24 juuli 2014

Suvi ja lapsed pool sajandit tagasi

1960-ndatel ei olnud väikestel lastel pikki juukseid. Rõivad olid värvilisest sitsist ning pildilt on näha, et sokikumme pole veel sokkidele panema hakatud.
Alumine pilt on tehtud Tartus Akadeemia tänava lasteaias, aga sellist maja nagu ülemisel tagant paistab, ei tea ma sealkandis olevat, võib-olla on lapsed suvelaagris. Kõik lasteaiad läksid suvel mingiks ajaks täies koosseisus kuhugi suvitama.

 Ägedad mänguautod on kasti ääre peal, ämbrid ja liivavormid on liivakasti serva vahel riiulis.
 1960-ndate alguses pidid kõik kasvatajad valge kitliga tööl olema.

Samas kohas jahedama ilma ja rohkema liivaga.
Liivaga armastavad lapsed tänaseni mängida, eriti hea on värskelttoodud liivahunnik.

13 juuli 2014

Kuurortlinn Haapsalu

Haapsalu muutumine kuurort- ja suvituslinnaks on tihedalt seotud just mudaravi kasutuselevõtuga. Esimene mudaravila ehitati linnaarst dr Karl Abraham Hunniuse õhutusel 1825. a Sellest ajast peale hakkas Haapsalu muutuma Vene keisririigis üha arvestatamaks kuurortlinnaks, eriti kõrgema seltskonna seas. Alates Nikolai I valitsemisaja lõpust on Haapsalus suvitanud ja mudavanne võtnud ka enamus Venemaa keisreid kuni Nikolai II-ni välja. 
 Eesti. - Suvituskoht Haapsalu. Linna mudaravila. O.Haidaki fototrükk Narvas.

Kui rääkida mudavannest, siis ei saa jätta mainimata ka söehappe-vanne. Neid kirjutab arst eriti meile, s. o. lehemeestele, sest oleme närvilised. Ravi ja suvitus Haapsalu linna supelasutuses algas nii söehappe-vannidega. Annad arstitähe kontoris hallipäisele daamile ja ootad siis õe ning vanninaiste korraldusi. Ootetuba on ilus ja avar. Ajalehti seinal ja laual. Valgega kaetud kuschetel lebab vannist väljunud inimesi, punased ja prisked kui porgandid. Vannitube on paarkümmend. Oled siin eraldatud kabinetis üksi oma haigusega ja alastusega. Kui olin juba vees, siis ilmus vanninaine ja suskas vanni põhja kuus kausikest mingi elemendiga, mis pani vee vannis mühisema ja kohisema. Pärast pistis vesi meeletumalt keema. Aiva visin ja vulin. Mind virutati ühest vanni servast teise. Sõnaga, olin kui kuivanud pintsel, mida maaler kupatab kuumas vees. 
 Lehemees Heini tervist kosutamas. Postimees, 1930


Sedapuhku on nüüd Haapsalus juba täis hoog sees. Juhan Simmi kunstnikukäharad muudkui hõljuvad päeval plaazil ja õhtul kõlakojas, ning suvemuusikat voolab nagu vett. Ainult suvitajaid – neid õnne ja rikkuse toojaid – on veel seniajani kasinasti, missugune nähtus tuleb kirjutada tervelt laulupeo arvele, kuna enne Vanemuise pidupäevi keegi ei söanda Tallinnast lahkuda. Friedebert Tuglast, kes siin vana põline suvitaja, oli juba neil päevil näha rannas liikumas.

Suvitajate pere kasvab. Suvitusleht nr. 19, 1933
 



Tagakülje emotsioon sobib väga hästi ka tänasesse päeva.




 Eesti. - Suvituskoht Haapsalu. Kuursaali ümbrus. O.Haidaki fototrükk Narvas.

Varsti peale laulupidu jõudis Tartust kohale Miina Hermann ühes laulupeol teenitud loorberitega. Samal ajal tuli kohale ka lauljate liidu esimees Juhan Aavik. Mõlemad heliloojad võtavad praegu Haapsalus mudavanne ning karastavad oma tervist. Et bukett oleks aga päris täielik, selleks loodeti Haapsalusse tulevat ka helilooja Raimund Kulli, kes mõne päeva eest jõudiski siia õnnelikult pärale. Nõnda on laulupeo juhtiv koosseis praegu kõik Haapsalus. Supelrannas võiks korraldada päris kergelt uue laulupeo, oleks aga olevat lauljaid. Aga lauljaid on Haapsalus vähe. Peale laululindude tuleb kõne alla ainult Konstantin Savi, kes nüüd peab laulma kõigi lauljate eest korraga. Ja seda ta teebki. “Ma üks kord suu-uudle-sin sind…” nii laulab ta nüüd kuursaalis ning paljudel neidudel on sellest väga hea meel. Kõige muu sekka peab nimelt mainima, et Haapsalus on tänavu eriti palju kauneid neide, kes suvelõbusid ihkasid nautida muidugi kõige täielikumal määral. Suur põud on aga tulnud üle maa ning seetõttu on noormehi Haapsalus väga napilt. Üks ilus Savi laul kuursaalis paneb aga selle kõik unustama ning suvitamine läheb siis edasi poole kergemalt.
 Lisaks laululindudele... Postimees 1933
  
 

Foto J.Grünthal



Haapsalu raudteejaam.
Foto J.Grünthal







Üldse ongi vist õigem, kui suvitusreporter sõidab Haapsallu sama teed, mida suvitajadki. Nimelt 3. klassi vagunis Eesti Vabariigi raudteel, mille Haapsalu auks ja iluks laskis ehitada Vene tsaar. Et oleks mugavam ta perekonnaliikmeil sõita siia suvitama. Aga praeguse aja mugavusnõudeile see igatahes enam ei vasta. Ligi 4 tundi logistamist Tallinnast Haapsallu. Arvan, et Haapsalu linnavalitsus peaks kinkima mõnele raudteevalitsuse direktorile või teedeministrile mõne suvila Tallinna-Haapsalu raudtee ääres. Küll siis rongid liikuma hakkaksid – vähemalt hobusekiirusegagi. Aga nüüd…“Traa-raa-rong-lõks!” veerevad aeglaselt vagunirattad. Rongijuht tuleb Riisiperes vedurilt maha ja istub haigutades jaama ette pingile. 

Suvitusreporter sõitis Haapsallu. Suvitusleht nr. 16, 1933

Tänud Mirjamile ja Väinole 

03 juuli 2014

Oru loss

  1897.a ostis Peterburi suurkaupmees miljonär Grigori Jelissejev (1864-1949) Toilasse Pühajõe äärde 144 ha maad, kuhu lasi endale ehitada 57 ruumiga suvemaja üldpinnaga 4062 m2 (Kadrioru loss on 2,5 x väiksem, 1600 m2) ja selle ümber pargi. Jelissejevil olid veel mõisad Krimmis, Valgevenes ja Prantsusmaal Rivieras.
Pargis olid jalutamis- ja ratsutamisrajad, jõe paisutamisega kujundatud joad, paisjärv, kala- ja vähitiigid, graniidist sillad ja istepingid, terrassid, eksootiliste taimede kasvuhoone jne. Muruplatside kujundus meenutas renessansiaegseid Rooma aedu, hekimustrid moodustasid uhkeid ornamente, põõsastikud ja puud terrassidel olid pügatud Itaalia mustrite järgi.
Talvel töötas lossis 30 inimest, suvel umbes 100.
Põhiliselt suvitas seal Jelissejevi abikaasa 5 poja ja 1 tütrega, aga tal oli kaasas veel 25 ümmardajat: igal lapsel oma, surmani perekonna juurde kuuluv amm, õpetajad jne. Grigori Jelissejev külastas lossi tavaliselt 2 nädala tagant, olles kohal mõned päevad. Härra tulekul korraldati tavaliselt suurejoonelisi pidustusi vene aadlike ja rahaaristokraatide osavõtul.
    Pärast Oktoobrirevolutsiooni emigreerusid Jelissejevid Prantsusmaale.

  1934.a ostsid 3 Eesti töösturit lossikompleksi koos sisustusega ja kinkisid Eesti riigile, sest Jelissejev oli nõus seda ainult riigile müüma. (Huvitav, mis nad selle eest vastu said?) Aastatel 1935-1936 ehitati loss ja kõrvalhooned ümber presidendi suveresidentsiks. (Väidetavalt maksid jälle needsamad töösturid.) Tehti korda ka aed, istutatud taimede kogus oli aukartustäratav: ilupuid ja põõsaid oli ette nähtud istutada 7210 tk, püsililli ja alpitaimi 14 180 ning roose 7150 tk, istikud toodi paljudest välismaa puukoolidest ja aianditest. Rooside seas oli ka mitusada istikut hübriidroosi ‘Staatspräsident Päts’, mis oli aretatud Saksamaal.

  Pärast 1940.a juunipööret hakati lossi laastama, osa vara viidi Venemaale.
  13.aug 1941 panid taganevad Vene väed lossi koos kõrvalhoonetega põlema.
  Sakslased kasutasid varemete keldrit miinilaona, mille nad lasid 1944.a taganedes õhku.
  1959.a võeti Oru park looduskaitse alla.

 Mul on veel praegugi silme ees, milline kaunitar see valge, rohelusse uppuv loss oli. Ruumid olid olenevalt otstarbest väga kaunilt kujundatud. Näiteks daamide salongi seinad olid kaetud tumepunase reljeefse samettapeediga. Härrade tuba tammepaneelidega. Kaunis oli ka esindussaal suure laemaali ja mosaiikparketiga.
  Meie mängisime Helduriga (lossi komandandi kolonel Urbalu poeg) lossi hiidpargis ja salapärastes allikakoobastes luuremänge ja käisime meres ujumas. Aga meie meelistegevuseks oli käia lossi mosaiikpõrandail liugu laskmas, jalas paksud ekskursioonidele ettenähtud vilttuhvlid. Koloneliga oli meil kokkulepe, et kui president on kohal ja lossi torni tõmmatud presidendi plagu, siis on loss meile tabu ja me hoidume vähe kõrvale, komandandi maja juurde.

Kaljo Alaküla "III eskadrill", lk 37

Pildid (postkaardid) Meeta albumist, aitäh Kajale.