13 mai 2020

Mälestus Berliini loomaaia külastusest

... nii on kaardi taha trükitud.
 
 Kui sain selle kaardi, siis arvasin, et fotol on Berliini loomaaia juhtivtöötajad ja neid postkaarte sai kaasa osta.

Aga siis õnnestus mul internetiavarustest E-poest teine ka leida. Nüüd ei oska ma enam midagi arvata - mitme erineva seltskonnaga lõvikutsikaid pildistati ja keda valiti pildile? Võib-olla on siin poliitikud.


09 mai 2020

9.mail 1980 Tartus

9.mail 1980 Tartus sõjaväe linnaosas.

1985.a 9.mai rongkäigu pildid olid blogis mõni kuu tagasi,siin.

Ljudmilla albumist.

07 mai 2020

Hauad ja poliitika 2


 Samaaegselt vaenlase haudade hävitamisega hakati rajama punamonumente.
Surnutest sai propagandavahend, ideoloogilistele mälestusmärkidele loodi hauasamba puutumatus. Väga kaval mõte, sest paljalt mälestusmärgid oleks ammu ära korjatud.

Oli üleriigiline korraldus rajada kõigisse suurematesse keskustesse vennashauad, ei olnud oluline, kas seal oli peetud lahinguid või mitte. Ümbermatmisotsuste tegemisel ei olnud aluseks omaste soovid ega ka mitte praktiline kaalutlus, vaid poliitilisest otsusest lähtuv korraldus.


  1950-51 seati Alar Kotli kavandi järgi üles võidusambad Narvas, Rakveres ja Torgus. Vennaskalmudel mälestusehitisteks koostas ta samal aastal tüüpmonumentide albumi, kust tüüpidena võeti vastu neli kavandit.

Mart Kalm "Arhitekt Alar Kotli", lk 168, fotod samast.

Nõukogude korra kehtestamisel oli Alar Kotli sattunud põlu alla. Punamonumentide projekteerimiskonkurssidel osalemine andis talle hea võimaluse enda positsiooni parandada.

Alar Kotli monumentide tüüpprojektidest saab lugeda siit, lk 14.


Võsu vennashauast, mille monument on Alar Kotli ülevalnäidatud vasakpoolse tüüpprojekti järgi, saab lugeda siit, foto on ka samast pärit.
See on tüüpiline lugu punamonumentidega valitsevast segadusest, mis on igati loogiline, sest sunniviisil ebameeldiva töö tegijad püüdsid teha võimalikult vähe, aga näidata, et on palju tehtud.

Fašismiohvrite ümbermatmine Kunda vennaskalmistule 1945, foto siit.

 Tehniliselt oli suhteliselt värskete laipade ümbermatmine karm asi. Kohalikud aeti kohustamise, ähvardamise ja lubamisega (5 kg ümbertõstetud inimjäänuste eest saab ühe normipäeva) erinevas lagunemisastmes surnuid üles kaevama ja teise kohta matma.

  Sellised hauad, nagu luuletuses kirjutatud, olid ka meie kooliteel. Arvan, et neid oli 10 või 12. Kahes reas. Eemalt näha, et vene omad. Riste polnud, nende asemel olid sellised töntsid asjapuud - obeliski moodi, tipus viisnurk.
...
Tollel päikeselisel septembri õhtupoolikul otsustasime koju minna Peraküla kaudu, sest seal pidi midagi juhtuma nende haudadega. Külavolinik oli ju käinud ja isa oli käsule tavakohase allkirja pidanud andma. Oli nõutud inimest labidaga ja hobust.
...
Oli sügis  1947. Meie, lapsed, juhtusime koolist tulles tolle "poliitiliselt ülitähtsa" ürituse tunnistajateks.
...
 Uudishimust aetuna läksin esimese hooga lahtise haua veerele. Lehk oli sõnulseletamatu. Seda mäletan, et kindlasti oli muld kahe laiba pealt ära võetud. Kas kõigilt - seda ei suutnud haisu pärast tähelegi panna. Kuna hauad olid kruusaaukude ääres, mõni samm kraavist, vist sellepärast olid kangelased veel ühes tükis ning sügaval olid nad ka. Ja siis pidi see, mis kunagi oli inimene olnud, hauast sinna valgesse kirstu saadama.
  Keegi võttis sõnnikukonksu, kuid võimumees ei lubanud seda kasutada. Hangude kaasavõtmine polnud ju käsu seeski! Keegi polnud nõus alla hauda ronima ning kätega kadunukest välja aitama. Vaieldi. Nii, siiski konksuga. Uudistasime kõik haua serval. Otsustati peast alustada. Konks löödi sisse, kuid pea tuli keha küljest ära. Viimane, mida mäletan, oli valge kaelakondi ots, mis hauast vastu vahtis ning konksu otsas kolp, millel veel musti juukseidki alles. Haisupahvakas. Ja siis saime meie, lapsed, tulevased kommunismiehitajad - nii pasundati raadios ja kuulutati ajalehes - sellise häbiväärse teoga hakkama, et panime plagama. Jooksime end hingetuteks. Süda oli paha. Pärast olid kirstud viidud punavooris kuhugi ära.

Endla Kannel "Südames kantud sünnimaa", lk 171-172

Analoogilist lugu, kuidas Harglasse vennashaud loodi, on Marju Kõivupuule räägitud nii:
  Pärast sõja lõppu pandi kolhoosnikud kohustuslikus korras sealsetes metsades langenud sõdureid ümber matma. Inimjäänused tõsteti viglaga punase riidega vooderdatud kirstu, kusjuures 5 kg eest anti kolhoosnikule üks normipäev. Kirstud saadeti kohaliku külanõukogu juurest austusavaldustega pidulikult ära.
 Siin .

Mitmetes kohtades jäid surnud punamonumendi alla panemata.

2005.a Eesti Ekspressis on artikkel Tõnismäel olnud monumendi alla surnute saamise probleemidest, siin. Tõnismäe kohta võib lugeda ka siit.


Raadi, 9.mai 2018, minu fotod.

Mind hämmastab, et suurejoonelise Raadi monumendi juures, mis on pühendatud kõigist NSVL rahvustest Tartu kaitsjatele ja vabastajatele, on nimetud õigeusu sümbolitega hauatähised. 



 Raadi memoriaal on ühest küljest Nõukogude propaganda vili, mille puhul ei olnud omal ajal üldse tähtis, kas, kuidas ja kui palju kuhugi on langenuid maetud, vaid sooviti lihtsalt edasi anda kommunistlikku religiooni ja ülimat pühalikkust ka koha peal, kus see ei pruukinud ajalooliselt üldse põhjendatud olla,» selgitas Must.
https://tartu.postimees.ee/256880/tartu-pronkssoduri-all-ei-pruugi-haudu-ollagi 

Mõningatel andmetel on Raadi järve äärde ümber maetud Lemmatsist tankitõrjekraavist tuvastamiseks välja kaevatud surnukehad ja Toomemäele ning Ropka parki maetud punaarmeelased.

Palju on räägitud, et monument asub 1944. aastal NKVD poolt hukatud tsiviilelanike ning langenud eesti ja saksa sõdurite haudadel.

Blogi kommentaatori antud lingi põhjal (Akadeemia nr 6, 2017) selgus, et sõjahaudade uurija Arnold Unt on püüdnud Raadile matmisesse selgust tuua, tema väidab oma artiklis, et:
*19.novembril 1944 maeti Raadi parki ümber Töölismajas tuvastamiseks olnud 168 inimese säilmed Lemmatsi tankitõrjekraavist ja 4 Tartu juudl surnuaialt ning 50 punaväelast, punaväelased maeti ühte hauda, mõrvaohvrid kahte tiigipoolsesse.
*Oktoobris 1946 maeti Tartu TK andmetel Raadile ümber veel 184 punaväelase surnukehad.
*1975. a rekonstrueeriti Raadi pargi matmispaik sõjamemoriaaliks ja lisati dokumentidesse Tartu garnisoni kalmistul arvel olnud utoopiline arv surnuid, kokku saadi rohkem kui 2100 maetut.




  Pauluse kalmistu kangelaste kohta räägivad vanemad inimesed, et neid pole siin mitte ühtegi, nimed plaatidel olevat tõenäoliselt kusagile Tartu ümbrusesse maetud sõduritelt. Segadust tekitab ka see, et nimed on ka hauaplaatide alumistel pooltel.
Minu fotod.


Piirissaare mälestusmärk. Minu foto.
 Piirissaarlaste sõnade järgi olevat pärast lahinguid osa langenuid siia maetud, kuid mitte nii palju, kui tahvlil kirjas, neid olevat olnud raske veest kätte saada. Hukkus ka 43 sakslast ja 2 omakaitse meest, kas nemad on ka siia maetud, ei tea.

Värska kalmistul. Igavene au 1944. a langenud Nõukogude partisanidele, viis nime. Minu foto.

Muinsuskaitse register ütleb, et ühishauda on maetud 49 langenut, kes võitlesid 1940. aastatel Nõukogude armee poolel Värska ümbruses. 1959. aastal püstitati ühishauale mälestussammas.

 Tõenäoliselt on tegemist 1944.a veebruaris-märtsis üle Peipsi järve jää saadetud 3 diversandisalga liikmetega, neid salku nimetati partisanibrigaadideks, nad olid varem tegutsenud Leningradi oblastis.
Esimeses salgas oli 250, teises 140, kolmandas 355 inimest, põhiliselt venelased, eestlasi oli kahes esimeses 90, kolmanda kohta ei tea. Kohalikud suhtusid nendesse kui röövlitesse, aga ilma kohaliku toeta ei saa partisanid tegutseda. Kaks esimest gruppi pidasid pidevalt jälitatuna vastu mõned nädalad, kolmas vähem aega. Kahest esimesest grupist said umbes pooled surma, osa langes vangi, ülejäänud põgenesid üle jää tagasi, kolmandast grupist pääsesid vähesed eluga. Partisanibrigaadide tegevus oli täielik läbikukkumine, mida isegi nõukogude ajal ei varjatud, kuigi püüti mingeid kangelastegusid ja õigustust surmadele leida.

Kõige suurem graniitbüst Eestis, pea kaalub 10 tonni, alus 36 tonni. Minu foto.

Asub Kärdlas, püstitati 1966.a Teises Maailmasõjas osalenud Hiiumaa kaitsjate auks, autorid skulptor Endel Taniloo ja arhitekt Ülo Sirp.


06 mai 2020

Hauad ja poliitika 1

   Kas te olete Venemaal reisides mõnda Teises Maailmasõjas langenud Saksa sõduri hauda näinud? Nõukogude Eestis ka ei olnud, tekkisid alles 1990-ndatel. Jäi mulje nagu oleks ainult Vene sõdurid sõjas surma saanud. Kuid see oli poliitiline otsus.

 Ropka-Tamme (Pauluse + Aleksander Nevski) kalmistu Tartus oli Teise Maailmasõja alguseks suhteliselt uus linnaserva surnuaed. Seal oli palju vaba ruumi ja nii tehti sinna Saksa okupatsiooni ajal sõdurite matmispaik. 1944. aasta sügiseks oli kalmistule maetud ligi 3000 Saksa armee sõdurit ja ohvitseri.

Saksa armee sõdurite hauad Pauluse kalmistul 1942.
TÜ Raamatukogu fotokogu, Ed. Selleke foto


TARTUMAA TÖÖRAHVA SAADIKUTE NÕUKOGU TÄITEVKOMITEE
k o r r a l d u s  nr.17.

"5." juulil 1945.a.
Vaenlase matusepaikade ja üksikhaudade likvideerimisest 
Tartumaal.

  Aluseks võtnud  Tartumaa Sõjakomissariaadi kirja 02.07.1945.a. nr.3/207 Tartumaa Töötava Rahva Saadikute Nõukogu Täitevkomitee
k o r r a l d a b :
§1.
  Kõik vaenlaste matusepaigad, ühis- või üksikhauad Tartumaa administratiivseis piires tulevad likvideerida 20. juuliks 1945. aastaks.
§2.
  Kohustada valla ja linna täitevkomiteesid kohe ette võtma p.1 nimetatud likvideerimistööd, kui valla/linna piires veel leidub p.1 nimetatud paiku, kindlaks tegema kõik sarnased paigad ja andma konkreetsed tähtajalised korraldused nende likvideerimiseks.
§3.
  Kohustada valla/linna Täitevkomiteesid läbi viima p.1 nimetatud paikade likvideerimistööd oma isiklikul vastutusel 20. juuliks 1945.a.
§4.
  Valla/linna Täitevkomiteed on kohustatud ette kandma oma valla/linna piirides avastatud ja likvideeritud vaenlaste matusepaikade ja haudade arvust Tartumaa Sõjakomissariaadile ja Tartumaa Täitevkomiteele hiljemalt 20. juuliks s.a.
§5.
  P.3 läbiviimise kindlustamiseks tuleb valla/linna Täitevkomiteedel eraldada aegsasti vastaval arvul töötajaid, kes kohaliku miilitsa voliniku järelvalvel läbi viivad likvideerimistööd järgnevalt:
  a) likvideerimine läbi viia kiiresti ja asjalikult, ilma mingi erilise tähelepanu tõmbamata;
  b) vaenlaste hauakääpad tulevad teha maatasa ja võimalikult nii, et koht peale tasandamist ei eralduks ümbruskonnast;
  c) aiad, piirded, ristid jm. märgid tulevad maha võtta ja ära koristada kohalt.
§6.
  Selle korralduse täitmise järelvalve pannaks T.T.Miilitsa organeile.

Tartumaa Täitevkomitee esimees:
                                                     /E.Tõnurist/
Täitevkomitee sekretär:
                                                     /H.Leibur/ 

Saadetakse kõigile valla/linna täitevkomiteedele 
t ä i t m i s e k s.
  Tartus, 6. juulil 1945.a. Nr. 5151                         Tartumaa TK sekretär:  /H.Leibur/
                                            Pitsat.


2 nädalat ja ligi 3000 kalmu asemel tühi maa, kuhu hakati peatselt uutele inimestele matuseplatse välja andma, kuigi Saksa sõdurid olid maetud madalale, umbes 1.10 - 1.30m.

Ja nii tehti igal pool, Eestis muudeti olematuks umbes 35 000 Teises Maailmasõjas langenud Saksa relvajõudude sõduri ja ohvitseri matusepaigad.

 Ja nii mitte üksi Eestis, vaid kogu Nõukogude Liidus. 
1942.aasta 1.aprillil  anti NSVL Riikliku Kaitsekomitee poolt välja määrus nr 1571 vaenlase kalmistute likvideerimisest Nõukogude Liidu linnades.  


 Praegu on võimalik Pauluse surnuaial Saksa sõdurite matmispaika kindlaks määrata seda kohta kolmest ja poolest küljest ümbritsevate tammepuude ridade järgi.

 12. oktoobril 1995. a kirjutati alla Eesti Vabariigi ja Saksamaa Liitvabariigi vahelisele kokkuleppele saksa sõjahaudadest Eesti Vabariigi territooriumil ( Riigi Teataja II 1995, 41, 177). Kokkuleppega andis Eesti valitsus Saksamaa valitsusele õiguse omal kulul korrastada ja korras hoida Eestis asuvaid saksa sõjahaudu ja sõjaväekalmistuid. Saksa sõjaväekalmistud on taastatud Ahtmes, Jõhvis, Kohtla-Järvel, Kudjapel (Kuressaare lähedal), Narvas, Pärnus, Rakveres, Maarjamäel ja Pirital (Tallinnas), Toilas, Valgas ja Viljandis. Tartus Pauluse kalmistul on taastatud kalmistu mälestusehis.

 https://esm.ee/lisategevused/sojahauad/saksa-sojavaekalmistud


   Sakslased rajasid 1996. aastal Pauluse kalmistule väikese memoriaali risti ning tihedas kirjas hukkunute nimedega, puhastasid tiigi, korrastasid ümbruse, siiamaani maksavad koha korrashoidmise eest. Daatumeid vaadates hakkab õudne - kõik noored mehed.

 Arvi ja tema neli kaasvõitlejat Jägalas 1944.a. Edasist saatust ei tea.
Tiina pildikastist.
 Natuke hilinenud ja painutatud info 1953.a Välis-Eesti ajalehes "Võitleja", siin.

 Samaaegselt vaenlase haudade hävitamisega hakati rajama punamonumente, sellest järgmises postituses.

30 aprill 2020

70 aastat tagasi avati Tallinnas Lenini mälestussammas

30.aprillil 1950 avati Tallinnas Lenini mälestussammas, ära võeti 23.08. 1991.



Foto albumist "Nõukogude Eesti" 1978.                         Foto albumist "Nõukogude Eesti" 1985.
 
   Pronksskulptuur oli valatud Leningradi monumentaalskulptuuride tehases, autor Moskva skulptor Nikolai Tomski. Aluse projekteeris Eesti arhitekt Alar Kotli.
Nikolai Tomski, tegeliku perekonnanimega Grišin (1900-1984) oli kümnete Lenini monumentide autor ja selle eest pärjatud kõikvõimalike riiklike autasudega.

Aga head Leninit ei saa ainult ühe linna peale kulutada, sama vormiga tehti Lenineid ka teistele.


Staraja Russas avati 1948.                           Orjolis avati kuju 22.veebruaril 1949.

Dmitrovis avati kuju 1950. aastal.


Sestroretskis avati kuju 21.jaanuaril 1950.


Fotod internetist.



27 aprill 2020

Juri Gagarini vastuvõtt Punasel väljakul 14. aprillil 1961

  Gagarin tegi oma lennu 12.aprillil 1961.
14.aprillil korraldati tema auks Moskvas Punasel väljakul suurejooneline demonstratsioon.


 Läbi Moskva Punasele väljakule sõitis luksusautode kolonn, Gagarin oli Hruštšoviga esimeses autos, kosmoselennu korraldaja peakonstruktor Kovaljov viimases.

 Gagarin oli koos riigijuhtidega mausoleumi tribüünil ja juubeldav rahvas kõndis eest läbi.


Sellest sündmusest võtsid osa ka mõned eestlased, siin on üks koju saadetud kiri, mis  peegeldab selgesti nende suhtumist.

 Kallis Laine!

 Sain eile kätte sinu kirja kui saabusin Moskvast. Nimelt veetsime eilse päeva linnas, kuna oli ette nähtud ekskursioon. Sattusime aga hoopis - demostratsioonile. Nimelt võtsid eile moskvalased pidulikult vastu Juri Gagarinit ja selle puhul korraldati vägev trall Punasel väljakul, nagu sa isegi lehest lugeda võisid. Mina ju tavaliselt demonstratsioonidel ei käi, seepärast mõtlesin, et püüan nüüd oma süüd vähendada emakese Venemaa ees ja marssisin vaprasti esimese kosmonaudi nina eest läbi. Tribüünil olid ka Nikita ja teised onklid. Neil oli seekord kergem amet, sest lehvitamine oli jäetud Gagarini hooleks. Kõige rohkem aga vehkis kangelase ema, kes oli ka tribüünil. Moskva oli eile üks lõputu inimmeri.             

Kirja eest tänud Triinule, fotod internetist.