09 november 2018

Natsionaliseeritud jalanõude tööstus "Kungla"


Laual on kõrvuti sinimustvalge ja punane lipp.
1940.a enne natsionaliseerimist oli selle jalanõude tööstuse üks omanik 27-aastane Aleksander Grünberg (pildil sonimütsis), kes töötas sealsamas ka pärast natsionaliseerimist edasi.

...
  Kuid on esinenud ka rõõmustawaid nähteid. Nii näiteks saapawabrik "Kungla" endised omanikud said kohe alul aru uuest olu-korrast ja on end täielikult selle teenistuse rakendanud, mille tulemuseks oli, et üheskoos ja ühisel jõul hakati tööle senisest suurema innuga ja sellele lõid kaasa nii töölised kui ka endised omanikud.

Postimees, 11.august 1940

131. Kohaliku Tööstuse Rahvakomissari käskkiri nr. 8 
20.septembril 1940 
Nimetan järgmistesse natsionaliseeritud tööstustesse direktoriteks, arvates 21.septembrist 1940:
...
Vengerfeldti jalanõudevabrik ja "Kungla" saapatööstus Tartus - Eduard Fuks.
...
ENSV teataja nr 13 1940

Aleksander Grünbergi pärijate arvates oli "Kungla" saapatööstus selles majas.

1950-ndate lõpus oli siin "Sangari" tsehh. Kui arvestada, et õmblusvabrik "Sangar" moodustati 1956. aastal vilte tootnud artellist "Sangar" (asutati 1944), siis tundub areng loogiline.

Aitäh Merkele.


06 november 2018

Eesti kunstnike oktoobripühade kaarte

...
Lipp, mida kanname,
see lipp
on punane
nagu parteipilet, 
nagu taevasse vaatavad moonid,
nagu tõusev päike,
nagu martäänahjude kuma
nagu esmakordselt suudleva tüdruku huuled
nagu rubiintähe valgus,
nagu õhtuse Tšomolungma lumine tipp,
nagu mulda imbuv veri.
Lipp, millega pidupäevadel
kaunistame oma maja,
punane on –
nagu meie eneste veri.
...

"Meie põlvkonna lipp", Rudolf Rimmel 1963

Ulla-Britta Sampu 1977

Lilian Härm 1957

Lilian Härm 1973

I. Sampu_Raudsepp 1970

H.Sampu 1972

M.Sampu 1965

Siinoleva materjali põhjal võib järeldada, et üldiselt ei pea eesti kunstnike oktoobrikaarte häbenema, kui mõned erandid välja arvata, on tegemist liigse pugemiseta esteetiliselt nauditavate lastepäraste kaartidega.

Palmiste 1966
Lilian Härm 1965

Paalamäe 1969

 H.Mitt 1960
   
 T.Vint 1968


 
Kõige rohkem meeldib mulle Elle Tikerpäe 1988.a Järva kolhoosile tehtud oktoobritervitus. Milline hoogne sirbikaar ja viisnurkade külv!



03 november 2018

Kaardid vanematele


  Armas papa ja mama! Sadan teile üleültse Talina wade ja odan sure kanatusega worsti mis Jüri Andreewits ütles teid mule satma Jöuluks! Südamest armastaja tütar.


Pai kallis mammake, saada mulle Ksenjaga peale ennepalutud või veel segatud kohvi. Ja siis veel paar suurt soovi, tahaksin väga saada üks paar tumedamaid kandesukki, pole mul ju peale nonde heledate fil d Ecosside teisi. Ei tea, kuis oleks lugu ka ühe paari  soemate sõrmkinnastega, näiteks laadalt? Mul on ju sama suur käsi kui Ksenjal. Ja see kõige suurem nummer - saan neil päevil kätte Erika kingit väikse konvendi vapi käevõru juurde, puudub aga see väike kuldketike kuhu otsa ta tuleks. Kas mõnest kapilkast ei saaks seks otstarbeks üht kuldraha?
Terviseid teile kõikidele! Suudleb V.
Tartus 13.10 (1930)


Tarmo kogust.


31 oktoober 2018

Ralf Parve "Mida jutustas kapten Aru", 1950


Nõukogude lastekirjanduse ülesandeks on kasvatada noori patriotismi vaimus, õpetada neid piiritult armastama oma nõukogude kodumaad, sisendada neisse julgust, kangelaslikkust, ustavust partei ja rahva vastu. Neid eesmärke on silmas pidanud enamik meie lastekirjanduse autoreid .
 ...
Lapsi huvitab laste ja noorte elu välismaal ja rahvademokraatiamaades . Ka nendel teemadel on meil olnud seni vähe algupärast pakkuda. Välismaale viivad meie lapsi ainult Ralf Parve värssjutustused «Väike John» ja «Mida jutustas kapten Aru».

Sirp ja Vasar, 18.juuni 1954


 Pärastsõjaaegses Eesti kirjanduses (kuni 1950-ndate keskpaigani) on valdavad 2 teemat: Ameerika imperialistide paljastamine ja suure vene rahva kiitmine.




Kohustuslikud Ameerika imperialistide kohta käivad karikatuurid olid ajalehtedes-ajakirjades vist nõukogude aja lõpuni.
























  
Ralf Parve oli edukas satiiriline värsisepp. Raamat "Väike John" on umbes samalaadne, neegripoisi raskest elust New Yorgis, milles on süüdi kapitalistid.

 See, 1951.a väljaanne on praktiliselt hävitatud, aga lugu ise on 1966.a välja antud kogumikus Ralf Parve "Lastevärsse".

Sõber,
neegrite viletsust
sina ei tunne, ei tea.
Seepärast Johnist
mu jutustust 
loe, ja siis
mõistad nii mõnda.
...
 
Rikkad valged ses süüdi on.
Rikkaid isandaid vihkama peab!
Niikaua kui nendel on
vägi ja võim,
niikaua nad võivad sind lüüa,
niikaua
sind ootab vaid põlgus ja sõim,
niikaua ei ole sul süüa...

 "Väikese Johni" loos jõutakse maailmarevolutsioonini.

Võõras tööline Johnilgi haarab nüüd käest.
Nad tõttavad kõrvuti kõigest väest
ja liituvad rahvaga rahuarmeest,
kes võitleb
valgete,
mustade eest,
et võita kord õigus õnneks ja tööks,
et isandad kaitsetuid lapsi ei lööks,
et kogu maailm kord vabana saaks
kõigi rahvaste tõeliseks kodumaaks.

 
Ralf Parve ameerikateemalised päevakajalised luuletused olid lasteraamatutest kraad kangemad.

Vabadussamba vari on hirmus:

selle varju all lihav plantaator
neegreid piitsutab, lintšib ja poob;
selle varju all gangster-senaator
vägivalla jaoks seadusi loob;
selle varju all pisikuid toodab
elajas, kellel on teaduslik kraad -
katku- ja koolera-taudiga loodab
külvata üle kõik õitsvad maad;
...

Kui NLiit USA-ga uuesti sõbrustama hakkas, siis suleti Ralf Parve "Vabadussamba vari" erifondi.

Miks Ralf Parvest  sai stalinistlik trubaduur? Üks arvamus on, et tahtmine hästi elada. Kõik me peame elama omas ajas. Promet ja Parve elasid vist hästi, juba 1950-ndatel käisid mitmel pool  NLiidust välja reisimas.
Minu andmetel aga ei olnud Ralf Parve kunagi Ameerikas käinud, kuid USA-st ja New Yorgist olid tal põhjalikud teadmised.

Eesti ajal oli Ralf Parve spordiajakirjanik, Teise Maailmasõja algul mobiliseeriti ta nõukogude armeesse. Esimese treeningu võimule meelepäraste kirjatükkidega sai ta  nõukogude rindereporterina, mille kohta on ta öelnud, et tuli kirjutada mitte kroonikat, vaid võitlusele innustavaid kirjatükke.

Mida kaugemale meist 1950-ndad jäävad, seda raskem on mõista tolleaegset olustikku.
Millal töötatakse isikliku heaolu nimel ja millal eesti kirjanduse ja kultuuri säilitamise missioonist? Sahtlisse kirjutamine polnud ka lahendus, nõukogude võimu ülistamise varjus sai vahel ka südamelt midagi ära öelda, rahvas õppis kiiresti ridade vahelt lugema.


23 oktoober 2018

Autolaenutus Tallinnas 1962

1960-ndatel oli Tallinnas lühikest aega riiklik autolaenutus. Venepäraselt kutsuti seda autode prokaadiks. Koht oli Staadioni tänavas. 
Tallinnas olid laenuautodeks Moskvitš 403 ja 407. Mingil hetkel oli see teenus väga populaarne ja kuigi autosid oli peaaegu 100 tükki, pidi laenutamiseks järjekorras olema. Autot võis laenata poolest tunnist 30 päevani ning see ei olnud väga kallis lõbu.

Eesti filmis "Keskpäevane praam" oli autolaenutuse Moskvitš, mis veeretati üle parda.


Herman on 1962.a laenuautoga Tallinnast Muhu saarele vanematele külla sõitnud, naine ja laps ka kaasas.

 Autolaenutus oli üldse Hruštšovi idee pärast Ameerikas käiku 1959.aastal. Aga välja tuli nagu N Liidus. Koos Hruštšovi aja lõpuga 1964.a pandi kõik punktid üle N Liidu kinni.
Autodega sõideti palju ja lühikese ajaga sõideti nad lihtsalt läbi. Teiseks oli Nõukogude Liidus suur varuosade puudus. Laenutuses püüti küll autosid saabumisel kontrollida, kuid ei ole võimalik kõike kontrollida ja nii polnud harvad juhtumid, mil auto uued osad olid tublisti vanemate vastu vahetatud.

 See pilt on Moskvast, seal sai ka Volgasid laenutada, meil Tallinnas olid ainult Moskvitšid.

1962.aastal oli sõiduautode laenutus umbes 40 NSV Liidu linnas.


Hermanni laenuautos proovib istumist ka Muhus elav onu.

Asjade, sealhulgas autode laenutamisest saab lugeda ka siit.

Merikese pildikarbist.

21 oktoober 2018

Pärnu kuurort 1957


Tädidel on ägedad hommikumantlid, tagaplaanil kuju ja seinal häälekõvendaja.
Ajalehes Pärnu Kommunist avaldatud ühiskondliku korra eeskirjade järgi ei tohtinud linna tänavatel käia hommikumantlites ja pidžaamades. Kes vahele jäid, nende töökohta või õppeasutusse saadeti vastavasisuline teade. Ju see oli siis probleem.
  Samas, ma ei kujuta hästi ette, et tehases arutatakse, kuidas karistada kolleegi, kes on puhkuse ajal Pärnus hommikumantlis patseerimisega vahele jäänud.

 Aitäh Maarisele.

06 oktoober 2018

Kool 1947


1947.a koolis. Sõda lõppes kaks aastat tagasi, on aeg jälle normaalselt elada. Aga kuidas elada normaalselt, kui õpetajatele antakse sellised suunised nagu allpool tsiteeritud 1947.a Nõukogude Õpetajas? Ei kadesta tolleaegseid õpetajaid.

  1947.a 1.- 6. klass ja õpetajad. Kooli kahjuks ei tea, võiks olla Kiviõli kandis.

Aastatel 1946-1950 lahkus ise või sunniti koolidest lahkuma 4176 õpetajat. (EKP esimese sekretäri J.Käbini aruande järgi).

Kes tulid asemele?
 Andmed 1944-1949:
1) ilma erihariduseta õpetajad (keskkooli lõpetanud või ka lõpetamata keskharidusega, arv pole teada;
2) Eesti pedagoogiliste õppeasutuste või nendega seotud õppeasutuste lõpetanud -  kokku 930
 (neist õpetajate seminaride lõpetanud - 446, õpetajate instituutide lõpetanud alates 1947.aastast - 303, pedagoogiliste klasside lõpetanud - 100, TRÜ lõpetanud - 81);
3) NSVLiidust Eestisse tulnud õpetajad - 1179.

Info: Anu Raudsepp "Keskkooliõpetajate koolitamine sõjajärgses Tartu Riiklikus Ülikoolis".

Sama kooli 6. klass ja õpetajad.
Pilt on tehtud märtsis, veel 2 kuud ja enamus neist lastest on oma koolitarkuse portsu kogu eluks kätte saanud.

Möödunud õppeaasta kokkuvõtted ja eeloleva 1947./ 48  õppeaasta ülesanded ENSV haridusministri sm. A.Raua ettekanne ülevabariigilisel haridustööliste nõupidamisel 23. augustil 1947. a.

Eelolev õppeaasta seab meie koolide direktorite ette terve rea edasilükkamatuid ülesandeid , millede otsustavast ja operatiivsest lahendamisest sõltub meie koolide õppe- ja kasvatustöö taseme edasine tõus.
Esimene ülesanne kõigil koolidirektoreil on oma õpetajas kollektiivi teadvusse viia arusaamine sellest, et kooli ülesandeks on kommunistlikult kasvatada julge, oma ülesannete õigsuses veendunud ja takistusi mittekartev noorus . Järjekindlalt tuleb rõhutada ja nõuda, et käesoleval momendil on meie esmaseks ülesandeks õpilaste ideelis-poliitiline kasvatamine, mis peab läbima punase joonena kogu meie pedagoogilist tegevust. Meie ülesandeks on tõsta õpetajate ideoloogilis-poliitilist silmaringi ja kõigiti hoolitseda selle eest, et paraneks õpilaste kommunistlik kasvatamine .
Selleks tuleb direktoril järjekindlalt jälgida, et temale allutatud õpetajad täidaksid hästi kõiki nõukogude eesrindliku pedagoogika nõudeid, et oleks üheks tervikuks sulanud kõigis tundides õpetus ja kasvatus, et põhjalike teadmistega koos antaks õpilastele ka järjekindel vaadete ja veendumuste süsteem ja kujundataks selle kaudu kommunistliku maailmavaate alused.
 Teine ülesanne, mille lahendamine sõltub koolidirektorist, on nõukogude patriotismi õige olemuse selgitamine ja kasvatamine. On vaja teravasti vahet teha kodanliku patriotismi ja nõukogude patriotismi vahel ja selgesti näidata, milles seisneb nõukoguliku rahvusliku uhkuse olemus. Meie õpetajad ei selgita õpilastele küllaldase selgusega seda seltsimees Stalini põhiväidet, et nõukogude patriotismis on harmooniliselt ühendatud rahvuslikud traditsioonid ja kõigi Nõukogude Liidu töötajate ühised elulised huvid.
Õppe- ja kasvatusasutiste töö parandamine sõltub tunduval määral juhtimisest ja kontrollimisest maakondade ja linnade haridusosakondade poolt .Maakonna ja linna haridusosakonna ülesandeks on teostada konkreetset ja operatiivset kontrolli koolide ja õpetajate töö alal. Iga inspekteerimine, kontrollimine peab lähtuma kindlast eesmärgist ja kindlaist ülesandeist ning peab toimuma vastava plaani alusel. Koolide ja lasteasutiste inspekteerimine võib toimuda kas frontaalselt või temaatiliselt. Temaatiline inspekteerimine seisneb selles, et uuritakse ühe või teise õppeaine õpetamist, või siis mingisuguse pedagoogilise ja metoodilise ülesande täitmist, õpilas- ja pioneeriorganisatsioonide tegevust koolis, klassi- ja koolivälist tööd jne.

Ja samas vaimus edasi...


Nõukogude Õpetaja, 29.august 1947

29 september 2018

Raadi lennuväljast


„Tartu oli nõukaajal sõjalennuvälja tõttu kinnine linn,” jutustas Voolaid, „ning välismaalasi lubati sinna harva. Ükskord siiski saabus ülikooli Poola delegatsioon, kes toodi ka uut füüsikahoonet vaatama. Ekskursiooni ajal sattusime maja katusele, kust avanes hea vaade Tartule, muuhulgas nägime sõjalennukite sabasid Raadil. Küsisin poolakatelt, kas nad lennukeid näevad. Nemad vastasid, et näevad küll, misjärel seletasin, et tegu on silmapettega, kuna Tartus pole lennuvälja. Algul panid välismaalased mu juttu imeks, kuid said peagi asjast aru ja kinnitasid, et tõesti, kui hoolega vaadata, ei näe ka nemad mingeid lennukeid.”

Henn Voolaid

Raadi lennuväljal baseerus kaks erinevat väeosa: kaugpommituslennukid juhtimisega Tartust, nimega Berliini polk ja transpordilennukid juhtimisega Panevežisest, nimega Minski polk.



Šassii on väljas, TU-16 Raadi lennuväljale maandumas. TU-16 lennukid kandsid kõhu all tuumalõhkepeaga rakette. Õppuste ajal olid samasugused (rohelise, mitte punase otsaga), kuid ilma tuumalaenguta raketid.

  Tartus ja Tartu ümbruses elab palju endisi sõjalendureid. 
  Küsisin ühe lenduri käest, miks ta hakkas pommituslenduriks. Ta ütles, et elas ühes Valgevene külas, tal olid vanad vanemad ja isa kartis, et ei jõua pojale haridust anda, et sureb enne ära. Soovitas siis pojale, et astu sõjakooli, seal on ülalpidamine tasuta. Pärast keskkooli marssis poiss sõjakomissariaati ja ütles, et tahab sõjaväelaseks hakata, küsiti vastu, kas ta lenduriks tahab. Poiss ei olnud lennukit lähedalt näinudki, lendamisest rääkimata, aga noogutas. Saadeti med. komisjoni ja öeldi, et kui lenduri tervist ei ole, siis otsime mingit muud õpet, tankistiks näiteks. Aga sai lendur ja pärast kooli lõppu suunati Tartusse. Viie aasta pärast, kui Tartust juba naine leitud ja lapsedki sündinud, suunati Kaug-Itta. Kaheksa aastat hiljem, kui erru läks, tuli Eestisse äia-ämma juurde tagasi. Pommitamist ei seostanud ta tapmisega, see oli tema jaoks elukutse nagu iga teinegi.



28 september 2018

Veel aabitsatest

  Eelmise aabitsapostituse, siin, peale ütlesid mõned minu tuttavad, et aabitsad ei ole ilukirjandus ja ongi nõmedad.
Ei ole nii. On ka väga häid aabitsaid.
Panen siia võrdluseks lehekülgi kolmest aabitsast:
*2018.a ilmunud Avita kirjastuse aabits - tänapäevane, huvitav, vaimukas, juttudel ootamatu püänt, Heiki Vilepi nauditavad luuletused, Ott Valliku toredad illustratsioonid, autorid Pille Arnek, Ly Kriiska, Kärt Normann, Silvia Soro.


*Leelo Tungla ja Ene Hiiepuu ajatu aabits Edgar Valteri illustratsioonidega, juba 20 aastat kõige enam kasutusel. Endiselt tore. Avita kirjastus.



*Minu eelmise aabitsapostituse peategelane Öökull Öösikese aabits, autorid Linda Tross ja Ülle Kaasik - 2015.a tundmatu kirjastuse Skriibus poolt välja antud - häbi ja piinlik nii lugeda kui ka illustratsioone vaadata.


Ma ei kirjuta, milline leht millisest aabitsast pärit on, see on kaugelt näha.

Kõigis kolmes aabitsas on juttu elukutsetest, laste käest küsitakse alati, kelleks nad saada tahavad ja naerdakse nende vastuste peale.


Aabitsates on juttu ka konnast ja printsist, kuid väga erinevalt.


Seenelkäik.



Suhtumine vanaemasse.


Liiklus.


Aabitsateema on minuga ka tänases Tartu Postimehes.