29 jaanuar 2019

Surmaga lõppenud purilennuõnnetus 1980

Tehnilistel spordialadel juhtub päris tihti õnnetusi. Nii ka purilennus. 1970-ndatel-1980-ndatel lõhuti Eestis igal aastal keskmiselt üks purilennuk ära. Ka minu hingel on üks Foka tüüpi lennuk.
Kuid minu mäletamise järgi oli purilenduri surmaga lõppenud lennuõnnetusi vaid üks.

Ühel Eesti parimatest purilenduritest, tallinlasel Sergei Sotnitšenkol oli selle pildi tegemise järel jäänud elada vaid 5 aastat.
Ülikorralik, suurepärane purilendur, eeskujulik pereisa. Kui teised purilendurid elasid lennuvälisel ajal tormilist seltsielu, siis Sergei käis võistluste ajal oma vaiksel moel lennuvälja lähedal enda lastele metsmaasikaid korjamas, segas suhkruga ja pani purkidesse.

1979.a Eesti meistrivõistluste kolm parimat meest: keskel ruudulise pintsakuga Eesti meister Sergei Sotnitšenko, tema kõrval heleda peaga Tõnu Malkki ja küljega Tiit Soorm.

Sergei purilennuki rusud Tilsi järves.

Sergei hukkumine oli müstika. 28.juunil 1980 oli ülesanne Tilsi järve kohal tsoonis teha etteantud harjutusi, mida ta oli väga palju kordi teinud. Pöörisest purilennuk enam välja ei tulnud ja kukkus aeglaselt pööreldes umbes 1000m kõrguselt nina ees järve. Õnnetust uuriti nii- ja naapidi, taskust leitud seljaravimi retsepti põhjal püstitati hüpotees, et ülekoormusest muutus seljavalu nii tugevaks, et purilendur kaotas teadvuse. Tegelikku põhjust ei tea keegi.


Võistlused on, aga ilma pole, Eesti meistrivõistlused purilennus 1974

 Kunagi küsisid maadlejad, kes olid Põlvas laagris ja ööbisid Tallinna purilenduritega ühes majas, viimastelt: "Kuidas te siis treenite, kui lennuilma ei ole?" Purilenduritele tundus küsimus väga naljakas.

Eesti meistrivõistlused 1974

  Lisaks halvale ilmale takistas lendamist kord või kaks suve jooksul Moskvast tulnud nädalane või kahene lennukeeld, mis kehtestati kogu NSV Liidus pärast kuskil NSVL aeroklubis surmaga lõppenud purilennuõnnetust. Lennuklubisid oli palju ja õnnetused juhtusid kõige paremal lendamise ajal, kui palju lennati.


Jüri pildid Vahuri kogust.

27 jaanuar 2019

Kooperaatori klotsid 1962


Tartus, Rebase tänavas (praegu umbes Rimi ja silla vahel) asus ETKVL Tootmiskoondise Kooperaator töökoda, teine töökoda oli Jänese tänavas, metallitsehh Raadi kruusaaugus. Muu hulgas tehti ka puidust laste mänguasju.

Johanna töölaua taga, kalender seinal näitab 1962. aastat.
Tähed põletati klotside peale, aga pisikesed detailid nagu lilleõied, lehed, kalad, pääsukeste kõhud jne värviti käsitsi, pintsliga.
Vasakul esiplaanil ümmargune jalgadel juhtmega asi on elektripliit.
 
Osta.ee-s olid müügil kooperaatori kvaliteedimärgiga klotsid 1976. aastast.

26 jaanuar 2019

Liivakastiautod 1959





3-aastasel Andresel on 1959. aastal Tartus liivakastis väga uhked autod, uksed käivad lahti ja koppa saab liigutada - meeldiksid tänapäeva lastelegi.








24 jaanuar 2019

Stalinistlik skulptuur

  Ostsin selle pildi Pihkva antiigipoest, tõenäoliselt oli skulptuur kuskil sealkandis.


15 jaanuar 2019

Kitsarööpmeline soomusrong nr 2

 Sain sõbralt vanaonust jäänud pildi, taga selline tekst:
2.soomusrongi mehed. Esimeses reas vasakult teine "Lewis" kuulipildujaga Ivan Kõrv Muhumaalt. 

  
Kõige esimene küsimus oli, kumma soomusrongiga on tegemist, kas kitsarööpmelise või laiarööpmelisega. Tol ajal oli Eestis põhiraudteeks tsaaririigi laiarööpmeline raudtee, aga lisaks sellele oli erakapitali poolt rajatud kitsarööpmeline raudtee piirkonnasiseseks kaupade ja reisijate veoks. Vabadussõjas oli eestlastel 6 laiarööpmelist ja 5 kitsarööpmelist rongi. 
Otsustasin, et pildil olevad mehed on kitsarööpmeliselt soomusrongilt nr 2.
Selle rongi ülem Paul Laamann on aastatel 1935-1936 Eesti Vabadussõjalaste Liidu poliitikuna vangis olles oma Vabadussõja mälestused kirja pannud, mida tema tütar Evy Laamann Kalbus on kasutanud raamatu "Tõde ei põle tuleski" ühe osana. 

 
100 a tagasi, 15.jaanuaril 1919 sõitis Tallinnast välja värskeltvalminud kitsarööpmeline soomusrong nr 2.

  Ehitamine.
Rongi ehitati sadamatehastes, aeg oli ärev ja töölised polnud eriti motiveeritud. Paul Laamann lasi sulgeda tehase väravad, pani ustele valvurid ja ütles, et töölised ei saa enne koju, kui rong valmis on.

Lihtsate kaubavagunite seinte külge kinnitati naeltega Vene sõjaväe kaevikutes kasutatud teraskillukesi, suurtükiplaatidest kahekordsete õhuvahedega, aga harilikkude, soomustamata katustega.
lk 45

Lõpuks olid puudu vaid kuulipildujad, oli 2, kuid vaja oli 8.
 Laamann läks Pitka juurde.
Pitka astus mulle päris lähedale ja käratas: "Kas teie siis ei tea, KUST relvi saab? Kas vaenlasel on kuulipildujatest puudus? Minge ja tooge nende käest." Punastasin häbist, lõin kannad kokku, saluteerisin ja kadusin.
lk 50
Kitsarööpmelise soomusrongi nr 2 soomustatud kuulipildujavagun.

Soomusrongi peal oli  esialgu 2 kahurit, neist sai tulistada ainult umbropsu, sihtimisvõimalust ei olnud, need olid rohkem vaenlase hirmutamiseks kui laskmiseks. Kahureid kutsuti hellitavalt Peetrikesteks, sest nad olid 200 aastat vanad, Peeter I aegadest, või siis ka konnadeks, sest nad hüppasid iga lasu peale oma asukohast kõrvale ja tuli kambakesi alusele tagasi tõsta.


  Rongi koosseis.
*Ees kaks ja taga üks lahtine kaubaplatvorm tööriistade ja raudtee parandusmaterjaliga: liiprid, rööpad, poldid, raudkangid, saed, kirved, tungrauad - kõik vajalik raudtee ja sildade parandamiseks ja vagunite-veduri rööbastele tõstmiseks. Põhiaeg kuluski lõputuks raudtee parandamiseks.
 *Lahtiste kaubaplatvormide otsas oli kummalgi pool üks kahuriplatvorm. Need oli jaotatud kahte ossa, üks kahuri, teine, terassein vahel, laskemoona jaoks.
*Kahuriplatvormide taga kummaski otsas oli kuulipildujavagun, lae all kaks laia luuki, mis laskmiseks avati, laskjad seisid pingi peal.
*Dessantvagun. Seinte ääres pingid, mida kasutati sõidu ajal istumiseks ja öösel magamiseks; lahingu ajal seisti pinkide peal ja tulistati läbi laskepilude.
*Vagun mootori ja dünamoga rongi valgustamiseks.

*Veel olid kaks III klassi vagunit lahingute vaheajal meeskonna elu- ja magamisvaguniteks.
*Pool I klassi vagunit ohvitseride magamisvaguniks.
*Pool II klassi vagunit istepinkide ja suure lauaga staabi- ja söögivaguniks, haavatute sidumispunktiks ning eraldatud osa rongiülema ja ta naise eluruumiks.
*Hiljem lisandus veel köögivagun, alguses oli eraldi supirong, aga see tikkus soomusrongist maha jääma ja mehed olid näljas.


Kitsarööpmeline soomusrong nr 2 märtsis 1920

Vagunites oli talvel külm, iga vaguni keskel oli plekkahi, mida puuhalgudega köeti, aga see oli rohkem nagu lõkke ääres istumine. Mitu kuud järjest ei olnud võimalik lahti riietuda, kõik kohad olid täisid täis. 
Sõduritel olid seljas riided, millega nad kodust välja tulid, katkiseid jalanõusid soojendati heinatuustidega ja taldu seoti nöörijuppidega kokku.

Kuna riidevarustus puudus, siis tuli seda jälle vaenlase arvel ise tagant aidata, vahetati vangilangenud vaenlaste jalanõud oma räbalate vastu, isegi kasukad ja soojad peakatted tulid mõnikord vaenlase ridadest. Tihti põgenes vaenlane ka sellises kabuhirmus, et jättis maha aurava supipaja kogu supiköögiga. See omakorda andis tunduvalt lisa meie väga kasinale toidulauale.
lk 66


Üldine meeskonna suurus oli ette nähtud 80 meest, sest rohkem ei mahtund magama.
Meeskonda kuulusid põhiliselt vabatahtlikud koolipoisid Viljandist ja Pärnust.


 Hämmastav on see, et soomusrongi ülem Paul Laamann juhtis sõdureid koos naise Ellaga, kes oli kogu sõja koos temaga rongi peal. Nende 1918. aastal sündinud väikelaps oli hoidjaga Tartus. (Emana on mulle täiesti arusaamatu, et keegi jätab oma alla-aastase lapse ja töllab mehega mõttetult eluga riskides rongi peal). Abielupaaril oli rongis ka Venemaalt armeeteenistusest kaasa toodud koer Sukin Sõn (Litapoeg).

Arvasin, et taganemine võib sündida vahejuhtumiteta, saatsin oma naise koos koerakesega oma kupeesse magama, sest naine oli ka mitu ööd-päeva minu kõrval kahuriplatvormil seisnud. Granaadi lõhkemisel oli koer hirmsasti vinguma hakanud ja istmekoha alla peitu pugenud. Minu abikaasat aga puistasid purustatud vaheseina killud üle ja matsid ta tervenisti kerge prahikoorma alla, muidu oli ta aga täiesti terve. Sellele lisaks olid kõik soomustamata vaguniseinad läbi puuritud lugemata arvu püssi- ja kuulipilduja kuulidest. Oli tõesti päris ime, et mu naine vigastada ei saanud.
lk 85

Ükskord jäi Paul Laamann üleväsimusest keset lahingut magama, tema abikaasa asus asemele ja juhtis lahingu Marienburgi (Aluksne) linna lähedal lõpuni.
2008.a avati Kõue vallas Alansi külas Paul Laamanni mälestuskivi

Üldiselt räägitakse sõjast, et väeosa see liikus sinna ja sinna, tihti ka üllatest ideedest ja kangelastegudest, aga kui lähemalt vaadata, siis on tegemist inimestega. Inimesi on igasuguseid, eriti  ekstreemsetes olukordades, kus avalduvad nende kõige peidetumad omadused - hirm, enese alalhoid ükskõik mis hinnaga, saagiahnus, tapahimu, kättemaksuhimu ja veel terve rida omadusi, mis tavaliselt on tsivilisatsioonikihi all peidus. Palju on räägitud venelaste marodöörlusest Teises Maailmasõjas, aga see polnud ka meie vabadussõdalastele võõras. Rongi arst saadeti lausa sellepärast rongi pealt minema.

  Käsutasin oma juurde kõik rongi rivitud mehed: nagu kokk, varahoidja, kirjutaja jne, arvult 6 ja küsisin neilt, kas nad tahaks ühte punast komissari maha lasta. Mehed olid sellest võimalusest vaimustatud. Küsisin neilt veel, et kas nad oskavad ka märki tabada ja nad vastasid ühel häälel, et antud olukorras sellega hästi toime tulevad ja mööda ei lase.
...
Ta ei jõudnud veel õieti maha langeda, kui ühel mehel olid juba näpu vahel komissari ilusad läikivad lakk-kingad.
  lk 74-75

Ust avades nägin soomlasi rongile tagasi tulemas. Ühel neist käes komissari mantel, teisel toredad, uued säärsaapad. Nad ei olnud küll komissari otse raudtee piirkonnas maha lasknud, olid temalt enne mantli ja saapad ära võtnud ning sundinud teda kiiresti metsa poole jooksma. Jooksul oli kuul meest tabanud. Karistuseks, et nad käsku täpselt ei täitnud, pidid nad laiba metsa äärde tassima ja seal haua kaevama ning mehe maha matma.

 lk 75-76

  Ühel päeval tegime lähedalasuvale Ahero järvele kalastusretke. Võtsime kaasa 10 käsigranaati ja ühe pommipilduja pommi.
 lk122


Tsitaadid ja 3 pilti raamatust Evy Laamann Kalbus "Tõde ei põle tuleski".
Ülejäänud pildid Ajapaigast ja Merkelt.


14 jaanuar 2019

Praam "Sõprus" 1958


Praam-jäälõhkujast "Sõprus" linastus kroonikafilm 1957.a veebruaris ringvaade "Nõukogude Eesti" raames, kahjuks ei ole see meile kättesaadav. Aga 1964.a 10-minutilist tõsielufilmi "Jäätramm" uskumatust talvisest praamisõidust, kus vastutulev praam on seesama "Sõprus", on võimalik vaadata Eesti parvlaevade peal, aga ka siit.

Varem on blogis praamiliiklusest juttu olnud siin,   siin.
Siin ka.

07 jaanuar 2019

Talvine tunnimeeste vahetus Nõukogude Armees

 

Sellist suurt kasukat, mida tunnimees valvepostil kandis, nimetati vene keeles tulupiks. 

 Kuidas teist välja vahetama tulnud sõdur endale kasukat selga peab ajama, oli täpselt reglementeeritud, ustaavis (Воинский устав) kirjas. 
 Tuli seista nõnda nagu nad pildil seisavad. See, kellel kasukas seljas, võttis ühe käe varrukast välja, teine pani oma käe vabanenud varrukasse, vabas käes pidi hoidma relva, mida ei tohtinud hetkekski maha panna. See oli hetk, kus üks kasukas oli korraga kahe mehe seljas. Siis võeti relvad teise kätte ja eelmine tunnimees võttis teise käe ära ja uus mees sai kasuka üleni selga. Ülejäänud mehed (karauuli ülem ja kaks oma postidele minevat või sealt tulevat tunnimeest) pidid sel ajal, kui tunnimehed kahekesi ühe kasuka sees abitud olid, seisma kõrgendatud valvsusega  ja olema valmis võimalikku vaenlase rünnakut tagasi lööma.  
 Kuidas siin vilte vahetati, ei tea, mulle sellest rääkija sõjaväeosas oli valvuritel mitu paari vilte, seal pandi need varem jalga.
 Valvekord kestis 2 tundi, kui just erakordselt külm ilm ei olnud. Kasukas oli lambanahast, väga raske, kuid soe, tavaliselt pidi tunnimees selles kõndima ümber valvatava objekti.

Pilt Vaike albumist

06 jaanuar 2019

Automaadid tikkude, paberosside, õlle, võileibade, piima jms müümiseks 1959, 1962

  Nõukogude Liidus hakati igasuguseid müügiautomaate massiliselt tootma ja paigaldama 1956.aastast, aga päris buumiks läks pärast Hruštšovi 1959.a septembri visiiti USA-sse.


Edasi, 17.jaanuar 1959, 60 aastat tagasi.

Õlleautomaadid olid raudteejaama juures pargis ja Karu platsil praeguse Londoni ees, aga teiste artiklis mainitud automaatide kohta ei tea. 

Perioodilises väljaandes Uut Tehnikat Kaubanduses räägitakse 1962. aastal üles pandavatest piimaautomaatidest, umbes nagu gaseeritud vee automaadid, ainult et piima lastakse ühekordselt kasutatavatesse paberist joogitopsidesse.


  Aga Venemaal toodeti veel mitmeid põnevaid automaate: näiteks toiduõli automaat, kust sai 50 kopika eest päevalilleõli oma taarasse lasta, olevat hirmsasti haisenud; C-vitamiini automaat, veiniautomaat, odekolonniautomaat - paned 15 kopikat sisse, vajutad nuppu ja saad sutsaka lõhna.


Odekolonniautomaat.

 Aga kõige enam levinud nii Venemaal kui ka Eestis olid ikkagi gaseeritud vee automaadid.

Tartus oli 2 tükki Tähe poe ees, 3 või 4 Riia mäel Tartu poe ees, 2 raudteejaama ees, siis veel bussijaamas sees, botaanikaaias, Annelinnas Anne ja Saare poe ees - kindlasti oli neid veel.

Allolevast  automaadist sai valida 3 erineva maitsega siirupijoogi vahel. Minu mäletamise järgi küll oli enamasti ka sellistel ainult üks sort siirupit, teised olid otsas või ei pandud üldse.


Gaseeritud vee automaat ühes kolakambris Põlvamaal, see on üks uuemaid versioone, võib-olla 1980-ndatest.

Sellel vene leheküljel on päris huvitav valik tänapäeva kõikvõimalikest müügiautomaatidest, siin.
 



04 jaanuar 2019

Tšiili salpeeter


Ostsin antikvariaadist 2 eestiaegset postkaarti.

  Tšiili salpeeter on naatriumnitraat.


Kasutatakse väetisena, lõhkeainetes, klaasitööstuses, tikkude tootmisel, värvide tootmisel, kosmeetikas ja toidu säilitusainena ning värvifiksaatorina.

Naatriumnitraat  E251 võib tekitada inimorganismis hapnikupuudust.  Seedetraktis tekivad nitraatidest nitros(o)amiinid, millel on tõestatud seos vähki haigestumisega.

  Naatriumnitraadi looduslikud varud on Tšiilis ja Peruus (Atacama kõrbes), valmistatakse ka sünteetiliselt, leidub looduslikult ka aedviljades.


01 jaanuar 2019

King Kong

Ei tea, kui palju Tartu fotograaf seda pilti oma kodulinna Leninist müüs, aga ma arvan, et palju.


Tartu Leninitest olen kirjutanud siin.

Fotopaberi ja vormistuse järgi võiks olla 1980-ndad. Ja ega varem poleks juletud sellist pilti levitada.

Mirjami vanaema fotokarbist.