12 juuli 2019

Võrkpallist

Võrkpalli on Eestis mängitud umbes 100 aastat - 1919.a sügisel oli Tallinnas esimene võrkpalliturniir. Aga mängu rahva sekka jõudmisega läks aega.

Arvan, et varakevad koolimaja õuel, mõned poisid on paljajalu, aga puudel pole lehti.
Võrk tundub päris uus ja väga kõrge nii väikeste poiste jaoks.

 Rahvas harrastab Tartus võrkpalli. Linnakoolivalitsus on muretsenud avalikele võrkpalliplatsidele Tähtvere parki võrgud, nii et mängijail ei ole tarvis omaltpoolt võrke enam kaasa võtta. Ka pallid on koolivalitsuse poolt muretsetud, kuid neid saavad kasutada mängimisel eeskätt õpilased. Üldse on Tartus võrkpallimäng kujunemas rahvaspordiks, mida harrastatakse laialdaselt. Praegu on avalikke mänguplatse kolm Tähtveres ja kaks Tammelinnas. Koolivalitsus on püüdnud võrkpallimängu levitamiseks rohkesti kaasa aidata.

Postimees, 1.09.1933


10 juuli 2019

Veera Saar "Sõit mustikametsa" 1952

"Ukuaruga" tuntuks saanud kirjanik Veera Saare (1912-2004) esikraamat on tema loomingu ainus lasteraamat.
 Enne kirjutamisele pühendumist oli Veera Saar eesti ja saksa keele õpetaja, 1957. aastast Eesti NSV teeneline õpetaja. Ta oli Arnold Rüütli klassijuhataja Jäneda põllumajanduskoolis.

 Illustreerinud Aleksander Pilar (1912-1989).

 
Lasteaia lapsed sõidavad veoauto kastis metsa mustikale. Jutustatakse, kuidas nad teel näevad linttraktorit kündmas ja rongi, kolhoosnikke ja parte ning metsas sisalikku, oravat ja metskitse, käiakse ka metsajärves ujumas. Heade laste keskel on paha poiss Tiit, kes uhkeldab ja tahab kõike teistmoodi teha: veoauto kastis püsti seista, mustikate asemel halvemaid sinikaid korjata.

Kujutan raamatu tegevust ette praeguses ajas - kasvatajatel oleks see viimane päev pedagoogilises töös, ükski kasvataja ei julgeks sundida lapsi metsas marju korjama, veoauto kastis sõitmisest rääkimata. Laste ilma matkaradadeta metsa viiminegi ja järves ujutamine oleks hulljulge tegevus.


Punane lipuke peab alati kaasas olema. Suitsevad korstnad tagaplaanil on progressi ja heaolu sümbol.