27 veebruar 2014

Mari Möldre


Mari Möldre 1890-1974 oli väga populaarne näitleja, laval 1909-1960.

Vasakpoolne, autogrammiga foto on pärit ajast, kui Mari Möldre 1930-ndatel osales Sadalas kohaliku näitemänguseltsi etendustes. Anti 2 etendust, aga kohalikele näitlejatele ei meeldinud, et publik vaatas ainult teda ja elas kaasa ainult temale ja siis lõpetati selle näidendi esitamine ära.
Praegu annab Tabivere vallavalitsus harrastusnäitlejatele Mari Möldre nimelist preemiat.

Sellel vasakul oleval fotol on Mari Möldre Joosep Tootsina, Peeter Parikase foto.
Kui võrrelda fotosid omavahel, on näha selle naise ümberkehastumisvõimet.

Kuulsad olid Mari Möldre raadiosketšid ja estraadipalad Joosep Tootsina, mis ta enamasti ise kirjutas.
1936. aastal esines ta Tootsina raadios fašismivastase kõnega, mille tõttu sai kuueks kuuks  raadios esinemise keelu.
1951.a arreteeriti süüdistatuna nõukogude-vastase repertuaari esitamises, sai 10 aastat, aga vabastati 1954.a.

Kaljo Alaküla räägib raamatus "III eskadrill" saksaaegsest etendusest nii:
Ja siis tuli lavale Mari Möldre peki, porgandi ja õlgedega. Tuleb lavale, käes käntsakas pekki ja küsib oma tehtult käriseva Tootsi häälega:"Kallis rahvas, mis see on?"
Rahvas saalist:"Pekk."
"Vale, kallis rahvas, see on minevik." 
Üldine üksmeelne naer, sest kõik tolleaegsed saalisistujad teadsid, et sealiha ja kanamunad oli see Eesti-aegne igapäevane toit. 
Mari lahkub lavalt ja tuleb pärast minutilist pausi uuesti, käes porgandid ja küsib:"Mis see on?"
Saal muidugi vastu:"Porgandid."
Ja siis Mari teatab:"Minu kallis rahvas, te olete jälle eksinud, see on olevik."
Muidugi, ka seda teadsid saalis istujad hästi, et rasvainetega on kitsas, kõik on kaardi peal ja tuleb aina aedvilja, gemüüset süüa.
Ja kui siis Mari kolmandal korral õlgi näitab, skandeerib saal üksmeelselt, et see on tulevik. Ja siis mängib Mari oma trumbi välja:"Ei, kallis rahvas, see ei ole tulevik, vaid need on õled. Mitte mina ei lähe kinni, vaid teie."  lk78


Minu ämm rääkis Mari Möldre nõukaaegset lugu punastena sündinud kassipoegadest, kes siis, kui silmad lahti läksid, hakkasid järjest valgemaks muutuma.

Ka selle süsteemi uskumatu paradoks, mis eriti ilmneb, kui Mari Möldre ja Tuudur Vettik pandi kinni oma loominguliste eksimuste pärast. Kuid vanglas juhatas Vettik koori ja Möldre tegi näitemängu ning mõlemad pandi autahvlile. Möldrele anti ka võimalus perekonnaga rohkem kohtuda. Et sattuda vangla autahvlile, mille eest sind vabaduses kinni pandi – minu arvates on see midagi sellist, mida tänapäeval on võimatu ette kujutada.



Väino ja Kaja albumitest.



25 veebruar 2014

Lippudega kopterid 1979

Olen vist maailmas liiga kaua elanud, kõik on juba olnud.
Vaatasin eilse paraadi pilte ja kommentaare ning mul tulid meelde 1979. a NSVL purilennu meistrivõistlused Orjolis, kus osales ka Eesti NSV võistkond.
Võistluste avamisel mängis sõjaväeorkester ja lendas 15 helikopterit 15 liiduvabariigi lipuga, Eesti lainetega lipp oli üsna alguses, seda ma ei jõudnud tookord pildistada.


20 veebruar 2014

Tõlla küla jahimehed

Abja valla Tõlla küla jahimehed lastud ilvesega.
Keskel heledama mantliga Aleksander Veide.
Riiete järgi võiks 1950.-1960. olla.

Kõige huvitavamad on need mehed ise. Stiilseim on kõige parempoolne mees, ta meenutab mulle Ervin Abeli jahimeest "Noores pensionäris".

  Eestis elunevat ilvese alamliiki nimetatakse Lynx lynx lynx.



18 veebruar 2014

Georg

Georg oli sündinud 1957.aastal, nii et see pilt võiks olla 1959.a tehtud.
Auto oli kahjuks fotograafi oma.

Evi albumist.


12 veebruar 2014

Kolm õde ja koer 1918

Taga:
Kongsi mälestus 16.oktoobrist 1918.
Leida, Klaara ja Erna Müürsep.

Pildistatud peaaegu 100 aastat tagasi, aga lapsed on nagu lapsed ikka - vaatavad fotograafi uudishimuliku näoga ja on koera pildile kaasa võtnud. Kas nad on sukis sellepärast, et saabaste panek võtab liiga palju aega ja öeldi, et see ei jää pildile või oli mõni muu põhjus, ei tea.

Evi albumist.

11 veebruar 2014

Jõuvankri juhtimise luba nr 945

1930-ndatel Sadalas. Keskel istub fotoaparaadiga Sadala konstaabel, tema kõrval seisab prillidega kooliõpetaja Paul Pall.
See on lihtsalt illustreeriv jõuvankri pilt juhiloa juurde, mis on pärit teise pere kogust.
























Foto Väino kogust, juhiluba Evi kapist.

10 veebruar 2014

Evi

1949.a märtsis oli  kaheksanda klassi õpilane 16-aastane Evi Kenn kevadisel koolivaheajal kodus Nõo-lähedases talus. Külas oli kuulda koerte haukumist ja suurte autode sõidumürinat, levisid kuuldused inimeste kodust äraviimisest. Ööl vastu 14.märtsi ei julgenud Evi ja ema toas magada, vaid läksid lakka peitu. Aga kui hommikul oli kõik rahulik, siis ema hakkas pesu pesema ja Evi läks ema asemel naabertalusse lehmi lüpsma. Mida teeb 16-aastane tüdruk, kui talle öeldakse, et ta on määratud asumisele ja ta võib nii palju asju kaasa võtta kui kanda jõuab? Evil olid ainult seljariided, kõik ülejäänu oli linna elamises, võttis siis padja kaenlasse ja läks auto peale, 76-aastane vanaema oli samuti liiga ehmunud, et midagi asjalikku kaasa võtta. Emal õnnestus põgeneda.
Kui rong jaamas seisis, toodi vagunitesse nii palju sööki, et kõigil õnnestus sihtpunktini vastu pidada.

27.märtsil Elvast startinud rong jõudis Omski oblastisse Kamrilovka jaama 9.aprillil.
Evi ja vanaema majutati kahe tütrega peresse, edaspidi pidid tütred hakkama ahju peal magama, sest majaperenaine andis nende voodi Evile ja vanaemale.
 
Eestist küüditatud Omski oblastis.
Nende selja taga on haoriit ja on näha, et ka maja sein on samast materjalist ja pealt krohvitud. Põhiliselt laoti seal elumajad mätastest, mis krohviti kahelt poolt üle. Majade muldpõrandaid töödeldi vedela lehmasõnnikuga, mis moodustas põrandale betoonisarnase katte. See oli vist maailmas laialt levinud, Ruddi "Meie talu" raamatus, kus tegevus toimus Austraalias, kasutati ka seda meetodit.

Pärast aastast tööd kolhoosi põllutöölisena õnnestus Evil vanaemaga saada luba kolida täditütre Urve juurde Krasnojarski krai Ust-Abakanski rajooni Sora külla, kus oli vangilaager ja molübdeeni rikastusvabrik, väga salastatud koht. Evi töötas seal 1950-1955 arvestajana ja laohoidjana, kuid erinevalt kolhoosist maksti Soras töötajatele korraliku rahapalka.
Vangid ehitasid palkidest uusasula noortele spetsialistidele ja koolimaja. Pildil Evi oma elukoha ees.

1.mail 1955 Soras. Tagaplaanil paistavad vangilaagri müür ja majad.













Vasakul täditütar Urve, ka küüditatu, kellel on seljas kaasavõetud  rahvariide seelikust tehtud kleit ja paremal  Evi.


09 veebruar 2014

Miina Härma gümnaasium 1947

 Esimese eestikeelse keskkoolina 1906.aastal tööd alustanud Miina Härma gümnaasium kandis alates 1944.aastast Tartu Linna 2.Keskkooli nime, nii et nendel piltidel on tegelikult 2.keskkool ja sel ajal on ta veel kuni 1954.aastani tütarlastekool. Miina Härma nimi anti koolile tagasi 1964.a Miina Härma 100.sünniaastapäeval.

See foto on ühest teisest albumist, tehtud 4 aastat hiljem kui ülemine.
25.veebruaril 1951 toimusid Eesti NSV Ülemnõukogu III koosseisu valimised, koolis on valimisjaoskond.  Ülemnõukogu presiidiumi esimeheks valiti kirjanik August Jakobson.


Alumised, tüdrukute pildid on jälle 1947. aastast, tehtud 6.klassis loodusloo klassitöö ajal.




 Samade tüdrukute 7.klassi ekskursioon 1948.aastal: rongiga sõideti Tartust Paluperra, sinna tuli ühe
klassiõe, Tiina Liini isa neile hobusega vastu ja siis kõnniti rõõmsalt Paluperast Pühajärvele.

 
1947., 1948.a pildid on Evi albumist, 1951.a pilt on Maarikalt.

05 veebruar 2014

Lilledega tüdruk ja piibuga poiss

Selle pildi ostsin ka Porto täikalt, oli seal vihmast märg ja kaardus.
Sobiks vist paremini ühte minu lemmikblogisse Black and WTF.

04 veebruar 2014

1960-ndate peremudel

 Olin 2 nädalat Portugalis ja käisin Porto laupäevasel täikal, mis oli enam-vähem samasugune kui meie oma, ning ostsin sealt 1965, 1966 ja 1967 Hispaanias välja antud postkaardid õnnelikust pereelust. Meie ehitasime kommunismi, aga mood ja pereväärtused olid ka meil minu mäletamist mööda umbes samasugused.


Selliseid kostüüme kandis minu inglise keele õpetaja 1969.aastal, ta oli kooli kõige silmapaistvamalt riietatud noor naine. Ka kõrgeks tupeeritud soengud olid meil moes.
  Hommikumantlis valge särgiga isa, see tundub natuke liig, aga tupeeritud soenguga roosas kleidis ema on loomulik. Kõik on õnnelikud - jää või uskuma, et perekonnaelus peitubki õnn. Emal on abielusõrmus ja jube pikad küüned, see viimane on küll imelik, sest kunstküüsi ei tuntud ja ma kahtlustan, et nii pikkade küüntega naised tol ajal lapsi ei puutunud.

Sellel 1965.a kaardil torkasid mulle silma valged tikk-kontsaga kingad ja kitsas seelik, Eestis kanti ka selliseid. Aga üldiselt on tore perepilt, eriti nunnu on isa.























Kena on vaadata paljulapselist peret väärtustavaid postkaarte. Need on mõlemad 1966.a Hispaanias välja antud kaardid, ühe nr on 8076/A ja teise 8076/D.

Ma tean, et need on suvaliste inimestega lavastatud fotod postkaardi tegemiseks, aga ikkagi on sarnane kompositsioon erinevate emadega veider, eriti, kui vaadata, kuidas kõige pikem poiss mõlemale emale ühtmoodi andunult otsa vaatab.