Vanu nõukogude uusaastakaarte vaadates eristuvad selgelt oma stiili poolest Konstantin Andrianovi (sünd 1932) joonistatud postkaardid. Tema kaardid on väga põhjalikult läbi joonistatud, stiil on ikoonimaalijalik, kaartidel on muinasjututegelased, vene folkloor, Puškini muinasjutud ning kõik see on kokku miksitud tänapäevaga. Kaardid on hea kvaliteediga läikpapil.
Kaardid meie kaardikarbist ja internetist.
Minu kätte sattus peotäis Eliise Pajale saadetud kaarte. Sain kaartide järgi teada, et Eliise elas Orissaares Nurga talus, 1924. aastal käis leeris, 1928. aastal elas Vana-Pärnus Ranna tn 5 ja Tallinna posti tn 1, 1931.-1932. aastal Tallinnas Girgensoni 25-17 ning mingil ajal ka Rahumäel Kaevu tn 10. 1933. aastal on Eliise jälle Orissaares kodutalus tagasi. Viimane kaart on 1941.aastast, Eliise on endiselt preili ja kannab Paja nime.
Alljärgnevalt on meremehest peigmehe Jaani Eliisele saadetud jõulu- ja uusaastakaardid. Paistab, et ei jõulud ega aastavahetus polnud meremeestele maalejäämiseks mingi põhjus. 1928. aastal on Jaan nii jõuluks kui ka uueks aastaks kaardi saatnud. 1931.aasta lõpus aga on Jaan koguni kolm kaarti saatnud: 9.detsembril sõidab ta ära merele, 18. sõidab jälle merele, 30. on Poolas. Mulle tundub, et Jants on päris meeleheitel, et ei saa jõuludel ja aastavahetusel pruudiga koos olla.
Itaalia kirjaniku kommunistlike ideedega raamat. Esmatrükk 1951. Nooremale koolieale.
Eesti keeles on seda raamatut trükitud 4 korda. Kolmel esimesel R.Verdini originaalillustratsioonid,
1960, kaane kujundanud E.Vaher.
1975, kaane kujundanud M.Kernumees.
1983, kaane kujundanud Henno Käo.
Olin väga üllatunud, kui avastasin ka 4. eestikeelse väljaande 2011. aastast. Ma ei osanud sellel raamatul praeguse ajaga mitte mingit seost leida. Aga kui ma illustratsioone nägin, siis mõtlesin, et võib-olla piltide pärast. Itaalia kunstniku Manuela Santini pildid on vapustavad!
Sinjoor Hernes astub tapalavale.
Küla turuväljaku keskele püstitati kena võllas toreda luugiga, mis avanes, niipea kui timukas nupule surus. selle luugi all avanevast august pidi sinjoor Hernes läbi kukkuma ning rippuma jääma, kuni ta sureb. Lk 76/83
Lapsena mulle see raamat meeldis, kuigi liiga palju oli minu arust vanglas istumist. Üritasin praegu uuesti lugeda, aga ei suutnud.
Hakkasin ka seda mõtlema, et kust ma tean, milline võllapuu välja näeb, võib-olla sellest raamatust. Kohe, kui Tartu bussipeatustesse mingid aastad tagasi uued infopostid tehti, tuli ülaltoodud illustratsioon silme ette.
Kuuldes, et Cipollinol on isa vangis, muutus Mesikäpp leebemaks.
"On ta seal juba pikemat aega?"
"Mitu kuud, pealegi on ta mõistetud eluajaks sunnitööle, aga ta ei välju sealt isegi pärast surma, sest maavalitseja vanglate juures on ka kalmistud."
Lk 106
Raamatu lõpp on tüüpiline nõukogudeaegne.
Loss ei ole enam loss, vaid laste mängupaik ja kool. Seal on saal pingpongi jaoks, joonistamisklass, nukuteater, kinosaal jne jne. Muidugi kõige ilusam mäng on kool: Cipollino ja Kirsike istuvad teineteise kõrval ühes pingis ja õpivad aritmeetikat, keeli, ajalugu ning kõiki teisi aineid, mida on tarvis teada, et osata end kaitsta kelmide eest ja neid maalt eemal hoida.
Lk 182
Sibulapoiss Cipollino oli N Liidus väga populaarne tegelane, toodeti isegi Cipollino-teemalisi nääriehteid.
Kaks varianti Cipollinost ja Maasikake.
Senjoor Tomat ja koer Murra.
Nääriehted internetist.
