30 aprill 2020

70 aastat tagasi avati Tallinnas Lenini mälestussammas

30.aprillil 1950 avati Tallinnas Lenini mälestussammas, ära võeti 23.08. 1991.



Foto albumist "Nõukogude Eesti" 1978.                         Foto albumist "Nõukogude Eesti" 1985.
 
   Pronksskulptuur oli valatud Leningradi monumentaalskulptuuride tehases, autor Moskva skulptor Nikolai Tomski. Aluse projekteeris Eesti arhitekt Alar Kotli.
Nikolai Tomski, tegeliku perekonnanimega Grišin (1900-1984) oli kümnete Lenini monumentide autor ja selle eest pärjatud kõikvõimalike riiklike autasudega.

Aga head Leninit ei saa ainult ühe linna peale kulutada, sama vormiga tehti Lenineid ka teistele.


Staraja Russas avati 1948.                           Orjolis avati kuju 22.veebruaril 1949.

Dmitrovis avati kuju 1950. aastal.


Sestroretskis avati kuju 21.jaanuaril 1950.


Fotod internetist.



27 aprill 2020

Juri Gagarini vastuvõtt Punasel väljakul 14. aprillil 1961

  Gagarin tegi oma lennu 12.aprillil 1961.
14.aprillil korraldati tema auks Moskvas Punasel väljakul suurejooneline demonstratsioon.


 Läbi Moskva Punasele väljakule sõitis luksusautode kolonn, Gagarin oli Hruštšoviga esimeses autos, kosmoselennu korraldaja peakonstruktor Kovaljov viimases.

 Gagarin oli koos riigijuhtidega mausoleumi tribüünil ja juubeldav rahvas kõndis eest läbi.


Sellest sündmusest võtsid osa ka mõned eestlased, siin on üks koju saadetud kiri, mis  peegeldab selgesti nende suhtumist.

 Kallis Laine!

 Sain eile kätte sinu kirja kui saabusin Moskvast. Nimelt veetsime eilse päeva linnas, kuna oli ette nähtud ekskursioon. Sattusime aga hoopis - demostratsioonile. Nimelt võtsid eile moskvalased pidulikult vastu Juri Gagarinit ja selle puhul korraldati vägev trall Punasel väljakul, nagu sa isegi lehest lugeda võisid. Mina ju tavaliselt demonstratsioonidel ei käi, seepärast mõtlesin, et püüan nüüd oma süüd vähendada emakese Venemaa ees ja marssisin vaprasti esimese kosmonaudi nina eest läbi. Tribüünil olid ka Nikita ja teised onklid. Neil oli seekord kergem amet, sest lehvitamine oli jäetud Gagarini hooleks. Kõige rohkem aga vehkis kangelase ema, kes oli ka tribüünil. Moskva oli eile üks lõputu inimmeri.             

Kirja eest tänud Triinule, fotod internetist.

22 aprill 2020

Lenini monumentidest

  Lenini monumentide arvu on väga raske kindlaks teha, aga hinnanguliselt oli 1991. aastal Venemaal  7000 Lenini monumenti,
Baltimaades 160,
Eestis 14 ( Tartu, Tallinn, Võru, Jõgeva, Kallaste, Kohtla-Järve, Jõhvi, Narva, Pärnu, Pärnu-Jaagupi, Sillamäe, Türi, Turba, Rannu).

 Teatavasti oli Vladimir Uljanov lühike mees, 164 cm pikk. Milline oli esimene Lenini monument, pole täpselt teada, aga üks seaduspärasus on silmaga näha - esimestel skulptuuridel on kujutatud tõepoolest lühikest meest, aga mida aeg edasi, seda pikemaks suur juht venib. Mulle tundub, et mantel on kujudel selleks, et jässakas keha optiliselt pikem tunduks.

 
Lühike jässakas mees, üks päev pärast Lenini surma, 22.jaanuaril 1924 avatud Noginski monument. 
Foto Wikimapiast.

Ilus sale poiss, üks kahest Pihkva Leninist, püstitatud 1960. aastal.
 Minu foto.
Suur priske vägilane, Novosibirski Lenin, püstitatud 1970.
Minu foto.

 Tüüpiline Lenin, üks käsi ees, teine taskus, Gorno-Altaiskis, püstitatud 1958.
Lenini kujude puhul räägitakse maanteel hääletava turisti poosist, kas see ongi?
Minu foto.

Kõige kõrgem Lenini monument on Volgogradis, 56,76m, skulptuuri enda kõrgus on 27m, autor Jevgeni Vutšetin, avati 1973. Foto netist.

  Enamasti on Lenin palja peaga, vahel sonimütsiga, tihti hoiab mütsi käes. (Naljahambad ütlevad, et Stalin varastaks mütsi muidu ära.) 
 Karvamütsiga Leninid on haruldased, selliseid linnaväljaku Lenineid on 4:
1) Rõbinskis (Jaroslavli oblast);
2) Biiskis (Altai krai);
3) Mikusinskis (Krasnojarski krai);
4) Petrozavodskis (Karjala).
Rõbinskis. Foto netist.
Petrozavodskis. Foto netist.

Biiskis. Foto netist.

Lisan siia juurde veel pisikese kulunud Lenini Pihkva järve Zalita saare lagunenud kultuurimaja eest.


Väga huvitav on Lenini skulptuuride all olevate postamentide taaskasutus. 


 Rõbinski monumendi aluse peal on olnud terve rida skulptuure. Punasest graniidist postament on pärit tsaariajast, algul oli sellel Aleksander II kuju, 1918. aastal tehti samale alusele monument tööle sirbi ja vasaraga, 1923. aastal paigaldati Lenini kipsbüst, 1934. a täispikkuses skulptuur õiget suunda näitava käega ja 1959. aastal praegune. Fotod netist.


 Kostroma monumendi alus tehti 1913. aastal, peale pidi tulema Romanovite dünastia 300. aastapäevaks pühendatud skulptuurigrupp, kuid revolutsiooni tõttu jäi pooleli ja 1927. aastal paigaldati alusele Lenini kuju. Fotod netist.
 
 Samaaras lükati 1889. a valminud monumendilt Aleksander II ja teised kujud ning kaunistused 1927. aastal maha ja tõsteti Lenin asemele.
 Leninil ei ole sulega müts, tal on lind pea peal. Postkaart netist, minu foto.

Selliseid kurioosumeid võib veel vaadata siit blogist.

Jasnaja Poljanas, Lev Tolstoi kunagises mõisas asuval monumendil vahetati Stalini pea Lenini pea vastu.


Jasnaja Poljana Leninil pidi olema selgelt äratuntav generalissimuse mantel.Foto netist.

 On veel üks taaskasutuse juhtum, kus vastupidi, Lenini kujule paigaldati teine pea, nimelt Lääne-Ukrainas Koretsi linnas asendati 1990-ndatel Lenini pea Ukraina kirjanduse rajaja Tarass Sevtšenko peaga, mantel ja ülikond sobis Sevtšenkole väga hästi.
 Mulle räägiti, et samamoodi olevat tehtud ka Kasahstanis Petropavlovski linnas, aga ma ei ole sellele kinnitust leidnud.
 Lenini kehaga Sevtšenko Koretsis. Foto netist.

 Veel liigub suust suhu lugu kahe soniga Leninist, et avati kuju, kus Leninil oli üks soni peas, teine käes. See on müüt, mis sai alguse Dovlatovi raamatust "Kohver". Raamatus räägib autor Tšeljabinski linnas avatavast kujust: muusika mängis, kujult tõmmati ära kate... ja väljakutäis inimesi puhkes naerma, välja arvatud üks inimene - skulptor Viktor Drõžakov.
  Kui järgi mõelda, on see väga ebaloogiline, sellist asja ei saa juhtuda.
  Meie Olev Remsu on sellest oma versiooni teinud. Ta väidab oma reisiraamatus "Minu Neenetsimaa", et selline kahe mütsiga Lenin olevat Salehardis olnud ja keegi ei märganud, alles üks postkaardikoguja pani tähele.
Nüüd veel ühest ulme valdkonda kuuluvast skulptuurist.

 1931. aastal korraldati Moskvasse ehitatava nõukogude palee konkurss, kuhu esitati ligi 200 tööd. Võitis arhitekt Boris Iofan. Nõukogude palee oleks olnud 100m kõrguse skulptuuri alus. Hakatigi samal aastal ehitama, kuid Teise Maailmasõja ajal 1942. aastal võeti terasribistik lahti ja kasutati sõjatööstuses. Pärast sõda lubas Stalin hoone ära ehitada, kuid neli aastat pärast Stalini surma, 1957. aastal loobuti. Projekti foto netist.

Lenini mausoleumist



Valvepost nr 1, vahtkonna vahetus.

  Seest ja väljast valvasid mausoleumi eriväeosad, nn Kremli väed. Sõdurid olid ilusate kallist materjalist õmmeldud mundritega ja parema olme ning toidu peal. Aga rividrilli said nad vist söögi alla ja söögi peale. Vahtkonnavahetust oli muidugi ilus vaadata. 
 Lenini vaatamiseks oli Nõukogude ajal alati tundidepikkune järjekord. 

Väga põhjalik lugu Lenini mausoleumist on 5 aasta taguses Õhtulehes, siin.


1953. aastal ilmunud raamat kooliealiste keskmisele astmele.

Lugu jutustab maal elavast ja kaksikute poegadega kolhoosis töötavast lesest Annast, raamatu lõpul kutsutakse ta Moskvasse lina- ja kanepikasvatamise eesrindlaste nõupidamisele partei ja valitsuse juhtidega.

  Ja äkki täiesti ootamatult, nagu see alati tuleb, kõlasid aplaus ja tervitushüüded ning inimesed saalis tõusid kõik püsti nagu üks mees. Anna Mihhailovna hüppas püsti ja nägi, et presiidiumi laua poole sammub grupp inimesi. Ta otsis selles grupis üles Stalini ja hakkas käsi plaksutama.
  "Kallis ... Sa meie kallis ..." sosistas ta.
 lk 81

  "Laengut on palju, aga kanepit vähe," ütles Stalin, ja saalis puhkes naer, mis kaua ei tahtnud vaikida.
lk 85


"Ta peaks sooja piima jooma," mõtles Anna Mihhailovna. Leebelt naeratades jätkas ta Stalini vaatlemist.
lk 87

 Annal õnnestub humoorika ja lahke Staliniga pikalt vestelda ja õhtul saab ta hea töö eest ordeni.

 Nõupidamise delegaadid tutvuvad ka Moskva vaatamisväärsustega, muu hulgas Lenini mausoleumiga. Tõe huvides peab ütlema, et mausoleumis sees tegi rahvas ühtlase voona kirstust umbes 3 meetri kauguse kaare. Vähemalt 1978. aastal oli see nii, ei usu, et 1953.a lähemale lasti.

 Kõrgemal alusel, klaaskirstus, lamas Lenin. Näis, et ta magab. Tal oli kõrge, puhas otsaesine. Seljas oli tal lihtne kuub, aga mitte kaitsevärvi, vaid tumepruun.
 Anna Mihhailovna kõndis aeglaselt ümber kirstu, palavat pilku Leninilt ära pööramata. Tema ees oli igavik. Ja ta kummardus selle igaviku ees. 
lk 90


 Õhtul, päevasündmustest väsinuna, heitis Anna varakult magama.

 Ta nägi unes, et käis kolmandat korda Lenini juures. Lenin lamas endiselt kristalses kirstus. Ta suudles Leninit otsaesisele, Lenin avas silmad ja tõusis üles. Kaua jalutasid nad koridoris, mõnusasti juttu ajades.
lk 90

 

Samal teemal blogis varem:

Lenini postkaardid, siin.
Tartu Leninitest, siin.

10 aprill 2020

Pühadekaardid nõukogude ajal

  Nõukogude ajal olid jumal ja kirikupühad põlu all, kaasa arvatud ülestõusmispühad. Aga mune värviti ja koksiti ikka ja postkaarte saadeti ka. Poes muidugi ei olnud munavärvi ega pühadekaarte müügil, muust atribuutikast rääkimata.

Mida siis ümbrikusse pandi?

Meie pere kaartide põhjal teeksin järelduse, et kõige rohkem oli kehvalt ümber pildistatud eestiaegseid kaarte.

                               1962                                          1973                                           1958

Fotoharrastajad tegid ise pühadekompositsioone ja müüsid althõlma.

                                                        1954



Kasutati sünnipäevakaarte, mida sai tõlgendada ka lihavõttekaartideks. 


                                                      1960




                          1973

Saadeti lihtsalt ilusaid kevadlilledega või -loodusega kaarte.

                                                  1971                                            Mare Vint 1984


07 aprill 2020

Singeri õmblusmasin

 Meie kodus on selline õmblusmasin, täiesti töökorras:



 Kui minu ema ja vanaema Teise Maailmasõja lahingute eest sõjapaost koju Ihastesse tagasi tulid, oli nende majast päris mitmeid asju kaduma läinud, aga juurde oli tekkinud õmblusmasin "Singer".
Vanaema teooria oli, et mõni vene sõdur oli masina kuskilt majast võtnud, aga ei jaksanud enam seda edasi tassida ja jättis nende majja maha.



  Suur metallist logo ühelt koduseinalt, vanaisa oli olnud Singeri müügimees. Samasugune on kinnitatud autole.



 Esimene Singeri õmblusmasin patenteeriti 1851. aastal. Sel ajal oli ka teistel firmadel analoogilisi õmblusmasinaid, aga Singeri edu tuli hästi läbimõeldud turundusest.
 Firma rajas üle kogu maailma oma esindused, mis reeglina olid linnade kõige uhkemad hooned.
Näiteks Venemaal oli 1914. aastal 3000 Singeri kauplust. Aga õmblusmasinaid sai tellida ka postiga.

Singeri Pärnu esindus.

 Lisaks esindustele oli Singeril väga palju müügimehi, kes tegid õmbluskursusi, müüsid masinaid, niiti-nõelu, masinaõli, ostsid kokku vanu masinaid.


  Kohalikus ajakirjanduses ilmus rohkesti reklaami, mis ärgitas inimesi ostma just Singeri kvaliteetmasinaid. Tasuta jagati reklaammaterjale, kus manitseti kasutama vaid Singeri logoga masinaõli ja niite-nõelu, et tagada masinate kvaliteetne ja pikaajaline toimimine. Samas oli tagatud ka masinate tasuta garantiiremont.

  Õmblusmasinad olid väga kallid (1 masin maksis sama palju kui lüpsilehm), kuid seda sai osta järelmaksuga. Mulle meenutab see praegust autoliisimise süsteemi.


Müügi ulatust näitab seegi, et Singeri kasutusjuhendid tõlgiti 54 keelde.


Singeri pass-kasutusjuhend 1933. aastast.
 

 Õmblusmasin on üsna suur ja kohmakas, ebamugav transportida, nii ehitati tehaseid ka väljapoole Ameerikat, näiteks Venemaale, Moskva lähedale Podolskisse. Pärast revolutsiooni toodeti neid masinaid muutmata kujul palju aastaid järjest Podolski nime all.

Õmblusmasin Podolsk

Õmbluskursused olid tasuta ja neid tegi terve agentide armee igas kohas, kus oli võimalik mõnikümmend õmblushuvilist naist kokku saada. Õmbluskursustest tehti alati ka pilt, neid pilte on väga palju säilinud. Tasuta õmbluskursus tekitas osalejatel kange himu endale ka masin osta - mis oligi asja eesmärk.


Singeri kursus Vormsis 1930.aastal.

Singeri kursus Kallastel 1930. aastal.


 


 Kursus kestis 2 nädalat, selle lõppedes valmis igal osalejal kaunis Singeril õmmeldud riideese või sisustusdetail. Tihti valmistati kursuste käigus lisaks rõivastele ka ilutikandeid, vaipu, laste mänguasju.


   Singeri õmblusmasinad muutsid oluliselt Eesti nii linna- kui ka maainimeste riietumisstiili ja kodude väljanägemist.


Veel sel teemal:
https://bigpicture.ru/?p=1104651
https://virumaateataja.postimees.ee/766468/singeri-varvikas-aja-ja-edulugu

Fotod minu kogust ja Osta.ee-st.