Gustav Adolfi kuju

Lume-Adolf on korra uue monumendi avamise 20.aastapäeval blogist läbi käinud, aga nüüd peatun sellel teemal põhjalikumalt.

 Kuju Tartu Ülikooli asutaja Gustav II Adolfi mälestuseks avati 27.juunil 1928. aastal Eesti Vabariigi 10.aastapäevaks ning hävitati 15.mail 1950.aastal.

 Ühel 1988.a kevadtalvisel hommikul nägid tööle tõttavad inimesed, et öösel on ülikooli taha Gustav Adolfi kuju tekkinud. Kuigi mobiile ei olnud, levis uudis kulutulena ja tipnes lumekuju piduliku avamisega, kus esines kõnega tol ajal ülikooli teabeteenistuses töötanud Indrek Tarand ja laulis laulukoor.
 Minu ajaloolasest sõber, kes oli Tartust väljas, kuulis raadiost üksikasjalikku kirjeldust kuju avamisest ning ei jõudnud ära imestada, kuidas tema, muidu kultuurne inimene, ei tea mitte midagi selle kuju taastamisest ega paigaldamisest.
Lumekuju seisis mõned päevad, siis sulas ära. Samal kohal oli hiljem hulk aega vineertahvel, mille peale oli joonistatud Gustav Adolfi pilt.

Päev enne ametlikku avamist.

23.aprillil 1992 taasavati Gustav II Adolfi pronksist kuju. Monumenti käis avamas Rootsi kuningas Karl XVI Gustav koos kuninganna Silviaga.
Rootsi kuningaid on Eestis päris palju käinud, alguses olid need sõjakäigud, pärast riigivisiidid. 1992.a visiit oli eriline selle poolest, et vahepeal ei olnud Rootsi kuningakojast 60 aastat Eestis ja ka Tartus käidud, kroonprints Gustav Adolf oli viimati olnud Tartus 30.06.1932 - 1.07.1932.

Võib-olla ei olnud kõik päris nii, aga teadjad inimesed rääkisid mulle Rootsi kuninga visiidist sellist lugu:

Kuninga tööpäev Tartu linnas oli ette nähtud pikk ja ka kuningad ja kuningannad on inimesed ning peavad käima kohas, kus kuningas jala käib. Kuna tol ajal oli viisakate käimlatega Tartu linnas kitsas, siis püüdsid vastuvõtjad ära arvata, millal kuningas võiks WC-sse tahta. Ülikooli rektoraati oli just hiljuti uus WC ehitatud, raekojas remonditi üks spetsiaalselt kuningapaari visiidiks ära, aga ülejäänud kõik olid jubedad peldikud.

Algul oli vastuvõtt Raekoja platsil ja Raekojas, siis ülikooli peahoones. Viimases oli kohutavalt haisev meeste peldik kohe otse tagaukse juures, aga sinna lähedale kuningat ei lastud, selleks ajaks avati spetsiaalselt rektoraadist õue viiv uks, kust mindi peahoone taha kuju avama. Kuju sai avatud, aga kuningas polnud ikka avaldanud soovi keha kergendada, ei saanud ju öelda, et kuninglik hiilgus käigu praegu pissil ära, pärast enam ei saa. Edasi mindi Toomele ajaloomuuseumi juurde. Jälle laulukoor laulmas... aga nüüd hakkas kuningas nihelema ja avaldas soovi käimlat kasutada. Sellega polnud keegi arvestanud, ajaloomuuseumi WC-d olid ette valmistamata! Aga mis teha, Raekoja platsi ja peahoonesse liiga pikk maa ning juhatatati ta siis tavalisse WC-sse, kust kuningas mõne aja pärast äraseletatud näoga väljus. Kuninganna kohta puuduvad andmed, ajaloomuuseumi kempsu ta igatahes ei kasutanud.

Andres Joala fotod.