärasele ekspluateerimisele tekib loomulikult küsimus: mille arvel tuleks siis katta vahe puidu tootmise ja tegeliku vajaduse vahel? Väga lühinägelik on selleks kasutada jaanalinnulikku abinõu - "suurendada" küpsete metsade tagavara raievanuse allaviimise teel. 


 

Ajakiri Eesti Loodus 1958






02 veebruar 2019

Valijate klubi

Ühel kunagise koolimaja pööningul oli nõukogudeaegne valijate klubi silt.

  Hakkasin mõtlema, mis asi oli valijate klubi ja kuidas seda endast noorematele seletada. Ma ei ole kunagi sellises kohas käinud.

 Õnneks on Andres Laiapea sellest kirjutanud, siin, viimane lõik.

 

01 veebruar 2019

Martsipankujud

Sest meie käsime: sedasinast mardileiba tuleb nii palju valmistada, et meie seda ka võõrastesse maadesse ja linnadesse vedada saaksime. Isegi kui teda meil enestel napiks peaks kippuma. Aga võõrsil peab mardileib meie nime kuulsuse kahekordseks tõstma ja Tallinna siiamaani paljalt traanihaisuse ja rauamaiguse ja viljalõhnase nime kõige maailma suus magusaks tegema!

Jaan Kross "Mardileib", lk 51-52

 Need martsipankujud on vähemalt 30 aastat riiulil seisnud.

  Ja tõepoolest, Tallinn ongi martsipanitootmises tegija olnud! Muidugi toodetakse ja joonistatakse martsipani ka mujal maailmas. Aga nõukogude ajal oli Kalevi kommivabrik Nõukogude Liidus ainuke koht, kus martsipanist kujukesi tehti ja joonistati.

Riiul Tallinnas Kalevi martsipani muuseumitoas. (Foto internetist)
 
 Tallinna raeapteegis tehti martsipani juba 17.sajandi alguses - 2 martsipanivormi oli linnavapi kujutisega. 1806. aastal alustas Tallinna kondiiter Lorenz Caviezel juba sihipärast martsipanfiguuride tootmist. 
 Georg Stude martsipanimaalijad. Foto siit.

  150 aastat tagasi valmistasid Tallinnas Georg Stude magusatootjad muu magusa hulgas ka martsipanist kujukesi. Neid oli laias valikus: kõikvõimalikud loomad ja linnud, Tallinna vaated, südamekesed, roosidega martsipanpostkaardid, õunad, juurviljad.
  19.saj lõpul - 20.sajandi algul müüs Stude maiustusi nii Venemaale kui ka Euroopasse, isegi tsaari õukond imetles ja sõi Stude martsipankujukesi.

Neid kujukesi tehti kahepoolsete vormidega, kuhu vahele pandi martsipanimass ning kust pärast poolte kokkusurumist valmis kujuke välja võeti. Seejärel pandi kujuke kümneks päevaks maisitärklise sisse kuivama ja kõige lõpuks maaliti see rõõmsalt värviliseks. Täpselt samamoodi valmistatakse kujukesi ka tänapäeval –  vähemasti siin on aeg 19. sajandis peatunud.

"Martsipani Georgi maiuseäri" Eesti Ekspress 28.okt 2004 


Kersti tehtud martsipanist Lotted Ingridi sünnipäevatordil 2013.a

Sõna martsipan on saksakeelsest sõnast Marzipan või itaaliakeelsest marzapane – mardileib.
  Arvatavasti pärineb esimene martsipaniretsept vanast Pärsiast esimesest aastatuhandest, kus ülistati seda eelkõige kui ravimit.


Postituse ajendajad 30+ aastased kujud Mirjami vanaema riiulilt.

29 jaanuar 2019

Surmaga lõppenud purilennuõnnetus 1980

Tehnilistel spordialadel juhtub päris tihti õnnetusi. Nii ka purilennus. 1970-ndatel-1980-ndatel lõhuti Eestis igal aastal keskmiselt üks purilennuk ära. Ka minu hingel on üks Foka tüüpi lennuk.
Kuid minu mäletamise järgi oli purilenduri surmaga lõppenud lennuõnnetusi vaid üks.

Ühel Eesti parimatest purilenduritest, tallinlasel Sergei Sotnitšenkol oli selle pildi tegemise järel jäänud elada vaid 5 aastat.
Ülikorralik, suurepärane purilendur, eeskujulik pereisa. Kui teised purilendurid elasid lennuvälisel ajal tormilist seltsielu, siis Sergei käis võistluste ajal oma vaiksel moel lennuvälja lähedal enda lastele metsmaasikaid korjamas, segas suhkruga ja pani purkidesse.

1979.a Eesti meistrivõistluste kolm parimat meest: keskel ruudulise pintsakuga Eesti meister Sergei Sotnitšenko, tema kõrval heleda peaga Tõnu Malkki ja küljega Tiit Soorm.

Sergei purilennuki rusud Tilsi järves.

Sergei hukkumine oli müstika. 28.juunil 1980 oli ülesanne Tilsi järve kohal tsoonis teha etteantud harjutusi, mida ta oli väga palju kordi teinud. Pöörisest purilennuk enam välja ei tulnud ja kukkus aeglaselt pööreldes umbes 1000m kõrguselt nina ees järve. Õnnetust uuriti nii- ja naapidi, taskust leitud seljaravimi retsepti põhjal püstitati hüpotees, et ülekoormusest muutus seljavalu nii tugevaks, et purilendur kaotas teadvuse. Tegelikku põhjust ei tea keegi.


Võistlused on, aga ilma pole, Eesti meistrivõistlused purilennus 1974

 Kunagi küsisid maadlejad, kes olid Põlvas laagris ja ööbisid Tallinna purilenduritega ühes majas, viimastelt: "Kuidas te siis treenite, kui lennuilma ei ole?" Purilenduritele tundus küsimus väga naljakas.

Eesti meistrivõistlused 1974

  Lisaks halvale ilmale takistas lendamist kord või kaks suve jooksul Moskvast tulnud nädalane või kahene lennukeeld, mis kehtestati kogu NSV Liidus pärast kuskil NSVL aeroklubis surmaga lõppenud purilennuõnnetust. Lennuklubisid oli palju ja õnnetused juhtusid kõige paremal lendamise ajal, kui palju lennati.


Jüri pildid Vahuri kogust.

27 jaanuar 2019

Kooperaatori klotsid 1962


Tartus, Rebase tänavas (praegu umbes Rimi ja silla vahel) asus ETKVL Tootmiskoondise Kooperaator töökoda, teine töökoda oli Jänese tänavas, metallitsehh Raadi kruusaaugus. Muu hulgas tehti ka puidust laste mänguasju.

Johanna töölaua taga, kalender seinal näitab 1962. aastat.
Tähed põletati klotside peale, aga pisikesed detailid nagu lilleõied, lehed, kalad, pääsukeste kõhud jne värviti käsitsi, pintsliga.
Vasakul esiplaanil ümmargune jalgadel juhtmega asi on elektripliit.
 
Osta.ee-s olid müügil kooperaatori kvaliteedimärgiga klotsid 1976. aastast.

26 jaanuar 2019

Liivakastiautod 1959





3-aastasel Andresel on 1959. aastal Tartus liivakastis väga uhked autod, uksed käivad lahti ja koppa saab liigutada - meeldiksid tänapäeva lastelegi.








24 jaanuar 2019

Stalinistlik skulptuur

  Ostsin selle pildi Pihkva antiigipoest, tõenäoliselt oli skulptuur kuskil sealkandis.


15 jaanuar 2019

Kitsarööpmeline soomusrong nr 2

 Sain sõbralt vanaonust jäänud pildi, taga selline tekst:
2.soomusrongi mehed. Esimeses reas vasakult teine "Lewis" kuulipildujaga Ivan Kõrv Muhumaalt. 

  
Kõige esimene küsimus oli, kumma soomusrongiga on tegemist, kas kitsarööpmelise või laiarööpmelisega. Tol ajal oli Eestis põhiraudteeks tsaaririigi laiarööpmeline raudtee, aga lisaks sellele oli erakapitali poolt rajatud kitsarööpmeline raudtee piirkonnasiseseks kaupade ja reisijate veoks. Vabadussõjas oli eestlastel 6 laiarööpmelist ja 5 kitsarööpmelist rongi. 
Otsustasin, et pildil olevad mehed on kitsarööpmeliselt soomusrongilt nr 2.
Selle rongi ülem Paul Laamann on aastatel 1935-1936 Eesti Vabadussõjalaste Liidu poliitikuna vangis olles oma Vabadussõja mälestused kirja pannud, mida tema tütar Evy Laamann Kalbus on kasutanud raamatu "Tõde ei põle tuleski" ühe osana. 

 
100 a tagasi, 15.jaanuaril 1919 sõitis Tallinnast välja värskeltvalminud kitsarööpmeline soomusrong nr 2.

  Ehitamine.
Rongi ehitati sadamatehastes, aeg oli ärev ja töölised polnud eriti motiveeritud. Paul Laamann lasi sulgeda tehase väravad, pani ustele valvurid ja ütles, et töölised ei saa enne koju, kui rong valmis on.

Lihtsate kaubavagunite seinte külge kinnitati naeltega Vene sõjaväe kaevikutes kasutatud teraskillukesi, suurtükiplaatidest kahekordsete õhuvahedega, aga harilikkude, soomustamata katustega.
lk 45

Lõpuks olid puudu vaid kuulipildujad, oli 2, kuid vaja oli 8.
 Laamann läks Pitka juurde.
Pitka astus mulle päris lähedale ja käratas: "Kas teie siis ei tea, KUST relvi saab? Kas vaenlasel on kuulipildujatest puudus? Minge ja tooge nende käest." Punastasin häbist, lõin kannad kokku, saluteerisin ja kadusin.
lk 50
Kitsarööpmelise soomusrongi nr 2 soomustatud kuulipildujavagun.

Soomusrongi peal oli  esialgu 2 kahurit, neist sai tulistada ainult umbropsu, sihtimisvõimalust ei olnud, need olid rohkem vaenlase hirmutamiseks kui laskmiseks. Kahureid kutsuti hellitavalt Peetrikesteks, sest nad olid 200 aastat vanad, Peeter I aegadest, või siis ka konnadeks, sest nad hüppasid iga lasu peale oma asukohast kõrvale ja tuli kambakesi alusele tagasi tõsta.


  Rongi koosseis.
*Ees kaks ja taga üks lahtine kaubaplatvorm tööriistade ja raudtee parandusmaterjaliga: liiprid, rööpad, poldid, raudkangid, saed, kirved, tungrauad - kõik vajalik raudtee ja sildade parandamiseks ja vagunite-veduri rööbastele tõstmiseks. Põhiaeg kuluski lõputuks raudtee parandamiseks.
 *Lahtiste kaubaplatvormide otsas oli kummalgi pool üks kahuriplatvorm. Need oli jaotatud kahte ossa, üks kahuri, teine, terassein vahel, laskemoona jaoks.
*Kahuriplatvormide taga kummaski otsas oli kuulipildujavagun, lae all kaks laia luuki, mis laskmiseks avati, laskjad seisid pingi peal.
*Dessantvagun. Seinte ääres pingid, mida kasutati sõidu ajal istumiseks ja öösel magamiseks; lahingu ajal seisti pinkide peal ja tulistati läbi laskepilude.
*Vagun mootori ja dünamoga rongi valgustamiseks.

*Veel olid kaks III klassi vagunit lahingute vaheajal meeskonna elu- ja magamisvaguniteks.
*Pool I klassi vagunit ohvitseride magamisvaguniks.
*Pool II klassi vagunit istepinkide ja suure lauaga staabi- ja söögivaguniks, haavatute sidumispunktiks ning eraldatud osa rongiülema ja ta naise eluruumiks.
*Hiljem lisandus veel köögivagun, alguses oli eraldi supirong, aga see tikkus soomusrongist maha jääma ja mehed olid näljas.


Kitsarööpmeline soomusrong nr 2 märtsis 1920

Vagunites oli talvel külm, iga vaguni keskel oli plekkahi, mida puuhalgudega köeti, aga see oli rohkem nagu lõkke ääres istumine. Mitu kuud järjest ei olnud võimalik lahti riietuda, kõik kohad olid täisid täis. 
Sõduritel olid seljas riided, millega nad kodust välja tulid, katkiseid jalanõusid soojendati heinatuustidega ja taldu seoti nöörijuppidega kokku.

Kuna riidevarustus puudus, siis tuli seda jälle vaenlase arvel ise tagant aidata, vahetati vangilangenud vaenlaste jalanõud oma räbalate vastu, isegi kasukad ja soojad peakatted tulid mõnikord vaenlase ridadest. Tihti põgenes vaenlane ka sellises kabuhirmus, et jättis maha aurava supipaja kogu supiköögiga. See omakorda andis tunduvalt lisa meie väga kasinale toidulauale.
lk 66


Üldine meeskonna suurus oli ette nähtud 80 meest, sest rohkem ei mahtund magama.
Meeskonda kuulusid põhiliselt vabatahtlikud koolipoisid Viljandist ja Pärnust.


 Hämmastav on see, et soomusrongi ülem Paul Laamann juhtis sõdureid koos naise Ellaga, kes oli kogu sõja koos temaga rongi peal. Nende 1918. aastal sündinud väikelaps oli hoidjaga Tartus. (Emana on mulle täiesti arusaamatu, et keegi jätab oma alla-aastase lapse ja töllab mehega mõttetult eluga riskides rongi peal). Abielupaaril oli rongis ka Venemaalt armeeteenistusest kaasa toodud koer Sukin Sõn (Litapoeg).

Arvasin, et taganemine võib sündida vahejuhtumiteta, saatsin oma naise koos koerakesega oma kupeesse magama, sest naine oli ka mitu ööd-päeva minu kõrval kahuriplatvormil seisnud. Granaadi lõhkemisel oli koer hirmsasti vinguma hakanud ja istmekoha alla peitu pugenud. Minu abikaasat aga puistasid purustatud vaheseina killud üle ja matsid ta tervenisti kerge prahikoorma alla, muidu oli ta aga täiesti terve. Sellele lisaks olid kõik soomustamata vaguniseinad läbi puuritud lugemata arvu püssi- ja kuulipilduja kuulidest. Oli tõesti päris ime, et mu naine vigastada ei saanud.
lk 85

Ükskord jäi Paul Laamann üleväsimusest keset lahingut magama, tema abikaasa asus asemele ja juhtis lahingu Marienburgi (Aluksne) linna lähedal lõpuni.
2008.a avati Kõue vallas Alansi külas Paul Laamanni mälestuskivi

Üldiselt räägitakse sõjast, et väeosa see liikus sinna ja sinna, tihti ka üllatest ideedest ja kangelastegudest, aga kui lähemalt vaadata, siis on tegemist inimestega. Inimesi on igasuguseid, eriti  ekstreemsetes olukordades, kus avalduvad nende kõige peidetumad omadused - hirm, enese alalhoid ükskõik mis hinnaga, saagiahnus, tapahimu, kättemaksuhimu ja veel terve rida omadusi, mis tavaliselt on tsivilisatsioonikihi all peidus. Palju on räägitud venelaste marodöörlusest Teises Maailmasõjas, aga see polnud ka meie vabadussõdalastele võõras. Rongi arst saadeti lausa sellepärast rongi pealt minema.

  Käsutasin oma juurde kõik rongi rivitud mehed: nagu kokk, varahoidja, kirjutaja jne, arvult 6 ja küsisin neilt, kas nad tahaks ühte punast komissari maha lasta. Mehed olid sellest võimalusest vaimustatud. Küsisin neilt veel, et kas nad oskavad ka märki tabada ja nad vastasid ühel häälel, et antud olukorras sellega hästi toime tulevad ja mööda ei lase.
...
Ta ei jõudnud veel õieti maha langeda, kui ühel mehel olid juba näpu vahel komissari ilusad läikivad lakk-kingad.
  lk 74-75

Ust avades nägin soomlasi rongile tagasi tulemas. Ühel neist käes komissari mantel, teisel toredad, uued säärsaapad. Nad ei olnud küll komissari otse raudtee piirkonnas maha lasknud, olid temalt enne mantli ja saapad ära võtnud ning sundinud teda kiiresti metsa poole jooksma. Jooksul oli kuul meest tabanud. Karistuseks, et nad käsku täpselt ei täitnud, pidid nad laiba metsa äärde tassima ja seal haua kaevama ning mehe maha matma.

 lk 75-76

  Ühel päeval tegime lähedalasuvale Ahero järvele kalastusretke. Võtsime kaasa 10 käsigranaati ja ühe pommipilduja pommi.
 lk122


Tsitaadid ja 3 pilti raamatust Evy Laamann Kalbus "Tõde ei põle tuleski".
Ülejäänud pildid Ajapaigast ja Merkelt.