Pärast vabadussõja (1918–1920) lõppu hakkas Eesti Kaitsevägi otsima
alasid, kuhu rajada suviseid väljaõppekeskusi. Mustoja piirkond Eesti kagupiiri lähedal oli selleks ülimalt sobiv,
kuna inimasustus oli äärmiselt mitmekesise maastikuga alal väga hõre.
Samas oli piirkond hästi ligipääsetav: veeteed mööda pääses Värskasse ja
raudteed pidi Petserisse.
Nii otsustatigi siia rajada mitmekümne ruutkilomeetri suurune Petseri laskeväli, mille põhjapoolsesse külge, Värskasse, hakati 1926. aastal rajama Põhjalaagrit ja lõunapoolsesse külge, Petseri lähedale, Lõunalaagrit. Petseri laskeväljast kujunes suur väljaõppeala, kus peale Lõunalaagris paiknenud 7. jalaväerügemendi ja Põhjalaagris asuvate suurtüki- ja ratsaväeüksuste korraldasid igal suvel õppusi ka teised väeosad kõikjalt Eestist. Raudtee lähedus võimaldas teha laskeharjutusi soomusrongidelt laskeväljale.
Nii otsustatigi siia rajada mitmekümne ruutkilomeetri suurune Petseri laskeväli, mille põhjapoolsesse külge, Värskasse, hakati 1926. aastal rajama Põhjalaagrit ja lõunapoolsesse külge, Petseri lähedale, Lõunalaagrit. Petseri laskeväljast kujunes suur väljaõppeala, kus peale Lõunalaagris paiknenud 7. jalaväerügemendi ja Põhjalaagris asuvate suurtüki- ja ratsaväeüksuste korraldasid igal suvel õppusi ka teised väeosad kõikjalt Eestist. Raudtee lähedus võimaldas teha laskeharjutusi soomusrongidelt laskeväljale.
Pärast teist maailmasõda kasutasid Mustoja ala polügoonina Nõukogude
tankipolk, motoriseeritud jalaväelased ja õhudessantlased. 1950. aastate
lõpuks olid kõik eestiaegsed Lõunalaagri hooned lagunenud või maha
põlenud. Põhjalaagri linnakust on praeguseni säilinud kümmekond hoonet.
Polügooni lõunaserva ehitas Nõukogude armee mitu uut hoonet, sealhulgas suure tulejuhtimistorni. 1990. aastate alguses tehti piirkonnas ulatuslikke evakueerimis- ja lammutustöid, mille käigus viidi ära kõik tehnilised seadmed, lammutati pooleliolevad ehitised ning võeti kaasa metallist detailid. Viimane venelasest tunnimees oli polügoonil valves 1992. aastal.
Polügooni lõunaserva ehitas Nõukogude armee mitu uut hoonet, sealhulgas suure tulejuhtimistorni. 1990. aastate alguses tehti piirkonnas ulatuslikke evakueerimis- ja lammutustöid, mille käigus viidi ära kõik tehnilised seadmed, lammutati pooleliolevad ehitised ning võeti kaasa metallist detailid. Viimane venelasest tunnimees oli polügoonil valves 1992. aastal.
Maastikukaitseala 1998.aastast
Selline kiri koju vennale, aga sama päeva Postimees arutleb mida teha Nõukogude Liiduga, kes Balti riike, oma endisi Vene provintse, jälle tagasi tahab
Kahjuks on Eduard Saarest (1915-1997) ainult pildid, mälestusi ei ole. Nii et me võime ainult oletada, kuidas temast Nõukogude Armee vanemseersant sai.
Kas on võimalik, et keskmisel pildil on Eesti vorm Vene sõjaväe atribuutikaga, mütsi ees on igatahes viisnurk sirbi ja vasaraga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar