30 september 2015

Mullatöölised Ostrovis 1915

 Noored eesti poisid väga kõvasti ümber kaela mähitud sallidega.
 
Ostrov on küla Peterburi oblastis. Mullatöölised otsustasid fotograafi ateljeesse minna ja ennast kambaga pildistada lasta. Miks nad üldse olid kodust eemal Venemaal Esimese Maailmasõja ajal? Näo järgi on on kaheksast viiel alla 20 eluaasta.Kas see võis päästa sõjarindele minekust?

Aitäh Leale.


18 september 2015

Ala kooli spordipoisid 1956

Paistab, et nõuti ühesugust spordiriietust ja heegeldatud mütsid olid vist lihtsalt moes.
Maha märgitud joon poiste jalgade ees võiks tähendada, et tegemist on kooli staadioniga.
Aitäh Antsule.

17 september 2015

Sulev Nõmmik 1959

Kõigepealt meenutuseks natuke Kärna Ärnit Uduverest.


 1959.a lõpetas Tallinna balletikooli 6.lend: Sulev Nõmmik, Väino Aren, Ago-Endrik Kerge, Enn Suve jt

"Ta püüdis astuda erinevatesse näitestuudiotesse, aga ei võetud teda draamasse ega Estoniasse," räägib Kordemets. "Ja siis, olles Estonias valgustaja, tegi ta balletis pisikesi rolle. Sealt Anna Ekston ta leidis ja käekõrval balletikooli viis. Koreograafiakool oli toona uus ja poisse sinna väga ei tõmmanud. Kustav-Agu Püüman meenutab raamatuski, et see oli perele ikka pigem häbiks.

 
Arvasin, et Sulev Nõmmiku nimi ei vaja tutvustamist, aga aeg on oma töö teinud, nii et järgnevad laused on alla 30-aastastele.
Sulev Nõmmiku Uduvere Ärni oli rahva seas väga populaarne, samuti ka koomikutepaar Sulev Nõmmik ja Ervin Abel (umbes nagu Märt Avandi ja Ott Sepp praegu).
Sulev Nõmmiku lavastatud on kultusfilmid "Mehed ei nuta", "Noor pensionär", "Siin me oleme". Koos Enn Vetemaaga kirjutas ta ka nende filmide stsenaariumid.

Kui need filmid linastusid, siis peeti neid kriitikute poolt väga halbadeks:

Sajandi filmiauhindade jagamisel  Sajandi filmipaarina olid viie nominendi hulgas Sulev Nõmmik ja Ervin Abel (eri filmides). Samuti jõudis Sajandi filmikillu nominentide hulka filmist “Siin me oleme” lause «Ütle talle, et me oleme Tallinnast. Ütle talle, et me maksame.» ning Sajandi filmilaulu nominentide hulka samast filmist laul  «Majakene mere ääres» (Ülo Vinter / Enn Vetemaa).
 

14 september 2015

Kartulivõtt

 Lapsepõlves mõtlesin, et ma ei saa kunagi kartulivõtu needusest lahti. Alati, kui ma nädalavahetusel tahtsin oma sünnipäeva pidada, ütlesid kutsutud, et nad peavad minema kartuleid võtma. Isegi sündinud olen ma nii, et emal hakkasid valud kartulipõllul. 
Praegu möödub enamikule inimestest kartulivõtu aeg märkamatult.

Kartulivõtt Jõgevamaal Raigastveres, tõenäoliselt 1950-ndatel.


Kartulivõtt Kanepi vallas Erastveres Ala-Jakobil, tõenäoliselt 1960-ndatel.
Kõik kartulid ei mahtunud keldrisse, neid hoiti põllul ületalve suurtes kuhjades, mis kaeti õlgede ja mullaga. 

Blokeeri pilt
Blokeeri pilt
Blokeeri pilt

Postimees, 21.oktoober 1945
Blokeeri pilt
Blokeeri pilt 

Blokeeri pilt
Blokeeri pilt
Blokeeri pilt
Blokeeri pilt

Blokeeri pilt
Blokeeri piltBlokeeri pilt

Postimees, 26.okt 1945


12 september 2015

Vanaema Ella 1970


1970-ndate vanaemad kandsid põlle, rätikut ja kalosse.

Praeguseid vanaemasid on elu säästnud, aga 1970-ndate vanaemad olid kõike näinud: sõda, küüditamist, kolhooside algust,  aga ometi olid nad head ja armastavad.


08 september 2015

Wassermanni test

Süüfilis ehk luues ehk prantsuse haigus (syphilis, morbus gallicus, lues venerea) on peamiselt inimestel esinev süsteemne infektsioon, pikka aega kestev põletikuline seisund, mis võib avalduda nii kliiniliselt aktiivse haiguse kui latentse nakkusena ja mille tekitajaks on bakter Treponema pallidum. Süüfilis tuli Euroopasse üheaegselt Cristoph Columbusega ja levis kuninglikes õukondades, sõjaväes ning rändkaupmeeste hulgas. XX saj.-ni polnud süüfilisele mingit efektiivset ravi. 
 Euroopas kirjeldati süüfilist esmakordselt 1495. aastal.
Eestis tunti süüfilist „prantsuse rõugete“ nime all. Rahva seas kandis haigus nime kuritõbi, pahatõbi, himutõbi, hooratõbi ja prantsuse tõbi.
Süüfilis on üleilmne tervishoiuprobleem ja Maailma Tervishoiuorganisatsiooni hinnangute kohaselt esineb maailmas igal aastal ligi 12 miljonit uut süüfilisejuhtumit. Tänapäeval on süüfilis ravitav.

Merisea punkteerimine 1970-ndatel.
Veneoroloogia dispanseri seroloogilise labori töötajad sanitar Adele Lepik ja arst Pia Ott.

Tuntuim moodus süüfilise diagnoosimiseks on Wassermanni test. Kuni 1970-ndate aastateni kasutati selle laboratoorse uuringu läbiviimiseks muude komponentide hulgas ka kahe looma verd: oina ja merisea oma. 
1950-ndatel pidasid selleks naha- ja suguhaiguste dispanseri töötajad keldris merisigu ja kojamehe juures Saekoja tänavas oinast. Dispanser asus Veski 63, majas, kus Lotman elas. 
Merisiga seoti, nagu pildil näha, neljast kohast kinni ja arst võttis (see oli laboriarsti töö!) merisea südamest süstlaga 8 ml verd, siga ei surnud sellest, kui osavasti võtta.
Wassermanni reaktsiooni tehti 2-3 korda nädalas ja selleks tuli iga kord päev varem  5-6 merisea südamest verd võtta.

Oina verd tuli võtta kaelaveenist klaaspärlite või -kildudega steriilsesse kolbi vere defibrineerimiseks.
Oinas pidi olema 1 aasta vana ja vet arsti poolt terveks tunnistatud. Vere võtmise protseduuris osalesid 3 inimest: labori arst, sanitar ja kojamees. Kojamees sidus oina jalad rihmadega kinni, lükkas ta külili ja istus ise peale. Kojamehel tuli hoida ka žgutti kaelaveeni kohal, kust arst oli villa ära püganud. 
Mingil hetkel hakkas Tartus kehtima seadus, et linnas ei tohi enam kariloomi pidada. Ka oinas võeti kojamehe juurest ära ja viidi Jaamamõisa, kus asus veterinaaria teenistus. Ühel päeval, kui arst jälle Jaamamõisa õuemurul oina verd võttis, nägi seda pealt lihakombinaadi vet arst Janov, kes vestluse käigus andis lubaduse ise laborit verega varustada. ja edaspidi nii läkski. Steriilne kolb tuli ainult  õigeks päevaks lihakombinaati toimetada ja veri oli olemas. Vet arst võttis töötasu piirituses.

1970-ndate teisel poolel sai juba Moskvast reaktiive tellida, kuid neid tuli 2 aastat ette tellida, tuli ette arvata, mitu analüüsi on vaja 2 aasta pärast teha.


03 september 2015

Kingitus ümbrikus 1990


Selle ümbriku kaardi ja rubladega leidsin mõned kuud tagasi kodust laste vanade joonistuste vahelt, kaardi taga oli ka õnnesoov 6.sünnipäevaks, mis oli 1990.a juunis. Tiidul oli hea meel, et ta raha alles on, aga ma võin seda edasi enda käes hoida.




02 september 2015

Rahareform 1992


  Orissaare aleviku rahavahetuskomisjon.
 
 Rublad vahetati 3 päeva jooksul, 20., 21. ja 22.juunil 1992, kroonideks, Eesti oli täitnud oma raha unistuse.
Tükk aega enne rahareformi oli teada, et see tuleb, aga millal täpselt ja kui palju raha vahetatakse, ei olnud teada. Millegipärast oli kindel, et rahareform toimub nädalavahetusel. Kuna ei olnud teada, kui palju raha vahetatakse, siis igaks juhuks kulutasime iga nädala lõpuks kogu raha ära. Mäletan, et ostsime perele 3 старт шоссе tüüpi jalgratast. 17.juunil võttis Rahareformi Komitee vastu dekreedi, millega määrati, et rahareform toimub 3 päeva pärast. Natuke hirm oli ka, sest olime kuulnud, et igasugune rahareform toob kaasa hinnatõusu, kuid oma raha eufooria oli suurem.

Vene rubla mälestusmärk Märjamaa vallas Pajakas.

Rublasid ei maetud sugugi selle kivi alla, nendega on väga segane lugu. 
Mina olen sellest aru saanud nii, et 20.06.1992 oli Venemaaga allkirjastatud kokkulepe rublad üle anda Venemaa keskpangale, see oli esimene iseseisva Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahel sõlmitud kokkulepe.
4.detsembril 1992 tegi Rahareformi Komitee otsuse hoopis rublade müümise kohta.
1993.a viidi TU-134 tšarterreisiga rublad diplomaatilise posti nime all Tallinnast Tšetšeenia pealinna Groznõisse, teistel andmetel viidi selle reisiga vaid osa 40-50 tonnist rubladest, neid viidi Tallinna lennujaama kaudu välja 23.dets 1992 kuni 21.märtsini 1993, mõningatel andmetel maksti müüjatele Helsingis selle eest 4,5 miljonit dollarit, teistel andmetel oli summa 24,5 miljonit krooni. Asjaga seotuks peetakse Tiit Pruulit, Marek Strandbergi, Siim Kallast ja Agu Kivimäge.
Suure hulga raha toimetamine teise riigi raharinglusesse on rahvusvaheline kuritegu, sellega tekitatakse inflatsiooni ja destabiliseeritakse selle riigi majandust. Rahareformi Komitee liige Rudolf Jalakas, kelle haigeolekul rublade müügi otsus tehti, võrdles seda valeraha tegemisega. Venemaal oli ka rahareform kohe tulekul, see toimus 1993.a suvel.
1994.a augusti valimisvõitluses lobises Tiit Vähi rublade loo välja. Venemaal oli vastukäiguna päevakorral katkestada Eestist vägede väljaviimine. Järgnes uurimine ja Eesti kohus, asjaosalised mõisteti õigeks. Rublade eest saadud 2 miljonit dollarit olevat kantud Eesti sotsiaalfondi arvele ja makstud pensionideks.