17 oktoober 2020

Tu-4 Raadi lennuväljal

 Tu-4 oli nõukogude esimene strateegiline pommitaja, mis oli võimeline tuumapommi kandma.

Lennuk ise oli Boeing B-29 koopia. Viimane oli lennuk, millelt visati Hiroshimale tuumarelv.                           Stalini käsk oli mõnede NLiitu hädamaandumise teinud lennukite B-29 järgi täpselt kopeerida ja valmis ehitada nõukogude pommitaja. Tagurpidi inseneritööst võttis osa 900 uurimiskeskust ja vabrikut, tehti       105 000 joonist. Sai valmis Tu-4, mida toodeti 1949-1952. Selle ajaga ehitati 847 lennukit. Kuna lennuk oli maha kopeeritud juba kasutusel olnud mudelist, siis muutus ta kiiresti vananenuks ja asendati Tu-16-ga 1954. aastal ja Tu-95-ga 1956. aastal. Tu-4-ga lennati 1960-ndate alguseni.

 NSV Liidu Ministrite Nõukogu 29. augusti 1951. aasta otsusega nr 3200-1513 asus sõjaministeerium moodustama aatomipommidega relvastatud pommirügementi koodnimega "Väljaõppeüksus nr 8", mis koosnes 22 lahingulennukist Tu-4. 

  Konkreetselt tuumapommi kandmiseks kohandatud eksemplaridele lisati tüübile A - Tu-4A.

 Tu-4 meeskond Raadi lennuväljal 1958. aastal.

 Tu-4 meeskond koosnes 11 inimesest (komandör, piloot, navigaator, navigaator-pommitaja, pardainsener, raadiooperaator, radarioperaator, 4 laskurit), kuid vastavalt ülesandele võis lennata ka tunduvalt väiksema ekipaažiga.

TU-4 meeskond Tartus Raadi lennuväljal 1953. aastal.

  Tu-4 väljatöötamine andis tehnoloogia ja tootmise osas nõukogude lennunduse arengule palju juurde, selle jaoks välja töötatud süsteeme, plokke ja sõlmi kasutati hiljem laialdaselt nii sõjaväe- kui ka tsiviillennunduses.

 1952.a Raadi lennuväljal.

 18. oktoobril 1951 viskas alampolkovnik Konstantin Uržuntsevi (hauapilt siin) meeskond Semipalatinski katsealal esmakordselt Nõukogude lennunduse ajaloos alla aatomipommi ("Maria", RDS-3 tuumalaenguga "501-M").

Üks Tu-4 meeskonnaliige pildistas salaja oma töökohta.

1956. aastal lendas Tu-4 (ma ei tea, kas Tartust või mujalt) Ungari sündmuste ajal Budapesti pommitama, eesmärk oli teater, kus asus mässuliste peakorter, kuid viimasel hetkel anti käsk ilma pomme viskamata tagasi pöörduda.

 Tu-4 muuseumis, foto Wikiwandist.

Hiljem asendati Raadil Tu-4 lennukid Tu-16 ja Tu-22M lennukitega, mis kandsid tuumalõhkepeaga rakette. Kui laulva revolutsiooni ajal sõjaväelaste käest küsiti, kas Raadil on tuumarelva, vastasid nad ausalt, et ei ole, sest ladu oli 5 km kaugusel Akimetsas.


Fotod Ljudmilla pildikastist.

13 oktoober 2020

Paat 1959

   Tartu sõjalennuväljal töötanud lendurid olid suured kala- ja jahimehed. Allpool on piltidel Aleksandr Popovi paat, mille ta ise ehitas mahakantud lennuki plekist. Ma ei tea, kas lennuk oli TU-4 või mõni muu.

Omatehtud paat 1959. aastal.

 

Sama paat täiendustega 1961. aastal.

 Tänud Ljudmillale.

11 oktoober 2020

Janka Kupala "Poiss ja lendur" 1953

 Mind on alati huvitanud, millega asendati pärast sõda Eesti lastekirjandus, siin on üks valgevene kirjaniku lasteraamat, mis ilmus eesti keeles 1953. aastal. Mõeldud eelkooliealistele lastele.

Selle raamatu värsid on kirjutatud 1935. aastal, venekeelse piltidega lasteraamatuna ilmusid need 9 aastat pärast autori surma, 1951. aastal.

Antud raamatu kohta on kõlavalt öeldud, et teos annab väga edukalt edasi nõukogude aja laste kangelasromantilisi hobisid ja püüdlusi.
 
Seda luuletust armastas lapsepõlves väga Maa esimene kosmonaut - Juri Alekseevitš Gagarin. Ja võib-olla just see mõjutas tema valikut saada piloodiks. Nimelt külastas Juri Gagarini ema 1971.a mais Minskit ja käis seal ka Janka Kupala muuseumis. Seal meenus emale, et varases lapsepõlves oli Jurale see luuletus meeldinud. 
 
"Poisile ja lendurile" on 1942.a  ka järg kirjutatud "Poiss ja lendur sõjas". Poiss on suureks kasvanud ja ta unistab endiselt piloot olemisest, aga nüüd selleks, et fašistlikele sissetungijatele tehtud kurja eest kätte maksta.   
 
Raamatu pildid on joonistanud juudi rahvusest nõukogude kunstnik David Haikin, kes on illustreerinud umbes 200 lasteraamatut. Haikini teisi raamatuillustratsioone saab vaadata siit:
 

 


 
 
 
 Janka Kupala 1882-1942 oli Valgevene kirjanik, kodanikunimega Ivan Daminikavič Łucevič.

Pseudonüüm on tuletatud valgevenekeelsest jaaniööst ja Ivani vastest Janka. Valgevene uskumuse kohaselt ootab jaaniööl sõnajalaõie leidnud inimest nii vaimne kui ka materiaalne rikkus. Janka Kupala tahtis olla oma lugejatele sõnajalaõieks.

Janka Kupala

1908-1942 ilmus Janka Kupalalt 10 luulekogu, poeeme ja näidendeid. Lastele kirjutatut ei ole väga palju. Kupala tekstid on alati mitut moodi tõlgendatavad, sellest ka pidevad pahandused nii tsaari- kui ka nõukogude võimuga. Arvatakse, et ta juhtis ka põrandaalust Valgevene vabastajate liitu.

1937. aastast oli Kupala jälle võimudega pahuksis, kuid juba 1939. aastal autasustati luuletajat Lenini ordeniga ja 1941. aastal NSV Liidu kirjanduse 1. järgu riikliku preemiaga ehk Stalini preemiaga. Viimase vääriliseks tunnistati kogumik "Südamest" (1940).

Samas on kahtlus, et autasude väljaandmise tegelik põhjus oli 23. augustil 1939 allkirjastatud Saksamaa ja Nõukogude Liidu mittekallaletungi pakt koos Ida-Euroopa jagamise salaprotokolliga. Lääne-Ukraina ja Lääne-Valgevene alad pidid paari kuuga saama NSV Liidu osaks. Kirjanike hävitamise korraldus asendati kiiresti Lääne-Valgevene elanikkonnale suunatud propagandaga.

Sõja-aastatel sai luuletaja kuulsaks oma luuletusega "Valgevene partisanid". Muusikasse pandud teosest sai põrandaaluse liikumise hümn ja esimesed read - "Partisanid, partisanid, Valgevene pojad!"  toimis raadiojaama "Nõukogude Valgevene" kutsungina.                                                                                         Lisaks kirjutamisele tegeles Janka Kupala ka tõlkimisega.

  Nõukogude võimu eelse loomingu kohta on ilusti öeldud: "Varane Kupala nagu tõlgiks Valgevene rahvalaule ja legende kirjanduslikuks, poeetiliseks vormiks, säilitades nende maitse ja aroomi."

Pärast revolutsiooni lootis Kupala, et enamlased realiseerivad tema unistuse vabast Valgevenest, valgevene keele ja kultuuri õitsengust. Nii ei läinud, aga inimene peab elama omas ajas, seesama lasteraamatki on pingutus nõukogude võimuga ühte sammu käia, et see lihtne ei ole, näitab poeedi enesetapukatse (harakiri) 1930. aastal ja tema surm, mille kohta ei ole teada, kas see oli õnnetus, enesetapp või mõrv (kukkus kirjanike koosoleku ajal Moskva hotelli trepikojas üle trepi käsipuu 10 meetrit allapoole surnuks). 

06 oktoober 2020

Kartuli kogurtransportöör, plakat 1984

  

Projekteerimise, Tehnoloogia ja Kujunduse Instituut. Kunstnik A.Ehasalu. T.Verniku foto. EKP Keskkomitee Kirjastuse trükikoda. Tiraaž 5000. 1984.

Noormees plakatil on Silver Vahtre.

 

02 oktoober 2020

Närimiskummist NSV Liidus

 Ametlikult suhtuti Nõukogude Liidus närimiskummisse väga halvasti, see oli jällegi üks tervistkahjustav kapitalistide veidrus, mis nõukogude inimesele ei sobi. Turismiga imbus ikkagi ka nõukogudemaale närimiskummi ja väga paljud olid seda väikse tükikese maitsta saanud.

 1975.a märtsi algul saabusid NLiitu Kanada jäähokijuuniorid, et pidada kolme erineva klubiga 5 hokimatši. Kanadalaste suursponsor oli Wrigley kompanii, kaasas olid ka sponsorite esindajad ja ohtralt nätsu tasuta jagamiseks. Kahel esimesel matšil visati nätsu tribüünidele publiku hulka. Kolmandaks matšiks oli see info juba rahva seas levinud, palju inimesi oli nätsu pärast tulnud, eriti lapsi, kelle pilet maksis ainult 10 kopikat (täiskasvanu pilet oli 60 kopikat). 

  10.märtsil toimus 4 väljapääsuga Sokolniki staadionil kolmas võistlus, pealtvaatajaid oli 4,5 tuhat. Juba enne mängu lõppu hakkasid kanadalased pealtvaatajatele nätsu jagama, tribüünil levis kuuldus, et kagusuunalise metroopoolse väljapääsu taga, kus on kanadalaste bussid, jagatakse veel nätsu. Teine versioon on, et nätsupakid visati rõdule, kus fännid tunglesid ja osa kukkus põrandale, kuhu rahvas ühe väljapääsu kaudu üritas pääseda. Kui rahvamass selle väljapääsu poole suundus, selgus, et see on lukus, ka oli purjus elektrik kustutanud enneaegselt valgustuse, keegi midagi ei näinud, tagant surus rahvas peale, 21 inimest sai surma, neist 13 last, 25 vigastada.

 Spordipalee direktor, kohalik miilitsaülem ja siseasjade osakonna ülem mõisteti kohtus 3 aastaks vangi, tegelikult vabanesid kõik sama aasta detsembris, direktor sai Lužniki spordipalee direktoriks.

 Nõukogude ajal püüti selliseid asju saladuses hoida, 10. märtsil 2013. aastal pandi Sokolniki staadioni seinale mälestusplaat hukkunutele.

  See ei tohi korduda! Selles kohas hukkus 10.märtsil 1975. aastal traagiliste sündmuste tulemusel 21 inimest. Helge mälestus!

1975.a toimunud Sokolniki tragöödia viis NLKP poliitbüroo otsuseni, et tuleb ise hakata närimiskummi tootma, et turistiderikka 1980.a olümpiamängude ajal ei oleks näts asi, mille pärast nõukogude inimene arust ära läheb.

Doni-äärse Rostovi "Oota, sa!" nätsupaber.                    Hilisem analoogiline Leningradi tehase toode.

1976.aastal alustati Jerevanis importliinil nätsutootmist, järgmine liin käivitati Doni-äärse Rostovi makaronivabrikus. Toodeti kahte nimetust "Närimiskumm" ja "Oota, sa!", vastavalt puuvilja ja piparmündi maitsega.

  Ülemistel on toote nimetus närimiskummi, alumistel juba näts.

 

1977-78 avati närimiskummi liin Tallinnas Kalevi kommivabrikus, kasutati iiriskommide tootmisliini.

 

  1979.a seoses olümpiamängudega osteti Kalevile Lääne-Saksamaalt nätsutootmise automaatliinid, nätsu toodeti nüüd õhukeste lehtedena, 5 lehte pakis.

 
 
1980.a  juulis-augustis hakati ka Moskva kondiitrivabrikus "Rot Front" 4 sorti nätsu tootma: piparmündi, apelsini, maasika, kohvi ja veidi aja pärast ka vaarika. Põhimõtteliselt sama, mis Kalevis.

1980-ndate teises pooles hakati Kalevis valmistama piparmündi-, metsmaasika- ja koolatäidisega nätsupadjakesi. 

1990-ndate alguses imporditi Venemaale ja endistesse liiduvabariikidesse nii palju muu maailma nätsu, et kohalik nätsutööstus lakkas olemast. Kalev lõpetas nätsutootmise 2004. aastal.

Internetis liigub ringi lugu Kalevi varasematest nätsukatsetustest, siin.


29 september 2020

Ajalehtede tellimine 1970

   1970. aastal käis enamikus Eesti peredes mitu ajalehte ja ajakirja, koju tellitud väljaannete arv võis mõnes peres olla isegi rohkem kui 10 - internetti ei olnud, see oli ainus teabe saamise viis. 1970. aastal tuli alles ENE teine köide. 

 Kui sügisel ajalehtede - ajakirjade tellimine järgmiseks aastaks algas, tuli paremad väljaanded kohe terveks aastaks ära tellida. Kuigi need olid võrreldes praegusega odavad, oli see ikkagi päris tõsine väljaminek. Täpset kuupäeva, millal tellimine algas, ei õnnestunudki meelde tuletada, minu arvates oli see 15. september, aga ma pole päris kindel.

Kohalikke ajalehti said kõik piirkonna elanikud piiramatult tellida, aga rajoonist väljapoole oli tellijate arv limiteeritud. Ülipopulaarset ajalehte Edasi tahtsid ka Tartust kaugemal elavad inimesed lugeda, aga väljapoole olid limiidid väga väikesed.

 Populaarsete ajakirjadega oli ka jama - tahtjaid oli rohkem kui ajakirju trükiti. Tellimuse saamiseks olid alljärgnevad võimalused:

a) minna esimese tellimise päeva varahommikul postkontori ukse taha järjekorda;

b) olla sõber oma töökollektiivi tellimuste vahendajaga (suurtel asutustel olid eraldi perioodiliste väljaannete tellimise limiidid);

c) paluda sõpra või tuttavat, kes töötas venekeelses töökollektiivis, endale väljaanne tellida, seal ei saanud eestikeelsete ajakirjade limiit täis.

 Tellimuse vormistamise blanketi esi- ja tagakülg.

1970. AASTAL SAI TELLIDA

1. Kohalikud ajalehed. 

1970.a rajooniajalehtede nimed on klass omaette.

2. Suurematel linnadel olid oma ajalehed:

Tallinn - Õhtuleht

Tartu - Edasi

Kohtla-Järve - Leninlik Lipp

Pärnu - Pärnu Kommunist

3. Vabariiklikud ajalehed:

Kodumaa - ainus leht, mida sai siit välismaa sugulastele tellida, üdini propagandistlik.

Noorte Hääl - kõige põnevam rubriik selles ajalehes oli "Viimane veerg".

Nõukogude Õpetaja - olen kuulnud, et õpetajatel oli selle tellimine kohustuslik.

Rahva Hääl - mitte midagi ei olnud lugeda, ainult punane propaganda, aga isa millegipärast tellis ja luges.

Sirp ja Vasar - kultuurileht, praegu Sirp.

 Veel olid Raadioleht, Televisioon, Spordileht ja teismelistele Säde.

 

AJAKIRJAD

Eesti Kommunist, Eesti Loodus, Horisont, Keel ja Kirjandus, Kehakultuur, Kultuur ja Elu, Küsimused ja Vastused, Looming, Loomingu Raamatukogu, Noorus, Nõukogude Eesti Tervishoid, Nõukogude Kool, Nõukogude Naine, Nõukogude Õigus, Pikker, Pioneer, Laste Siluett, Siluett, Sotsialistlik Põllumajandus, Tehnika ja Tootmine, Täheke, Eesti NSV Ülemnõukogu ja Valitsuse Teataja.

Ajakirjadest on jäänud mälestus, et nad olid asjalikud ja sisukad. Nõukogude Naine oli väga populaarne ja raskesti tellitav ajakiri, nüüd, tagantjärgi, ei ole sealt nagu midagi lugeda. Samas vana Eesti Loodus või Horisont on ka praegu tasemel lugemine. Loomingu Raamatukogu oli klass omaette, seal ilmus ka raamatuid, mida päris raamatuna ei saanud välja anda.

 

 1970. aastal tähistati V.I.Lenini 100. sünniaastapäeva. See andis punastele trükistele kõvasti hoogu.


Põhimõtteliselt võis ajalehti ja ajakirju ka putkast osta (poodides ei müüdud), hind oli sama, mis tellides, aga müügile tulev eksemplaride arv oli suhteliselt väike, võis kergesti ilma jääda.

Rüütli tänav, paremal taga ajaleheputka Tartu1.keskkooli juures 1980. aastal, eespool kaks telefoniputkat.
 
Värvilised plakatid DIGARIST, ülejäänu oma sahtlist.