Nüüd, rääkides tollaste ja praeguste hüppajatega, selgus, et on täiesti erinev suhtumine langevarjude pakkimisse, mida võib laiendada ka ühiskonnale üldiselt.
Tol ajal pakkis igaüks oma varju ise, enda elu, ise vastutasid. Tõsi küll, õpetati samm-sammult ja kontrolliti kõik üle, aga ikkagi pakkis alati igaüks ise oma varju, see oli asi, mida ei saanud teisele usaldada.
Praegu ei tohi ise oma varju pakkida, seda teeb spetsialist, alles pärast hüppamises teatava pädevuse saavutamist, vist oli 50 hüpet, võib minna vastavale koolitusele ja teha langevarju pakkimise eksami. Meid ka muidugi koolitati enne, aga ise pakkisid varju esimesest hüppest peale.
Langevarjud on kohale toodud, veel pakkimata.
Langevarjude pakkimine. Alla laotati presendist pakkimislinad. Vahel läks mõni lina ka kaduma, neist õmmeldi šturmasid (matkatuulekaid), sellist head tugevat presentkangast polnud poodides saada.
Hüppeks valmis, kõhu peal abivari, seljas põhivari.
Rivis esimene noormees ei tea veel, et ta maandub langevarjuga sõnnikuhunnikusse ja veedab ülejäänud päeva varju kasides.
Samal aastal tegi oma esimese hüppe üks raadioreporter, tehes ühtlasi ka otseülekannet. Suures varju avanemisega kaasnenud joovastuses unustas ta pärast peavarju lahtiminekut ära tõmmata abivarju sundavamise nöörijupi ning mingil hetkel oli raadios kuulda kõrin, siis oli natuke aega vaikust ja siis ülestunnistus, et ka abivari avanes.
Veel kord kontrollitakse rakmed üle ja antakse viimased juhised.
An-2 pealt hüpatakse siiamaani.
Dessantvari, millega meie hüppasime.
Sportvari, millega hüppasid edasijõudnud langevarjusportlased. Sportvari oli tunduvalt paremini juhitav kui dessantvari.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar