14 november 2020

Arvelaua nuppudest 1946

 Ratsionaliseerimise häid tulemusi Tartu Kammivabrikus.

  Tähtsaks teguriks käitise tööprotsessi parandamise juures on ratsioneerimis- ja leiutustegevus, millest oleneb tunduval määral käitise töö edukus. Nõukogude inimesed on meie riigi muutnud võimsaks tööstusmaaks, ja seejuures on neid aidanud ratsionaliseerimised ja leiutused.

  Ka Tartu Kammivabriku ratsionaliseerijad sm-d Piho, Meos ja Sullan on teinud oma südameasjaks ratsionaliseerimiste läbiviimise Tartu Kammivabrikus, et käitis ületaks pidevalt oma plaane ja oleks teiste eesrindlike käitiste seas.

 Töötades Tartu Kammivabrikus nööbimeistrina ratsionaliseeris sm Pihlo arvelaua nuppude treimist nupufassongmasinal. Arvelaud, kui uus artikkel, mida varem Tartu Kammivabrikus ei valmistatud, valmis esialgu kaunis algeliselt ja primitiivselt. Näiteks treiti arvelaua nuppe enne ühelt, pärast teiselt poolt ning nupud tulid sellejuures halvakvaliteedilised.

 

Tartu tuletõrje raamatupidaja Elsa oma arvelauaga.

    Nähes selle töö aeglust ja suurt praagiprotsenti, valmistas sm Pihlo fassongmasinale uue treimistera. Tema leiutuse abil saab arvelaua nupud korraga valmis treida ja praagiprotsent vähenes miinimumini. Uue treimistera valmistamisel ja masina ümberkonstrueerimisel abistas sm. Pihlot sm. G.Sullan.

  Varem kulus 100 arvelaua nupu treimiseks 71 minutit ja see läks maksma 1,73 rubla, kuna peale ratsionaliseerimist kulub 100 nupu treimiseks vaid 20 minutit, seega 51 minutit vähem. Saja nupu treimine maksab nüüd ainult 49 kopikat, rahaline kokkuhoid 100 nupu pealt on seega 1,24 rubla. 

 Samuti ratsionaliseeris heade tulemustega arvelaua tappide freesimise sm. E.Meos. Varem sündis arvelaua tappide lõikamine ühe saega, ja kuna see töö ka väga kalliks ja aegaviitvaks osutus, tuli sm. Meosel idee seda teisiti tegema hakata. Ta konstrueeris uue tööriista, milles 12 saagi lõikab korraga 12 arvelauale 12 tappi sisse, hoides seega tunduvalt kokku ka materjali.

  Ratsionaliseeritud sisseseadete valmistamisel ja rakendamisel aitas tõhusalt kaasa ka sm. Sullan.

 

Esiplaanil arvelaud. Tartu müüjad, tõenäoliselt kesklinna alkoholipoes. 

  Tartu Kammivabriku ratsionaliseerijad on oma tubli töö eest seaduses ettenähtud korras väärilise preemia saanud ja see ergutab neid uutele ratsionaliseerimistele, sest nõukogude ühiskond soodustab ja abistab igati ratsionaliseerijaid ja leidureid, kuna nende tegevus toob vabrikule suurt kasu.

  Et kiiremini üles ehitada meie Nõukogude Eestit ja täita enne tähtaega viisaastakuplaan, teeb iga Kammivabriku töötaja selleks kõik, et juba lähemal ajal teostataks uusi ratsionaliseerimisi.

M.Punshun

Postimees, 30.märts 1946 


 Pildid Tiinalt ja Murcalt.


11 november 2020

Tuutulinna moosekandid 1930/1934

 F.Just Tormast on 24.märtsil 1934 saatnud kirja Sadala kooli õpetajale P. Pallile.                                              Torma kooli õpetaja oli sel ajal Anna Just.



 Lp.hr. Pall                         Tormas, 24.III 34

  Teie olevat läinud aastal mänginud lastepeol "Tuutulinna moosekandid". Kust tellisite noodid? Kas on ärakirjasid või on koguni viisid meeles, et saab üles kirjutada. Me tahaksime ka mängida, aga ei raatsi noote osta ega tellida. Olge nii pai ja kirjutage sellest kohe või pange viisid juba paberile. Kui saade ka oli, siis millise iseloomuga, et võiks järgi teha?

Hüvasti, F. Just

 "Tuutulinna moosekandid" oli Heino Vaksi lastenäidend Grimmide "Breemeni linna moosekantide" järgi.

Eesti Draamastuudio esietendus oli 10.novembril 1929

 Päevaleht kirjutas 26.veebruaril 1930 nii:

"Tuutulinna moosekandid" on lastenäidend,  mis "Draamastuudio" poolt nüüd laste rõõmustamiseks lavale toodud. Näidend on muinasjuttude jutustaja Grimmi ainetel hra Vaksi poolt kirjutatud. Kui näidendit mängiti pühapäeval "Saksa teatris", oli mudilasi õige palju koos. Ja kui arvestada laste rõõmu- ja naerukiljatusi, siis võib kinnitada, et lastenäidendite lavastamine on otstarbekohane ja vajalik. Laste üksluisesse ellu toovad sarnased asjad palju elevust ja laste mõte saab arenemiseks palju materjali. 

...

Aga mainima peab, et lasteetendusedki peaksid mängult võimalikult hea kunstidistsipliiniga olema. Selle puudumine rikub ka lastes hea maitse arenemise. Nüüd nägime, kuidas mäng oli vahel rabe ja vahel liialt peru - auklik ja üleaisalööv kordamööda. Kukk vist küll liialdusteni palju ja käratsevalt röökis ja koer oli vahel nõutu. Seda kõike parandades ja ilusaid laulupalasid vahest juure lisades võidaks see muidu nii kena tükikene.

... 

Arvan, et laste emad oma armsatele jõnglastele ilusa kingituse teevad sellega, kui lapsi sagedasti viivad lasteetendustele. Lapsed on kogu hingega tähelepanelikud ja sellega ehtsaim teatripublik. Nemad ei filosofeeri ja ei püüa kõigest üle olla, nemad elavad kaasa ja seda ei tule neile mitte keelata.

 

Kaart Väino pildikastist.

07 november 2020

Oktoobriparaad Tartus

 Minu mäletamise järgi algasid Tartus oktoobri- ja maiparaadid sõjaväelastega ja lõppesid hobuste ja  koertega. Aga ega ma algust väga täpselt ei tea, sest alati pidi kuskil Riia mäel oma kooli kolonnis tribüüni eest läbi marssimise aega ootama. Ratsutajad ja koerteklubi hakkas paraadil osalema vist kuskil 1970-ndate lõpus, lapsepõlvest ma neid ei mäleta. Tol ajal ei kasutatud sõna demonstratsioon, vaid ikka paraad.

 

Ljudmilla albumi fotod.

06 november 2020

"Auroraga" oktoobripühade kaardid

  Õhtul kell üheksa kõmatas ristleja "Aurora" kahuripauk. See oli märguanne pealetungiks. "Aurora" helgiheitjate kiirtevihkudes kerkis pimedast sügisööst esile punaseks värvitud uhke hoone. Palee akendest ja barrikaadide tagant külvati pealetungijad üle kuulirahega. Esimene katse Talvepalee lammutamiseks löödi tagasi.

 Siis hakkasid mürisema kahurid. Tulistati Talvepalee vastast asuvast Petropavlovskaja kindlusest. "Aurora" tulistas paukpadrunitega, et mitte purustada ajaloolist hoonet.

H.Palamets "Kodumaa ajaloost", õpik-lugemik 4. klassile 1967, lk 130-131.

 

 On räägitud ka, et "Aurora" dubleeris Petropavlovski kindluse signaallasku Talvepalee ründamiseks, aga ka seda, et ta tegi oma paugu varem, juba 2 tundi enne tormijooksu algust, et õige lask, märguanne, mis purustas ka osa Talvepalee aknaid, tuli ikkagi Petropavlovski kindlusest. Väidetakse ka, et mingit tormijooksu ei olnudki.

Aga inimestel on sümboleid ja kangelasi vaja ja "Aurora" oli selleks sobilik.

 

 

Au suurele oktoobrile!


Eriti hea toon oli joonistada ajaloolist "Aurorat" koos tänapäevase raketiga. See pidi vist tähendama, et jäälõhkuja "Lenin" ja raketid on meil tänu oktoobrirevolutsioonile ja "Aurorale".

Ulla-Britta Sampu postkaart.



Fotopostkaart 1969.

1900. aastal Peterburis valminud ristleja on muuseumilaev alates 1956. aastast. 

1984. aastaks oli laeva veealune osa nii läbi roostetanud, et trümmist pidi ööpäev läbi vett välja pumpama.

1984 - 1987 oli "Aurora" kapitaalremondis, mis läks riigile maksma 35 miljonit rubla. Algul lõigati laeva kere mööda veeliini pooleks ja vahetati välja kogu veealune osa, siis selgus, et ka veepealne osa ei kõlba, sisuliselt tuli kaldapealsele tagasi vana laeva koopia. Vanast jäi järele tükike masinaruumi, raadioruhv ja laeva kell.

Väidetavalt ei tõusnud pühast laevast eemaldatud osi hävitama kellegi käsi, need pukseeriti Lužskaja lahte Vistino küla lähedale, Narvast umbes 40 km kaugusele. Kohalikud elanikud viisid kerest tükke ilma südametunnistuse piinadeta vanarauda, illuminaatoritest jätkus mitmele külale käimlaakendeks.

2014 -2016 oli laev uuesti remondis, vahetati kogu elektrivõrk, remonditi tiikpuust tekk, mastid ja ülejäänud laeva töötamist tagavad süsteemid. 

Arhiivjooniste järgi taastati laeva õigeusu pühakoda.


17 oktoober 2020

Tu-4 Raadi lennuväljal

 Tu-4 oli nõukogude esimene strateegiline pommitaja, mis oli võimeline tuumapommi kandma.

Lennuk ise oli Boeing B-29 koopia. Viimane oli lennuk, millelt visati Hiroshimale tuumarelv.                           Stalini käsk oli mõnede NLiitu hädamaandumise teinud lennukite B-29 järgi täpselt kopeerida ja valmis ehitada nõukogude pommitaja. Tagurpidi inseneritööst võttis osa 900 uurimiskeskust ja vabrikut, tehti       105 000 joonist. Sai valmis Tu-4, mida toodeti 1949-1952. Selle ajaga ehitati 847 lennukit. Kuna lennuk oli maha kopeeritud juba kasutusel olnud mudelist, siis muutus ta kiiresti vananenuks ja asendati Tu-16-ga 1954. aastal ja Tu-95-ga 1956. aastal. Tu-4-ga lennati 1960-ndate alguseni.

 NSV Liidu Ministrite Nõukogu 29. augusti 1951. aasta otsusega nr 3200-1513 asus sõjaministeerium moodustama aatomipommidega relvastatud pommirügementi koodnimega "Väljaõppeüksus nr 8", mis koosnes 22 lahingulennukist Tu-4. 

  Konkreetselt tuumapommi kandmiseks kohandatud eksemplaridele lisati tüübile A - Tu-4A.

 Tu-4 meeskond Raadi lennuväljal 1958. aastal.

 Tu-4 meeskond koosnes 11 inimesest (komandör, piloot, navigaator, navigaator-pommitaja, pardainsener, raadiooperaator, radarioperaator, 4 laskurit), kuid vastavalt ülesandele võis lennata ka tunduvalt väiksema ekipaažiga.

TU-4 meeskond Tartus Raadi lennuväljal 1953. aastal.

  Tu-4 väljatöötamine andis tehnoloogia ja tootmise osas nõukogude lennunduse arengule palju juurde, selle jaoks välja töötatud süsteeme, plokke ja sõlmi kasutati hiljem laialdaselt nii sõjaväe- kui ka tsiviillennunduses.

 1952.a Raadi lennuväljal.

 18. oktoobril 1951 viskas alampolkovnik Konstantin Uržuntsevi (hauapilt siin) meeskond Semipalatinski katsealal esmakordselt Nõukogude lennunduse ajaloos alla aatomipommi ("Maria", RDS-3 tuumalaenguga "501-M").

Üks Tu-4 meeskonnaliige pildistas salaja oma töökohta.

1956. aastal lendas Tu-4 (ma ei tea, kas Tartust või mujalt) Ungari sündmuste ajal Budapesti pommitama, eesmärk oli teater, kus asus mässuliste peakorter, kuid viimasel hetkel anti käsk ilma pomme viskamata tagasi pöörduda.

 Tu-4 muuseumis, foto Wikiwandist.

Hiljem asendati Raadil Tu-4 lennukid Tu-16 ja Tu-22M lennukitega, mis kandsid tuumalõhkepeaga rakette. Kui laulva revolutsiooni ajal sõjaväelaste käest küsiti, kas Raadil on tuumarelva, vastasid nad ausalt, et ei ole, sest ladu oli 5 km kaugusel Akimetsas.


Fotod Ljudmilla pildikastist.

13 oktoober 2020

Paat 1959

   Tartu sõjalennuväljal töötanud lendurid olid suured kala- ja jahimehed. Allpool on piltidel Aleksandr Popovi paat, mille ta ise ehitas mahakantud lennuki plekist. Ma ei tea, kas lennuk oli TU-4 või mõni muu.

Omatehtud paat 1959. aastal.

 

Sama paat täiendustega 1961. aastal.

 Tänud Ljudmillale.

11 oktoober 2020

Janka Kupala "Poiss ja lendur" 1953

 Mind on alati huvitanud, millega asendati pärast sõda Eesti lastekirjandus, siin on üks valgevene kirjaniku lasteraamat, mis ilmus eesti keeles 1953. aastal. Mõeldud eelkooliealistele lastele.

Selle raamatu värsid on kirjutatud 1935. aastal, venekeelse piltidega lasteraamatuna ilmusid need 9 aastat pärast autori surma, 1951. aastal.

Antud raamatu kohta on kõlavalt öeldud, et teos annab väga edukalt edasi nõukogude aja laste kangelasromantilisi hobisid ja püüdlusi.
 
Seda luuletust armastas lapsepõlves väga Maa esimene kosmonaut - Juri Alekseevitš Gagarin. Ja võib-olla just see mõjutas tema valikut saada piloodiks. Nimelt külastas Juri Gagarini ema 1971.a mais Minskit ja käis seal ka Janka Kupala muuseumis. Seal meenus emale, et varases lapsepõlves oli Jurale see luuletus meeldinud. 
 
"Poisile ja lendurile" on 1942.a  ka järg kirjutatud "Poiss ja lendur sõjas". Poiss on suureks kasvanud ja ta unistab endiselt piloot olemisest, aga nüüd selleks, et fašistlikele sissetungijatele tehtud kurja eest kätte maksta.   
 
Raamatu pildid on joonistanud juudi rahvusest nõukogude kunstnik David Haikin, kes on illustreerinud umbes 200 lasteraamatut. Haikini teisi raamatuillustratsioone saab vaadata siit:
 

 


 
 
 
 Janka Kupala 1882-1942 oli Valgevene kirjanik, kodanikunimega Ivan Daminikavič Łucevič.

Pseudonüüm on tuletatud valgevenekeelsest jaaniööst ja Ivani vastest Janka. Valgevene uskumuse kohaselt ootab jaaniööl sõnajalaõie leidnud inimest nii vaimne kui ka materiaalne rikkus. Janka Kupala tahtis olla oma lugejatele sõnajalaõieks.

Janka Kupala

1908-1942 ilmus Janka Kupalalt 10 luulekogu, poeeme ja näidendeid. Lastele kirjutatut ei ole väga palju. Kupala tekstid on alati mitut moodi tõlgendatavad, sellest ka pidevad pahandused nii tsaari- kui ka nõukogude võimuga. Arvatakse, et ta juhtis ka põrandaalust Valgevene vabastajate liitu.

1937. aastast oli Kupala jälle võimudega pahuksis, kuid juba 1939. aastal autasustati luuletajat Lenini ordeniga ja 1941. aastal NSV Liidu kirjanduse 1. järgu riikliku preemiaga ehk Stalini preemiaga. Viimase vääriliseks tunnistati kogumik "Südamest" (1940).

Samas on kahtlus, et autasude väljaandmise tegelik põhjus oli 23. augustil 1939 allkirjastatud Saksamaa ja Nõukogude Liidu mittekallaletungi pakt koos Ida-Euroopa jagamise salaprotokolliga. Lääne-Ukraina ja Lääne-Valgevene alad pidid paari kuuga saama NSV Liidu osaks. Kirjanike hävitamise korraldus asendati kiiresti Lääne-Valgevene elanikkonnale suunatud propagandaga.

Sõja-aastatel sai luuletaja kuulsaks oma luuletusega "Valgevene partisanid". Muusikasse pandud teosest sai põrandaaluse liikumise hümn ja esimesed read - "Partisanid, partisanid, Valgevene pojad!"  toimis raadiojaama "Nõukogude Valgevene" kutsungina.                                                                                         Lisaks kirjutamisele tegeles Janka Kupala ka tõlkimisega.

  Nõukogude võimu eelse loomingu kohta on ilusti öeldud: "Varane Kupala nagu tõlgiks Valgevene rahvalaule ja legende kirjanduslikuks, poeetiliseks vormiks, säilitades nende maitse ja aroomi."

Pärast revolutsiooni lootis Kupala, et enamlased realiseerivad tema unistuse vabast Valgevenest, valgevene keele ja kultuuri õitsengust. Nii ei läinud, aga inimene peab elama omas ajas, seesama lasteraamatki on pingutus nõukogude võimuga ühte sammu käia, et see lihtne ei ole, näitab poeedi enesetapukatse (harakiri) 1930. aastal ja tema surm, mille kohta ei ole teada, kas see oli õnnetus, enesetapp või mõrv (kukkus kirjanike koosoleku ajal Moskva hotelli trepikojas üle trepi käsipuu 10 meetrit allapoole surnuks).