Linnaliinibuss Kalda tee peatuses 1977. aastal

Vaadake sama kohta praegu


Kui uued kollased Ungari bussid Ikarus 260 Tartu linnaliinidel 1970-ndatel sõitma hakkasid, olid nad meie jaoks imeilusad. sõitsid vaikselt, ei tossanud.

Punastest A-kijulistest peatusemärkidest oli kahju, kui nad välja vahetati, väideti, et meil peab olema nagu kogu Euroopas. Meie omad olid ju palju ilusamad.

Vasakpoolne bussipilet on 1980-ndatest, parempoolne 1990-ndatest, mõlemad komposteerimispiletid.

Pärastsõjaaegses ühistranspordis maksti ka linnas läbitud vahemaa eest. Üks Tammelinna elanik meenutas, et 1950-ndatel maksis Kesk-kaare -Riia nurgalt kesklinna sõit 45 kopikat, iga peatusevahe 15 kopikat. Buss peatus ka Väike-kaare nurgal, aga see vahe oli nii lühike, et eraldi tasu ei võetud. Huvitav, et Riia tänavas on bussipeatused juba 60 aastat sama koha peal olnud va ärakaotatud Väike-kaare peatus.
Tallinnas kehtestati ühtne piletihind 5 kopikat 1964.aastal, Tartus hakkas bussisõit maksma 3 kopikat, aga mis aastast, ei tea.
Esimesena vabariigis mindi 1960.a linnaliinidel üle konduktoriteta teenindusele. Selleks konstrueeriti koos Tartu Autode Remondi Katsetehase spetsialistidega kassaaparaat, mis hiljem võeti kasutusele vabariigi kõikidel linnaliinidel. (Tartu Autobussi- ja Taksopark, Tartu 1983)

Alguses sõitsid bussides kaasas konduktorid, kes müüsid suurest rullist pileteid, 1960-ndatel tulid piletikassad, kuhu panid 3 kopikat sisse ja keerasid endale rullist ühe pileti. Kui 3-kopikalist ei olnud, panid sisse 5+1 või 10 või 15 kopikat, keerasid vastava arvu pileteid ja müüsid järgmistele ülejäänu ära. Kassa peal klaasi all olid näha kolm-neli viimast raha, aga kui panid juba 20 kopikat, siis tuli nii palju keerata, et raha, mille sa panid, polnud enam näha ja mõned kasutasid seda ära, tehes näo, et panid 20 kopikat, aga tegelikult keerasid lihtsalt 6 piletit. Aga üldiselt olid inimesed ausad.
Alates 1973.aastast tuli piletid osta putkast ja bussis komposteerida e lüüa piletisse aukude kombinatsioon.