31 detsember 2017

29 detsember 2017

Uusaastakaart 1973

  Ellen ja Jaan Kross on korterit ihkavale naabrile 1973.a sellise kaardi saatnud:



 Tol ajal tuli korteri saamiseks ainult väga kõvasti soovida, raha ei olnud vaja. Kortereid anti tasuta töökohtade kaudu, aga kõigile muidugi ei jätkunud.

Kaart Osta.ee-st.


27 detsember 2017

Nääriõhtu 1956

Mõned pildid ühest 1956.a nääriõhtust. On üsna tõenäoline, et lõbutsejad on TRÜ keemiateaduskonna üliõpilased.

 Näärivanal on seljas kirju hommikumantel, peas läkiläki, ees takust habe. 

Tantsuks mängib džässorkester "Päkapikk"


1956.a mõistab Nikita Hruštšov partei kongressil Stalini tegevuse hukka.
1956.a hakkavad küüditatud koju tulema.
1956.a on Ungaris valitsusvastane mäss.
1956.a saab hakata pidama välismaaga kirjavahetust (kontrollitakse sisu) ja saada sealt pakke (tuleb maksta kõrget tollimaksu). Esimesed Eesti turistide grupid käivad välismaal.

Aitäh Urmasele.

26 detsember 2017

Omavalmistatud kaarte

1953

Rõõmsaid nääripühi 1973


 
Kaardil on värvilised raketimudelid.

Raketimudelism kui spordiala on ka tänapäeval täiesti olemas.
Raketimudel kasutab õhkutõusmiseks reaktiivjõudu, mootorid on valmistatud pressitud musta püssirohu spetsiaalsest segust. Tänapäeval kasutatakse valmis mootoreid, aga üks kunagine harrastaja rääkis, et tema alustas raketimudelismiga sellepärast, et klassivend kutsus ta pioneeride maja raketiringi sõnadega: "Tule, sealt saab püssirohtu."
Vanemad mudellendurid on rääkinud ka lugusid, kuidas nad käisid raudteeliiprite vahelt väetist korjamas, et raketimootoreid teha.


23 detsember 2017

Dekoratiivsed näärimehed nõukogude ajal

  Nõukogude ajal oli näärivana ja päkapikkude kujudega üsna kitsas.

Selliseid plastmassist jõledusi ei tahtnud isegi vene ajal oma koju tuua.

 Polümeeri kaunis vahtkummist näärivana. Mänguasjamuuseumi andmetel toodeti 1980-ndatel.

  Esimest korda suurel hulgal jõuluvanasid ja päkapikke nägin ma 1990-ndate alguses E-kaubamajas. Talveaeda taimede vahele oli paigutatud paarkümmend 30-40cm kõrgust punakuuemeest. Praegu läheks neist vastikustundega mööda, aga siis oli see nii imeline, et võttis hinge kinni, neid käidi klassi- ja lasteaia ekskursioonidega vaatamas.
  Samuti käisime imetlemas kesklinnas poe akna peale välja pandud magavat karu, kes hingas.

 Minu pildid ja Osta.ee-st.

18 detsember 2017

Siga jõulukaartidel

 Jõulukaartidel kujutatav on ajas muutunud. Näiteks ei kuulu siga meil enam ammu aastavahetuse kaartide sümboolikasse.
 Siga oli raha ja rikkuse sümbol, sellest on jäänud meile hoiupõrsas, eelkõige väljendina. Kui vaadata 20.saj alguse saksa aastavahetuse kaarte, siis on neil sea ja raha seos väga selgelt näha.   Mõnikümmend aastat hiljem Eestis toodetud-saadetud kaartidelt paistab Skandinaavia mõju, sealsetel rahvastel on siga viljakusjumaluse Freia loom, keda kujutatakse koos teiste õnne sümbolitega nagu neljaleheline ristikhein, hobuseraud, korstnapühkija jne.
 Vene ajal sigadega kaarte enam ei saadetud, võimalik, et selle tõttu, et nõukogude inimesel pidid olema teised väärtushinnangud ja rikkuse sümbol kaartidele ei sobinud ja õnn oli töös.
















Need kaardid on saadetud Eestis 1930 - 1943.


Üheainsa seaga näärikaardi leidsin ka hilisemast ajast, 1984. aastast:



 Sigade jõulukaartidel kujutamise komme tuli tõenäoliselt meile Saksamaalt, saksa jõulukaartidega.
Mõned 20.saj alguse näited :
 

Paljudel sajandi alguse kaartidel on sea ja raha seost väga selgelt näha.

1910 asendub 1911-ga.

Eesti kaardid minu kogust, vanad saksa jm kaardid internetist.

16 detsember 2017

Jõuluvana Elva tänavas 1963

Blogi nõukogudeaegsete nääri- ja jõuluvanade näitus on praegu Luunja Kultuuri- ja Vabaajakeskuses.

See on uus pilt, aga täiesti näitusepildi vääriline. Ma ei tea, miks need kingitoojad nii hirmsad välja pidid nägema.

  Selles peres peeti jõule. Jõulutaadiga lööb klaase kokku pere vanaisa, kes oli Tartu õlletehase direktor 1946-1950. Temast tuleb pikem postitus uuel aastal.

Ilme pildikastist.

13 detsember 2017

Jaak Juske kaaperdas blogipostituse

Ostsin Jaak Juske värskeltilmunud raamatu "Sada põnevat lugu Eesti Vabariigist".
Sada lugu, iga aasta kohta üks.
Välja antud Eesti Vabariik 100 raames ja rahadega.


1958.a lugu tundus tuttav - sõna-sõnalt minu blogipostitus siit, 9.märtsist 2017.
 Selle postituse jaoks tegelesin teemaga nädal aega, lugesin arstide elulooraamatuid ja muid materjale, et teemat endale selgeks teha, tundub, et hästi sai, kui ajaloolane on valmis seda enda oma pähe avaldama.
Blogist kopeeritud lehekülg Jaak Juske raamatus.


  Kas sissejuhatuses olnud lõik, et ta on kasutanud neis ja neis ajalehtedes ilmunud materjale ning teisi internetis leiduvaid allikaid, tähendab seda, et kõik on seaduslik?
Jaak Juske tituleerib ennast väikses kirjas raamatu koostajaks, mitte autoriks, sellest hoolimata peaks artiklite autorite nõusolek olema.
  Kas lugupeetud usundilooõpetaja ja Tallinna linnavolikogu liige Jaak Juske on varas või ongi nii, et ka mina võin võtta Jaak Juske blogipostitusi ja anda neist välja raamatu?

  Kirjutasin eelkõige sellepärast, et blogi lugejad ei hakkaks küsima, miks ma Juske raamatust oma postitusi maha kirjutan.




08 detsember 2017

Hääd uut aastat! 1924

  
  Väga huvitav kaart, nii süžee kui ka teostus, saadetud uusaastasooviga M.M.-lt neiu M.Kleesmendile.
  Ohtra hõbedaga fotopostkaart on roosa ja kollaka värviga väga korrektselt koloreeritud, aga punane värv on hiljem oskamatult peale plätserdatud.
  Kas siin on kritiseeritud ülearust söömist, mis inimesi kaugendab või on tegemist hoopis jäätisereklaamiga?

03 detsember 2017

Poiss säraküünlaga 1960

  Nõukogude ajal ei teadnud uskmatud tavainimesed esimesest advendist mitte midagi.
Kuused tulid müügile pärast jõulu. Kes jõuluks kuuske tahtis, pidi ise metsast tooma, aga teedel võidi kontrollida ega autos kuuske pole.
 Kuuse taga olev tselluloidnukk oli pea kõigil tolleaegsetel lastel.  Aga rong oli väga vähestel. 
Võiks olla N Liidus toodetud võtmega üleskeeratav rong, sest elektrirong "Pionerskaja" oli kolme rööpaga, aga on ka võimalik, et poisil oli mõni piiritagune sugulane, kes sellise kalli kingi saatis. 

Elleni albumist

30 november 2017

Sinimustvalge 1981

 Küsitlesin nõukogude ajal sinimustvalge kasutamise kohta oma tuttavaid. Kõik nad rääkisid enam-vähem sama juttu, et nad teadsid lapsest peale, et selline värvikombinatsioon on keelatud, et nii ei tohi joonistada ega meisterdada. Spetsiaalselt mu tuttavad sinimustvalgeid asju taga ei ajanud, aga kui näiteks Lätis hakkasid silma sinimustvalged sokid, siis ikka ostsid ära küll.
 Enamusel mu tuttavatest oli tol ajal olnud mõni ese, kus oli sinist, musta ja valget peal, aga mitte triipudena ega õiges järjekorras, vaid aimatava värvikombinatsioonina - talvemüts, sall, sokid, kindad. Üks tuttav oli suure saladuskatte all näinud ka naabripoisi vanaisa sinimustvalget sõrmust.
  Ükski terve mõistusega inimene ei läinud nõukogude ajal sinimustvalge lipuga lehvitama - karistus oli väga karm. Aga väikseid, sageli ainult omanikule arusaadavaid sinimustvalgeid esemeid ikka kasutati.


Tiina nõukaaegne sinimustvalge hambahari.

See Andrese müts oli teadlik sinimustvalge ost.


 1981.a Loomingu 9.numbris ilmus kunstiinstituudi üliõpilase Andrus Rõugu luuletus, mille kohta ei osanud toimetajat asendanud Teet Kallas midagi arvata, kuni talle tuldi ütlema, et see luuletus on akrostihhon, luuletus, mille ridade algus- või lõpptähed annavad kokku sõna või lause.


Silmades taevas ja meri
Inimene sinisilmne
Nagu peoga kühveldet teri
Imeline valge

Meeled tuultele valla
Uued vaod vaotuman palge
Süda sädemeid kalla
Tuli kõik neelab alla

Voogab päev üle lõõsan maa
Algaman merel kui tõus
Lebada kauem ei saa
Geenid veel jõus
Eestimaa


Looming nr 9 1981

Aga aeg oli juba niikaugel, et Loomingu toimetaja Kalle Kurg jäi oma kohale alles.
Andrus Rõuk küll kustutati 27.oktoobril 1981 üliõpilaste nimekirjast nõukogude üliõpilasele ebaväärika käitumise pärast, kuid võeti 1984.aastal tagasi.


 Saladuslik ja protestihõnguline oli ka laevade pommitamise mäng, nimelt kasutasime tähestiku asemel keelatud nime KUPERJANOV, see on 10-täheline ja ükski täht ei kordu.

28 november 2017

Laadapildid





Tundub, et laadafotograafidel oli koguaeg kiire ja pisiasjad neid ei huvitanud. Siin näiteks on auto pandud kahe tausta vahele - ühel loss ja teisel meri laevaga.
 
  Seltskond ei mahu hästi ära ning vasakul on näha taustapildi karkassi, seda konstruktsiooni vaadates arvan, et vahel ikka kukkusid need taustad ümber ka, võib-olla isegi inimeste peale.

Jälle kahe tausta vahel! 3.juulil 1927.a Mehikoormas. 3 nime on kenasti taha kirjutatud, selle eksemplari omanik on vist olnud keskel seisev noormees.

24 november 2017

Aatomijärv 1965

   Rahumeelne aatomikasutus oli 1960-ndatel N Liidu kinnisidee, üldises aatomivaimustuses püüti leida aatompommile kasutusotstarvet ka rahvamajanduses. Töötati välja hiigelsuurte lennukite, rongide, laevade, kosmoselaevade jms projekte, mis kõik pidid aatomikütusega tööle hakkama.
    Tuumareaktsioon on kahtlemata geniaalne leiutis, ainult et sellest tekkiva saastaga ei osata midagi peale hakata.

  1962.aastal käivitati NSV Liidus rahumeelsete aatomiplahvatuste programm.  Leiti, et see on suurepärane võimalus kerge vaevaga suuri maapinnamassiive teisaldada, nii saab teha hõlpsasti sügavaid järvesid ja kanaleid. Kui kaevata sügav puurauk ja panna pomm sinna sisse, siis saab plahvatusega tekitada suure augu. Plahvatuste kraatrid oleksid väga mugavad veehoidlad, kuhu oleks hea ära paigutada kevadist tulvavett. Plaanis oli teha umbes 40 sellist veehoidlat. Projekti läbiviimiseks tuli välja töötada nn puhta aatomiplahvatuse metoodika, et reostus oleks võimalikult väike.
  Töötati välja 2 projekti, edukas oli projekt KB-11, mille katsetused olid 1964.a Semipalatinski polügoonil.
  Ameeriklastel oli samal ajal käsil analoogiline projekt, selle nimi oli Sedan, katsetused olid 1962. aastal Nevada polügoonil. Aga nõukogude spetsialistid suutsid välja töötada suurema puhtuseastmega protsessi: venelastel oli see 94 %, ameeriklaste 70 %vastu. 94 % tuli tuumareaktsioonist, mis ei andnud radioktiivseid produkte.

Rahumeelne aatomiplahvatus toimus 15.jaanuaril 1965 hommikul kell 5.59.59, umbes 80 km Semipalatinskist edelas.

Sellest on netis video:
 https://www.youtube.com/watch?v=8nzMQdJ9ENs



Pomm pandi puurauku sügavusega 178m. Võimsus 170 kilotonni, võrdluseks, et Hiroshima oli 20.
Plahvatus paiskas 10,3 milj tonni pinnast kuni 950m kõrgusele, moodustades kraatri diameetriga 430m ja sügavusega 100m. Eesmärk oli, et auk oleks sügav ja pind võimalikult väike, et suurvesi, mis kevadel augu täidab, suve jooksul ära ei auraks. On andmeid, et plahvatuspilv kattis 11 asustatud punktiga territooriumi, kus elas 2000 inimest.

Olgu aatom töölistel, mitte sõduritel!

1965.a kevadel ühendati Tšagani jõe säng kraatriga, kasutades tavalisi, keemilisi plahvatusi ja buldoosereid. Buldooserite kabiinid olid kaitstud tinaplaatidega, paksusega 5mm. Kokku töötas saastatud tsoonis 182 inimest, mõningatel andmetel üle 300. Ametlikel andmetel 182 inimesest 121 sai kiiritusdoosi 3 röntgenit, 37 inimest 3-5 röntgenit, 24 inimest 5-9 röntgenit. Öeldi, et keegi töötajatest ei saanud doosi üle 9 röntgeni. Aga osavõtjate trükis avaldatud mälestuste põhjal kannatasid kõik mingite krooniliste haiguste all.


Tšagani järv ehk Aatomijärv
  
Kevadine suurvesi täitiski kraatri ja tekkis kunstlik veekogu mahuga 17-20 milj m3 - Чаганское озеро, Атом-Коль (Атомное озеро).

1966. a Izvestija kirjutas:
Pommiplahvatuse tulemusena loodi suurepärane Tšagani järv puhta läbipaistva veega. 
...
Saigi teoks sündmus, mida oli kaua oodatud. Ilm oli palav nagu neis paigus ikka ja veepind meelitas. Lõpuks meedikud ütlesid: "Hästi," ja kõik asula elanikud jooksid randa ning supeldi kaua ja südamest.

1960ndate lõpus uuriti jääkradiatsiooni mõju elusorganismidele. Nende eksperimentide käigus transporditi mõne aasta jooksul järve igasuguseid elusorganisme: 36 liiki kalu, nende hulgas Amasoonase piraajad, 27 liiki molluskeid, 32 liiki kahepaikseid, 11 liiki roomajaid, 8 liiki imetajaid, 42 liiki selgrootuid, peaegu 150 liiki taimi, sealhulgas vetikaid. Enamus nendest ei olnud sobivad kohaliku floora ja fauna jaoks ja 90 protsenti neist hukkus. Ellujäänud liikidel märgiti mutatsioonide suurt hulka ja järglaste välise kuju muutumist, näiteks magevee vähk suurenes erakordselt palju. 1974.a pandi see uurimisjaam kinni.
Mitte keegi ei saanud aru, et järves on surnud vesi.


Asula lähedale, mitte kaugele järvest, paigutati strateegilise lennuväe diviis. Sõjaväelased elasid koos perekondadega, tegelesid aiandusega. Hästi kasvas. Kui diviisi asukoht poleks olnud rangelt salastatud, oleksid nad saanud üleliidulise tunnustuse. Räägiti, et arbuusid kasvasid auto  järelhaagise suuruseks. Aga siis tulid meedikud, kontrollisid kohalikke looduse imesid dosimeetriga, tuli välja, et radiatsiooni taseme poolest erinevad nad üsna vähe rikastatud uraanist. Seejärel toodi Tšagani tankid ja sõjaväe territooriumi juurviljaaiad tehti maatasa, aga diviisi ümber ei paigutatud, ainult ise ei tohtinud enam süüa kasvatada. Aga Tšagani ilmus uus veterinaaria kliinik, kuigi vajadust selle järgi polnud. Kliiniku kattevarjus töötasid tegelikult kiiritatud inimesi uurivad arstid. Alles1989. aasta oktoobris nimetati see ümber Tervishoiuministeeriumi radioloogia dispanseriks.

  Kasahstan on kandnud Tšagani eriti tugevasti tuumakatsetuste all kannatanud territooriumi nimekirja.


Fotod ja info internetist.

21 november 2017

Amandus Adamson oma ateljees 1926


Väga uhke fotograafiliselt paljundatud postkaart, Amandus Adamson on modelliks tema enda ateljees. A. Möldroo andmetel poseerib ta naiskunstnik Neumannile. Silma hakkavad pliidipuud põrandal, riiulitel leiduv tahab ka uurimist.

   Postkaart on saadetud Ülo sünnipäeva seltskonna poolt 16.09.1926 Maryle Taagepera tiisikushaigete sanatooriumisse.

Ostetud vanade raamatute poest.


19 november 2017

Nikolai Nossov "Vitja Malejev koolis ja kodus" 1951

 Kirjanik Nikolai Nossov sai kuulsaks Totu- raamatute sarjaga: "Totu ja ta sõprade seiklused" 1953-1954, "Totu Päikeselinnas" 1958, "Totu kuul" 1964-1965. Totu triloogia eest sai Nossov 1969.a Krupskaja nimelise riikliku preemia.

 Neist kaks esimest olid lapsepõlves minu lemmikraamatute hulgas, aga kui püüdsin neid oma lastele lugeda, siis tundusid tapvalt igavad. Samas imetlen tolleaegset Nossovi tulevikunägumust tehnikaimedest, väga paljud asjad on teoks saanud, meil praegu täiesti igapäevased.

 Elukutselt oli Nikolai Nossov filmirežissöör. Ta sai Teise Maailmasõja ajal, 1943. a Punatähe ordeni
õppefilmi "Tankides kasutatavad planetaarülekanded" tegemise ja selle juures üles näidatud töökangelaslikkuse eest.



  Aga tegelikult tahtsin kirjutada 1951.a ilmunud Nikolai Nossovi raamatust "Vitja Malejev koolis ja kodus", mis sai 1952. aastal Stalini 3.järgu preemia, eesti keeles ilmus ka kohe, 1952. aastal. 1954.a tehti raamatust film "Kaks sõpra".
  
  Nii nagu "Totu kuul" raamat jääb igavese poleemika objektiks, kas Nossov irvitab selle üle, kuidas NSV Liidus turumajandust mõistetakse või sarjab ta kapitaliste-vereimejaid siiralt, nii ka Vitja Malejevi raamatu oktoobrirevolutsiooni aastapäeva kirjeldust lugedes tekkis mul küsimus, kas autor irvitab või poeb - nii üle vindi keeratud on see päev:

  Ja siis saabus päev, mida me kõik juba ammu kärsitult ootasime - seitsmes november, Suure Oktoobrirevolutsiooni pidupäev. Ma ärkasin üsna vara ja jooksin kohe akna juurde. Päike polnud veel tõusnud, kuid oli juba päris valge. Taevas oli puhas, sinine. Kõigil majadel olid punased lipud ning Lenini ja Stalini portereed. Süda läks mul rõõmsaks, nagu oleks uuesti kevad käes. Sel pidupäeval on hinges millegipärast nii kerge, nii hea tunne! Millegipärast tuleb meelde kõik, mis on kõige parem ja meeldivam. Unistad millestki imelisest ja tahaks ruttu suureks kasvada, väga tugevaks ja julgeks saada ning igasuguseid kangelastegusid ja vägitükke korda saata: tungida läbi põlise taiga, ronida ligipääsmatuile kaljudele, kihutada lennukiga sinises taevas, laskuda maa alla, toota rauda ja sütt, ehitada kanaleid ja niisutada kõrbeid, istutada metsi või töötada stahaanovlasena tehases, teha mingeid uusi toredaid masinaid, et isa ja ema oleksid minu üle uhked ja et ka Olga Nikolajevna oleks uhke ja et meie kõige kallim, kõige armastatum sõber ja õpetaja suur Stalin mind kiidaks.
lk 60
 
  Viimane, minu poolt rasvaseks tehtud osa on kordustrükkides ära korjatud, lõik lõpeb masinatega.
 
  Isa kinkis Vitjale oktoobrirevolutsaiooni aastapäeva puhul projektsiooni-aparaadi ühes piltidega, ema uisud, õde vesivärvid, onu metallkonstruktori. Päris jõulud kohe.
 




Eestis on ilmunud ainult üks, 1952.a trükk, aga Venemaal trükitakse seda raamatut ikka ja jälle, mul jäi mulje, et see on ka õpilaste kohustusliku kirjanduse nimekirjades. Netist võib seda vene keeles lugeda erinevate illustratsioonidega või hoopis ilma, saab tasuta alla laadida, raamatust on audioraamatud, koomiksid.  


"Vitja Malejev koolis ja kodus" on tolle aja kohta üsna tüüpiline didaktiline raamat kahemehe kasvamisest viiemeheks ideaalse perekonna ja ustavate seltsimeeste ja mõistvate õpetajate keskel.  Lapsepõlves oleks himuga lugenud, aga praegu pidin end sundima.



 










 Vana ja ühe tänapäevase väljaande piltide rõhuasetus on täiesti erinev. Vana pilt rõhutab Vitja südametunnistuse piinu, et ta kõigile ütles, et õpib hästi, aga tegelikult oli tal matemaatikas kaks, uuel pildil on ainult asjade rõõm.

  Muljeid sellest raamatust saab lugeda ka Linda Järve suurepärasest raamatublogist.