22 juuni 2017

Koolilõpu kleidid 1978

  Nõukogude ajal pidulikke riideid üldiselt poest ei ostetud, need lasti õmblejal teha.
Päris sageli oli ka nii, et kogu klass ostis ühiselt riide ja kõik õmblesid ühesugusest riidest lõpukleidid.


Aleksei Müürissepa nimelise Orissaare Keskkooli 8.klassi lõpupilt 1978.
Poistel on samast riidest kikilipsud ja õpetajagi on tüdrukutega solidaarne. Aga esimese rea kõige parempoolne tüdruk on teistmoodi, tal on ühesuuruste täppidega kleit!
  Grupi ette laotud potid on täiesti müstika, potililli küll lõpetajatele ei toodud, kust need välja võeti!

Seinal: Eales kellelgi unuda saa kooliaeg kaunis.

Sama kooli 11.klassi lõpetajatel olid 1978.a ühesugusest riidest helesinised kleidid.

1978.aastal keskkooli lõpetanud lõpetasid lasteaia 1967. aastal. 
Pildil on ühesugusest riidest kleitidega Orissaare lähedase Uuemõisa lasteaia 1967.a lõpetajad.

21 juuni 2017

Aleksandra hõbelusikas 1944

33-aastane Toivo Leivo langes Sõrve säärel 19.novembril 1944.


   Abikaasa Aleksandrale saadeti kiri nagu ikka, et langes lahingus kangelaslikult selles ja selles külas. Pärast sõda käisid omaksed mõned korrad kalmukohta otsimas, kuid tulemusteta.
  Aeg läks, Toivo 3 poega kasvasid suurteks meesteks, üks neist lõpetas Tartus arstiteaduskonna ja töötas Tallinna keskhaiglas arstina. 1984. aastal juhtus poeg Herman haiglas pikemalt rääkima ühe Saaremaalt pärit patsiendiga, muu hulgas tuli juttu ka Sõrves langenud isast: "Minu naabrinaine Erna hooldab juba 40 aastat kahte meie küla taga talu varemetes olevat hauda, ühe mehe nimi oli vist Toivo, teine oli keegi lätlane." Esimesel vabal päeval sõitis perekond Saaremaale, otsisid Erna üles,  kahjuks oli teada ainult sinna maetud sõjamehe eesnimi. Kui palju Toivosid seal ikka langeda sai, otsustas perekond, väike kahtlus küll jäi, kuid siiski telliti pildil oleva hauakivi. Ernast sai aastateks peaaegu et sugulane.
  Haua ümber oli kasvanud võsa ja võsast saanud mets. Tuli uus riigikord, mets sai omaniku, kelle käest see läks Eesti pangale, kel oli plaanis mets maha võtta.
  1992.a taotles perekond loa säilmete ümbermatmiseks kodukohta, Värska kalmistule.
Suvisel pühapäeval asusid pojad kaevama: hauas oli sineliräbalatega kaetud luustik, millel rinnatasku kohal hõbelusikas graveeringuga Aleksandra - ema oli pannud oma lusika mehele kaasa, kui too sõtta läks.

 

19 juuni 2017

Rakke fotograaf Richard Rapin 1863-1925

Elleni pildikastis leidunud tema esivanematega pilt.

Marko Mänd kirjutab pildi teinud fotograafist Richard Rapinist ühe teise pildi juures nii:

Päris huvitava viite pakub aga Digar, kus Kaja nr. 86 (30 märts 1925 tr. 1) kirjutab järgmist:

"Mees jääb ellu. Mõni päew tagasi lõikas Liigwallas, Rakke alewis elaw kellasepp Richard Rapin omal enesetapmise mõttes habemenoaga pahema käe tuiksoone läbi. Teiste kaaselanikkude poolt, kes kohe appi ruttasid, kutsuti kiirelt arst kohale. Arst suutis Rapina elu päästa, olgugi et werekaotus suur oli. Rapin on 60 aastat vana. Enesetapmise katset tegi ta elutüdimuse pärast."

Et kellasepp oli samaaegselt fotograaf, on teada fakt. Näiteks tegutses Koerus kellasepp-fotograaf E.Linno. Seega oleks me nagu kuskile välja jõudnud. Nimi, vanus, amet ja elukoht klapivad. Richard Rapin oli lisatud foto tegemise ajal ca 38 aastane, mis on sobiv vanus. Ta elas kõrge vanuseni Rakkes, mis tekitab minus küsimusi, miks pole tema nimi ja tööd laiemalt tuntud? Kas seepärast, et Rapin tegutses fotograafina väga lühikest aega? Arvestades lisatud foto tegemise aastaga, on selle jäädvustuse autori näol kahtlemata tegemist fotonduse pioneeriga, mis tähendas omakorda teatavat konkurentsieelist! Ei saa mööda vaadata ka asjaolust, et foto on tehniliselt hästi teostatud ja viitab vilumusele.

Richard Oskar Eduard Rappin (Rapin) sündis 24.07.1863. aastal Sadukülas. Suri poissmehena 29.05.1925 aastal Rakkes. Enesetapukatsest oli möödas paar kuud. Kirikuraamatus on surma põhjuseks “vanadus”. Nii Google otsinguga kui ka Digarist tuleb välja, et ta oli usin vanavara koguja.

 

 Osta.ee-s on olnud müügil Rapini tehtud mõnus portreefoto. Sellise pildi saamiseks peab fotograaf  mõnusat juttu ajama.


12 juuni 2017

ALMAVÜ Tartu lennuklubi, 1960-ndad

  Tartus ehitati juba Eesti ajal purilennukeid ja lennati nendega.
  Nõukogude ajal hakati Tartus purilennuga tegelema 1950-ndate lõpus, 1963. aastast registreeriti  iseseisev klubi, sinnamaani tegutseti Tallinna filiaalina. 
  Sõjalendurite kaadri ettevalmistamiseks pidid olema lennuklubid kõigis liiduvabariikide pealinnades, väiksematesse linnadesse tekkisid klubid endiste lendurite initsiatiivil. Et rohkem noori huvituma panna, pidi ALMAVÜ klubides 1/4 sportlastest igal aastal vahetuma.

Kaheistmeline õppepurilennuk KAI-12 "Primorjets"
Lennuklubi ülem 1963-1970 Pjotr Bogomolov. 
Lennujuhtimiseks ei olnud palju vaja: laud, klapptool, raadio, ämber joogiveega.

Purilennuki külgedele on kinnitatud vintsi trossid. Vintsiga tõmmati purilennuk 300-400 m kõrgusele, sealt pidi juba ise tõusva õhuvoolu leidma.

Vints "Herkules-2".
1968. aastani klubil mootorlennukit ei olnud, purilennukeid tõmmati õhku ainult vintsiga.

  Sellelaadset lennuki õhkutõmbamise viisi kasutati juba esimese Eesti vabariigi ajal.
1935.a valmis Tartus üleni puidust purilennuk "Taaralind", mis tõmmati õhku nii, et veoautol võeti tagaratas alt ära, tõsteti tagatelg tungrauaga üles, käivitati mootor ja tõmmati teist otsa pidi purilennuki küljes oleva trossiga lennukile hoog sisse.

Taga istub instruktor Harald Porro.

  Lendurile sobilik peakate on täpiline või lilleline rätik.

 Tartu purilendurid on enamasti Ridali lennuväljal lennanud, aga 1960-ndate lõpus lennati mõned aastad ka Ülenurme lennuväljal.

Tänud Marile.

06 juuni 2017

Vändra laulupidu 1936



Laulu pidu on viiendal juulil. Võib olla et tahad sõita Vändra. Minul oli õnnetus jäin jalaga riisumise reha vahele ja ei saa laulu peole minna. Tervisi Vändrast.




5.juulil korraldatakse Vändra alevikus kohalik laulupäev, mille sissetulek on määratud Anton Jürgensteinile püstitatava mälestussamba kulude katteks. Anton Jürgensteini Mälestuse Jäädvustamise Seltsi Vändra abikomitee kavatseb püstitada Jürgensteini sünnikohta Vändrasse mälestussamba. Eelolev laulupäev tõotab kujuneda üheks suuremaks kohalikuks laulupäevaks. Üldkontserti juhatab Mihkel Lüdig.
Postimees, 2.07.1936

Ajakirjaniku ja avaliku elu tegelase riigikogu liikme Anton Jürgensteini mälestussammas avati 2000 inimese osavõtul Vändras 16.juulil 1939. Samba autor F.Sannamees.


Pildi taga on kuupäev: 8.mai 1943, paistab koolilõpu pildi moodi, tõenäoliselt Saksa okupatsiooni ajal lõppes kool varem.


04 juuni 2017

Pulmad 1960-1970

Sel teemal võib lõputult postitada, pilte on tehtud igas pulmas.
Esitan valiku erinevatest pulmadest pärit piltidest, mis mulle tollele ajale iseloomulik tundub.

  Kõigepealt avaldused nagu praegugi, aga tol ajal sai vastu tõendi, mille esitamisel sai poodidest ainult abiellujatele mõeldud kaupa osta. Rahvas rääkis, et mõned viisid ainult selle tõendi saamiseks avaldused sisse ja ei abiellunudki, mina seda hästi ei usu, aga mine tea.

 Piltidega  pulmakutse oli väga haruldane, töömahukas protsess oli pildistada, lõigata, kleepida, kirjutada ja uuesti pildistada - see kutse on väga professionaalselt tehtud.

  Tavaliselt kasutati väga lihtsaid kutseid.

 Abielu registreerimine (vist Elvas). Pidulik ruum iseenesest on vaatamisväärsus: must plekkahi, nähtavad laetalad, niruvõitu potipalm, paaripanija on paarist kõrgemal positsioonil poodiumil.


1969. Registreerimine Tallinnas, pulmarongina sõideti mitmeks päevaks pidu pidama peigmehe kodupaika Värskasse.




 Enne pittu jõudmist olid naabrite auväravad, kus pruut pidi ketrama ja/või nukku mähkima, peigmees puujändriku kirvega katki lööma. Üldiselt peigmehed oskasid puid lõhkuda ja pruudid kedrata. Edasisaamiseks pidi jätma igasse väravasse pudeli viina.



 

  Kurg viidi katusele salaja, öösel. Hommikul pidi peigmees kure alla tooma.

Suured plekist kured käisid ühest pulmast teise. Lainega lipp ei olnud populaarne, perekondlike tähtpäevade puhul seda üldiselt ei heisatud, eriti korstna kõrvale, arvan, et lipp oli osa naljast.






           Üks teine kurg.



Veel oli pruudi varastamise komme, aga seda peeti ohtlikuks, vahel lepiti kokku, et pruuti ei varastata, eriti kui oli tollase kõnepruugi järgi hädaabielu.



Kell 24 andis pruut oma loori ja peigmees mütsi ringmängus pruudipärga mängides uuele paarile.


31 mai 2017

Postkaart Stockholmist 1940

  Teise Maailmasõja ajal oli üsna ohtlik Tartust Stockholmi ülikoolis õppimas käia, kuigi sel ajal, 1940.a veebruaris, oli ka Eesti mittesõdiv riik. Aga Talvesõda käis.

  Kaart on saadetud v.a. härra arhitekt H. Kuvastole ja teistele Tartu Ülikooli majandusosakonda.

  Henn Kuvasto projekteeris 1930-ndatel koolimaju (Kanepi algkool, Pikakannu, Väimela, Kääpa), koostas 1945. a Võru esimese generaalplaani, projekteeris Võru maavalitsuse hoone, kuid vist kõige tuntum töö on ülikooli kiriku betoonvahelagedega raamatukoguks ehitamise projekt aastast 1956.

  Stockholm, 8.II.1940
  Olen jälle õnnelikult siia jõudnud. Reis läks ilma eriliste vahejuhtumiteta, ainult kestis ca 60 tundi. Olime laevas 3 ööd ja 2 päeva. Nägime teel kahte "sõbralikku" pommilennukit - üle laevade lendamas ja ühele allveepaadile andsime "abi", ning tundsime headmeelt ta kadedust mitte äratavas seisukorras.
  Ülikoolis on kaunis vaikne, mõnes kursuses kuni 90% üliõpil. on ära. Täna oli üks praktikum: 
1 rootslane, 1 norralane ja 1 eestlane osavõtjad.
                                                                              Tervitusi Svetson






Kaardi leidsin antikvariaadist.


30 mai 2017

"Isamaa auks" 1935

   Patriootilis-didaktiline rohkem kui 100 osavõtjaga helinäidend, autorid Salme Pruuden ja A.Wirkhaus. Tegelaskonna moodustasid Tartu malevlased, kodukaitsjad, kodutütred, noorkotkad, mõned "Vanemuise" näitlejad ja muusikakooli õpilane J.Vornik. Lavastaja A.Sunne Tallinnast. Esietendus 4.dets 1935 Tartu noorkotkaste 5.aastapäeval "Vanemuises", kusjuures enne esietendust on juunist alates mitmeid etendusi olnud, isegi Tallinnas kaitseliidu juubelipidustustel 22.juunil 1935.

  Pildi taga:
  "Isamaa auks" tegelaskond. Pildistatud Saksa teatri õuel 14.06.1935.

  Etenduse sisu kohta kirjutatakse ajalehtedes nii:

  Paremini õnnestus esimene vaatus - noorte kogunemine laagri ja laagriettekanded, kus muuseas Artur Hindi poolt esitatud dr Einaste jutustab noortele Eesti kauget minevikku käsitlevaid muistendeid. Teine vaatus - väikese kodutütre ja haukapoja manalas käik - lasus peamiselt nende kahe väikese näitleja õlgadel ja oma ülesandega tulid nad vapralt toime. Küllaltki meeleolukas oli kolmas vaatus - laagri ärkamine. Siin oli muu seas hästi paigutatud noorte võimlemine laulu saatel (esimeses vaatuses esitati ka tantsu!), mille noored sooritasid väljapaistva ladususega.
 Postimees, 22.06.1935

  Lavateos, mille ülesandeks on teatud õilismõtete puhtakujuline õhutamine, satub pahatihti ikka ühe ja sama kari otsa: ta kaotab usutavuse, muutub õõnsaks paraadiks, paljunäitavaks, aga väheütlevaks žestikulatsiooniks.
 Postimees, 5.dets 1935

  Üldiselt jääb kõlama arvamus, et sisuline pool on väga vilets, aga muusika on päris hea ja lapsed on nunnud. Tartus olid vist põhipublikuks lapsevanemad, Tallinna etenduse kohta on öeldud, et peale kodutütarde eriti muud publikut polnud, aga ettekanne möödus suure edu tähe all.
 Noorsoo patriootilise kasvatamise eesmärk jäi vist täitmata, aga võib-olla osatäitjad kasvasid proovide ja etenduste käigus natuke isamaalisemateks.


22 mai 2017

Sadala rongkäigud 1934


Paistab, et Sadalas kohe armastati küla vahel rongkäigus käia.  Laulupäeva puhul ühtepidi ja matuse puhul teistpidi.

    
  Alati on huvitav vaadata matuserongkäigu kõrval kaasajooksjaid, mitte ainult poisikesed, vaid ka valgete pearättidega memmed.

Alumisel pildil on tagaküljel: Helene Ivaski matus 10.mail 1934, Sadala rahvamaja juures.  
 
1934.a 16.mai Postimees kirjutab selle kurva sündmuse kohta nõnda:
Laius-Tähkvere kaotas tööinimese. Neil päevil sängitati Laiuse kalmistul mulda agaram Laius-Tähkvere seltskonna elust osavõtja - Helene Ivask. H. Ivaskit jääb leinama peale ta omaste L.-Tähkvere põllumeeste selts, laulukoor, naiskodukaitse ja naisselts, kus kadunu suure armastusega kaasa töötas. Olles suur tööinimene, võitis H. Ivask oma lahkuse ja vastutulelikkusega poolehoiu, mispärast teda viimsel teekonnal saatmas oli väga palju rahvast. 
(Ringi ümber kodumaa. Tartumaalt.)
 
Mina siin pildil rahvamaja ei näe, võib-olla on rahvamaja eest pildistatud. 
Tagaplaanil keskel, lipu taga, on Shelli tankla märk ja paremal seisavad mehed poe trepil. 

 1934.a laulupäevast on lisaks rongkäigule veel üks pilt.
 See oli esimene Sadala laulupäev 1934.a 22.juulil, osavõtjaid oli 300.
 Sadala laulupäevad toimusid 4 korda: 1934. 1936. 1938. ja 1940. aastal.

 1934.a Sadala laulupäev.

1936.a Sadala laulupäev.


19 mai 2017

19.mai - V.I.Lenini nimelise Üleliidulise Pioneeriorganisatsiooni sünnipäev

 Pioneeriks astumiseks tuli pähe õppida pühalik tõotus:
 Mina (nimi ja perekonnanimi), astudes Vladimir Iljitš Lenini nimelise Üleliidulise Pioneeriorganisatsiooni liikmeks, tõotan pühalikult oma seltsimeeste ees:
 palavalt armastada oma kodumaad, elada, õppida ja võidelda nii, nagu õpetas suur Lenin, nagu õpetab Kommunistlik Partei, täita alati Nõukogude Liidu pioneeride seadusi.

  Nõukogude Liidu pioneeride seadused:
  Pioneer on ustav kodumaale, parteile, kommunismile.
  Pioneer valmistub saama kommunistlikuks nooreks.
  Pioneer joondub lahingu- ja töökangelaste järgi.
  Pioneer austab langenud võitlejate mälestust ja valmistub saama kodumaa kaitsjaks.
  Pioneer on visa õppimises, töös ja spordis.
  Pioneer on aus ja ustav seltsimees, seisab alati julgelt tõe eest.
  Pioneer on oktoobrilaste seltsimees ja juht.
  Pioneer on kõigi maade pioneeride ja töörahva laste sõber.

 "Vanempioneerijuhi käsiraamat", Tallinn 1970

 Kaunistus Tartu kesklinnas pioneeriorganisatsiooni 50. aastapäevaks 19.mail 1972.

1940.aastal, kui nõukogude võim Eestisse tuli, oli tõotus selline:
Mina, NSV Liidu noor pioneer, siin kaaslaste ees tõotan, et seisan kindlalt Lenini-Stalini asja eest, kommunismi võidu eest. Tõotan õppida ja elada nõnda, et saada minu sotsialistliku kodumaa väärikaks kodanikuks. Luban ausalt ja sihikindlalt täita noorpioneeride käitumise reegleid.


 Neid reegleid oli 28, muu hulgas lubadused armastada Punaarmeed, olla valvas ja vihata vaenlasi, õppida hästi laskma, osata morsetähestikku, lippudega signaliseerimist, tunda maakaarti ja kompassi, osata ujuda ja aerutada, mitte suitsetada, heita õigel ajal magama, hoolitseda oma elamu puhtuse eest jne

Nõukogude Kool nr 2, 1940

  Vaatasin alguses enda koolialbumi läbi - ainult üks pioneerikaelarättidega klassipilt, 4.klassis, kui oldi kevadel värsked pioneerid ja mina teistest nooremana veel pioneer ei olnud, mitte keegi ei ole kinkinud mulle endast punase kaelarätiga pilti ja järgmiste klassipiltide tegemiseks on kaelarätid ära võetud.
   Pioneeriiga oli 10.kuni 15.eluaastani. 8. ja 9. klassis astuti komsomoli.

Palupera kooli pioneer.
Kui mina pioneer olin, siis pilotkasid ei olnud, need tulid vist 1970-ndate teisel poolel.


 Pioneerikaelarätt on osake punasest lipust. Tema kolm nurka sümboliseerivad kolme kommunismi eest võitlejate põlvkonna  - kommunistide, kommunistlike noorte ja pioneeride - vankumatutu ühtsust.

"Vanempioneerijuhi käsiraamat", Tallinn 1970


Kumma tootesildiga pioneerikaelaräti ostaksite?
 Vasakpoolne on toodetud Tallinnas õmblusvabrikus "Võit", parempoolne Leningradis.

Pioneerikaelarätt oli atsetaatsiidist, kortsus kergesti, vähemalt ühe kaelaräti olen triikraua külge kõrvetanud.



Hargla kooli pioneerid 1963-1964

Saluut on pioneeritervitus. Tervituseks tõstab pioneer viis tihedalt kokkusurutud sõrme peakohale, kusjuures sõrmed peavad olema peast kõrgemal, sest ta seab kõigest muust kõrgemale kogu maailma töötava rahva huvid. 
Eesti pioneeride deviis muutus aja jooksul, kõigepealt, 1940.a oli: 
 "Võitluseks Lenini-Stalini asja eest ole valmis!" 
Seda korrigeeriti:
"Võitluseks Lenini-Stalini põhimõtete eest ole valmis!" 
Hiljem:
"Pioneer, võitluseks Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei ürituse eest ole valmis!"
Pioneeri vastus saluteerides: "Alati valmis!"
Noor leninlane saluteerib pioneerideviisile vastates, punast lippu tervitades, NSV Liidu riigilipu ja liiduvabariikide lipu heiskamisel, Nõukogude Liidu riigihümni, parteihümni "Internatsionaal" ning liiduvabariikide hümnide esitamisel, V.I.Lenini mausoleumi juures, Nõukogude kodumaa vabaduse ja sõltumatuse eest langenud võitlejate mälestussammaste juures. Pioneer tervitab saluudiga pioneerijuhte, pioneeri- ja sõjaväerivi. 
"Vanempioneerijuhi käsiraamat", Tallinn 1970

  Hargla kooli sümboolne pioneerilõke.

Ühe klassi lapsed moodustasid pioneerirühma, mis jagunes kaheks-kolmeks salgaks, kogu kooli rühmad moodustasid pioneerimaleva. Pioneeritööd koordineeris koolis palgaline vanempioneerijuht. Mingil määral võib seda võrrelda tänase huvijuhi ametiga.
 Aasta kodanik 2013 Marju Kõivupuu töötas aastaid vanempioneerijuhina.
 Aasta naine 2003 Birute Klaas-Lang suutis kooli pioneeritööd juhtida keskkoolis õppimise kõrvalt.


Ühe Rapla-lähedase väikekooli pioneerid koos pioneerijuhiga.
49 võiks tähistada  oktoobrirevolutsiooni aastapäeva (sel aastal saab 100) või siis pioneeriorganisatsiooni aastapäeva (sel aastal 95).

   Igas koolis oli pioneerituba, kus hoiti lippe, trumme ja fanfaare ning jäljeküttide kogutud materjale, laua peal oli kuhi kirju üle NSVLiidu, lastelt, kes otsisid kirjasõpru, kui vedas, siis võis kirjasõbra isegi vennalikult sotsialismimaalt saada. Tiiu Sild rääkis kunagi, et võttis ühe suvalise ümbriku ja oli kirjavahetuses kogu elu, käis tal Novgorodis külaski. Enamasti muidugi jäi kirjavahetus paari kirja järel soiku.
 
  Sellel Palupera kooli pioneeril on kaelas valge vilenöör. See tähendab, et ta on lõpetanud malevanõukogu esimeeste kooli. Aga kui see nöör on tegelikult kollane, siis tähendab, et ta on oktoobrilaste juht, aga kui hall, siis pioneeriinstruktor. Veel olid olemas rohelised, sinised, punased ja kirjud nöörid. Vilenöörid olid väga vähestel pioneeridel.

 19.mail toimusid suuremates linnades pioneeride paraadid.

 Pioneeride paraad 20.05.1962 Tartus.
 Kaljo Raua foto FOTISest.

  Mina ei saanud kordagi pioneeride paraadile. Harjutasime marssimist igal kevadel, aga alati jäi paraad halva ilma tõttu ära ja üks kord, kui toimus, olin mina haige.
  Abikaasa ütles, et tema pioneeripõlve eredaim mälestus on pioneeride paraad Kuressaares.

Pildid Ulvi, Alberti, Antsu ja Kaja pildikastidest ja Osta.ee-st.