29 september 2019

Kolmeliitrine purk

Jälle pannakse õunamahla 3-liitristesse purkidesse. Minu koduste purkide hulgas oli päris huvitavaid eksemplare.

Eriliselt laineline ja paksuseinaline purk meie keldrist.


  Kodusel hoidistamisel oli nõukogude ajal suur probleem purkide sulgemiseks vajaminevate kaantega - neid polnud kusagilt saada.
Ühekordsete plekkkaante hankimiseks olid alljärgnevad variandid:
a) juhtusid peale, kui neid müüdi, aga rohkem kui 100 ei tohtinud korraga osta;
b) keegi tõi (varastas) konservitehasest;
c) keegi tõi tundmatust Venemaa linnast, kus neid oli vabalt müügil;
d) vahetasid Estvorsõrjo kokkuostupunktis kaltsu ja raha vastu; 
e) olid talvel eelmise aasta hoidistel võtnud kaane nii ettevaatlikult ära, et neid sai teist korda kasutada.


Edasi, 16.sept 1987


Tartu Ehitusmaterjalide Tehas hakkas tootma mitmekordselt kasutatavaid klaasist purgikaasi.


Meistrimehed, kellel oli juurdepääs plekile ja stantsidele tegid ise mitmekordselt kasutatavaid purgikaasi. Võru Gaasianalüsaatorite Tehases töötav Paul tegi selliseid kaasi. Kutsusimegi neid Pauli kaanteks.



 1936.aastal oli tolleaegne NSVL toiduainetetööstuse pealik Anastass Mikojan kaks kuud Ameerika Ühendriikides vaatamas sealset toiduainete tööstust. Muu hulgas pani ta tähele, et ameeriklased joovad hommikuti apelsinimahla ja ta  hakkas mõtlema, et ka nõukogude inimesed võiksid hommikuti mahla juua. Aga sellega oli üks probleem - nõukogudemaal oli apelsinidega kehvasti. Asendus leiti kiiresti - tomatid. Tomateid oli külluses ja tomatimahla hakati villima 3-liitristesse purkidesse. Mahla tehti ainult tomatitest, ei mingeid kontsentraate ega keemiat.


 Mahlade sortiment kasvas 1960-ndate alguses. 1970-ndate keskel olid poes 3-liitriste purkidega müügil juba kirsi-, viinamarja, jõhvika-, õuna-, pirni-, granaatõuna ja ploomimahl. Mahlu hakati villima ka uue suurusega taarasse, 0,7-liitristesse pudelitesse.



Torbikukujulisse mahlaautomaati valati 3-liitrise purgiga mahl ülevalt sisse ja siis alt kraanist lasti klaasi ja müüdi klaasikaupa. Klaasid olid korduvkasutuses ja loputati kergelt kohapeal.
Igas torbikus oli erinev mahl.

Nõukogude ajal olid 3-liitrised purgid ohtralt tarvitusel. Lisaks suurtes purkides mahlade müümisele, räägitakse lugusid ka veini ja viina müümisest 3-liitrises purgis.
 Saaremaalt on selline lugu:
 Külapoes olevat olnud viin müügil ainult 3-liitrise purgiga. Kui keegi tahtis väiksemat kogust osta, oli müüja lahkelt lubanud: "Kui üle jääb, too siia, ostan tagasi." Mitte keegi ei toonud.
 Venemaa praegused õllepoed müüvad enamasti lahtist õlut, poe seinal on mitukümmend kraani, kust lastakse kliendile sobiva suurusega taarasse tellitud kogus õlut. Pildil on tänapäevane võimalus poest õlut osta.
 
 

Venemaal on populaarne sõnamäng asjadest, mis mahuvad 3-liitrisesse purki. Üks mängija ütleb eseme nimetuse, mis mahub purki, teine peab selle lõppeva tähega uue eseme ütlema. Võidab see, pärast keda enam ühtegi sobilikku eset ei suudeta nimetada. Võib mängida ka täidan, täidan laeva põhimõttel st ühe kindla tähega algavate sõnadega


20 september 2019

Stalinistlikud kujud Moskva GUM-is

Skulptuur kehakultuurineiust, kes hüppab vette, paigaldatud Gorki nimelisse Moskva tsentraalsesse kultuuriparki.
6. mai1937 ajalehes Volžkaja Kommuna.
Tartu vettehüppaja ERM-i arhiivist.


Romuald Jodko skulptuur "Tüdruk aeruga" on tehtud 1936.a "Dünamo" veestaadioni pargi jaoks. Selle kipskoopiad olid parkides üle kogu Nõukogude Liidu. Originaal oli 2,5 m kõrge ning samuti kipsist.


11 september 2019

Täitesulepeadest

 

1958.a alguses on Nõukogude Õpetaja veergudel suur poleemika täitesulepeade kasutuselevõtu kohta.
22.veebruari ajalehes on tsiteeritud erinevaid sõnavõtjaid Viljandi rajooni 1.-4.klassi õpetajate sektsiooni kokkutulekult.

Seoses sellega, öeldakse, ei ole mõtet täitesulepead kui täiuslikumat kirjutamisvahendit keelata, pealegi kui õpilased seda väga armastavad ja üldise keelu peale vaatamata igal võimalikul juhul vargsi kasutavad. Põhjendatult väidetakse ka, et keelu kaotamine vabastaks õpetajad täitesulepeade ärakorjamise ülesandest ja selle teoviisi põhjendamisest, millel puuduvad veenvad alused. Missugusest klassist alates tuleks täitesulepead lubada, selle kohta arvamused erinevad. Tagasihoidlikumad kalduvad arvama, et seda võiks lubada alates 8. klassist. Enamik õpetajaid aga on selle poolt, et täitesulepea kasutamist on otstarbekohane lubada alates 5. klassist, kus kirjatehnika õpetamine on juba lõppenud. Kuid sõnavõtjate hulgas oli ka neid, kes peavad võimalikuks täitesulepead lubada alates 4. klassist või veelgi varem. Ühine aga on kõigi sõnavõtjate arvamus selles, et praegused täitesulepead ei ole sobivad kasutamiseks algklassides, et nende klasside jaoks on tarvis hakata tootma spetsiaalseid kooli-täitesulepäid.

Nõukogude Õpetaja, 22.veebr 1958

 Samas Nõukogude Õpetajas ongi kirjas, et Eesti NSV Haridusministeerium ühineb nende seisukohtadega ja tühistab varasema metoodilise kirja, millega on keelatud kasutada täitesulepead ning seega on see alates 5. klassist lubatud. Aga kui õpilane kirjutab korratult, võib õpetaja tal täitesulepea kasutamise ära keelata.

 Aga muutusega kerkivad üles uued probleemid nagu näiteks paiskirja asendamine nöörkirjaga ja tähekujude lihtsustamine.

Katmata sulega sulepea.
1960-ndatel tohtis algklassides ainult sellist sulepead kasutada, kinnise sulega kirjutamine oli keelatud.

Kaetud sulega sulepea.


 Erinevad sulepeasse tindi imemise süsteemid, keeratavad ja pumbatavad.



Õpilased kasutasid sinist tinti, õpetajad punast. Koolilapsed olid alati tindised.


Väike meeldetuletus: "Õpi suurepärastele (viitele)!"


 Eriti kallid ja hinnatud olid Hiina sulepead.

1970-ndatel hakati koolides pastapliiatseid keelama.

Minu ja Osta.ee fotod.

07 september 2019

Müts maha, krae ja lips, must pinsak

Johannes Metsis oli õppinud 2 aastat (1922-1924) fotograafiat Imastu sõjainvaliidide kodu päevapildi töökojas ja oli seejärel Järva-Jaanis fotograaf. See on tema tehtud foto ja tõenäoliselt on tema tahagi kirjutanud.


Fotograafi hariduse hulka käis ka retušeerimisoskus, aga siin võetakse see väga julgelt ette.
Tagumisele küljele on kirjutatud sama käekirjaga, kui negatiivi arhiveerimise numbergi:
Muudatus. Müts maha, krae ja lips, must pinsak. Ühendus pilt.
Hirmsasti tahaks tulemust näha.

Ülejoonistamise teemal olen postitanud
 siin
ja siin
ja siin.



01 september 2019

Eesti NSV-s tehtud kooliasjad



 Kool on väga konservatiivne koht, minu arvates ei ole koolitarbed väga palju muutunud, välja arvatud see, et praegu tehakse Eestis kooliasjadest vist ainult vihikuid ja päevikuid.

 Tartu Ülikool plekist pinalil, kujunduse järgi võiks olla 1950-ndatest.

Eno Raua "Sipsik" ilmus 1962. aastal, nii et pinal peab olema pärast seda.

Enamasti oli "Norma" plekkpinalite tagaküljel korrutustabel, vahel ka tähestik ja numbrid.

  Mäletan oma kooliajast üht väga tähtsat eesti keele tundi, kus õpetajat olid tagapingis kuulamas kontrollid, õpetaja oli närvis, klass haudvaikne. Ja siis kukkus Raivol plekist pinal suure kolinaga kaks korda järjest maha.



 Avastasin üllatusega, et nahkpinaleid tegi jalatsivabrik "Kommunaar"



 Kuigi taha on kirjutatud puidutöötlemise kombinaat "Viisnurk", on arvatavasti ainult sisu s.t. pulgad seal tehtud, karp näeb välja nagu "Norma" pinal.

Karbile on märgitud, et see on tehtud 1958.a kinnitatud reeglite järgi, konkreetne karp on 10 aastat hilisem toodang. Karbis oli plastiliin üsna kõva, voolitavat tükki pidi jupp aega kätega soojendama, et voolida saaks.

"Normas" valmistatud kolmnurkse ristlõikega koolijoonlaud, Eestis valmistati ka puust joonlaudu.
 ERM-i ajaveebis on juttu selle liimi teistsugusest kasutusvõimalusest, nimelt pesu pesemisel, siin.
  ETKVL-i Keemiatehase "ORTO" kleeppasta "Ortofix" oli 1970-ndatel väga populaarne.
Topsi suuremas osas oli pasta ja väiksemasse pandi vett, pintsel tehti märjaks ja siis hõõruti kõva pastat märja pintsliga, nii et pasta muutus vedelamaks ja seda sai pintsliga paberile kanda.

Nõukogudeaegne vihik nägi eranditult selline välja. Iga vihiku vahel oli ka kuivatuspaber. Õpetajatele millegipärast sellised vihikud ei meeldinud ja nii tuli vihikutele alati paber ümber panna. Sageli nõudis õpetaja, et tema aine vihikupaber oleks kõigil lastel ühte värvi või korjas raha ja ostis ise kõigile ühtemoodi paberi. Vihikupaberi hind oli 1 kopikas.

 1970-ndate vihikupaberid olid karedad, tuhmide värvidega, enamasti neutraalsete mittemidagiütlevate mustritega.


Pildistatud kooliasjad Tiinalt (kooliaeg 1967-1978) ja Osta.ee-st.