03 aprill 2021

Lihavõttekaardid 1989-1992

 Nõukogude ajal olid kirik ja kirikupühad põlu all ja lihavõttekaartidega kitsas.

Aga uue aja saabudes tuli kohe päris ägedaid kaarte.

 Viive Noor 1992

                               Regina Lukk, EKP KK Kirjastus, aastaarvu pole.


Ülle Meister 1990

Ülle Meister 1992


                                                                     Maarja Värv 1989

 
 Jaan Tammsaar 1992

26 märts 2021

NSVL sõjalise nõunikuna Jeemenis 1963

  Alljärgnevad fotod on pärit ühe Tartu sõjalenduri tütre pildikastist. Tema isa Aleksandr oli aastail 1963-1964 Jeemenis sõjaline nõunik.

1963. aastal algasid Jeemenis pöördelised sündmused, ühte poolt toetas USA, teist NSVL. Viimase toetusel tekkis 1970. a Jeemeni Rahvademokraatlik Vabariik, mille ainus legaalne partei oli Jeemeni Sotsialistlik Partei, mis juhtis riiki ja majandust Nõukogude Liidu eeskujul. Räägitakse, et nad tahtsid isegi Nõukogude Liidu koosseisu astuda, aga vastus oli, et niipea pole ühist piiri ette näha.

 

 Paraad Kairo aviatsiooni auks. Paraadi võtab vastu marssal Sidki.

 Jeemeni pealinna Sanaa lennuväljal.

Praegusest Jeemenist on väga vähe infot, sinna soovitati mitte reisida, riik on 2015. aastast kodusõjas.

Meie ajakirjandusest võib Jeemeni kohta ainult hirmu- ja õudusejutte lugeda. 

https://epl.delfi.ee/valismaa/ee-elu-moodub-qat-i-narides?id=50869295

Jeemeni rahvas on üks maailma relvastatumaid. Nende ajalugu koosneb tänapäevani lõpututest sõdadest.

 Vist An-12

 Taga tekst: Antoša Jeemeni kõrbes 1963.  

 

 Sõjaline nõuandmine ja kokkuhoidlik elu tasus ennast ära, aasta teenistuse eest sai auto osta - Aleksandr 1965. aastal Tartus uue Volgaga.

 

21 märts 2021

Heinrich Hoffmann "Kolumats" 1845

 1983.a suvel ostsin "Komsomoli" kino juurest ajaleheputkast 20 kopika eest mudilastele mõeldud  "Kolumatsi" raamatu. Istusime sinnasamma pingile ja lugesime vaimustushüüete saatel raamatu kohe läbi. Skaneeritud leheküljed on samast väga äraloetud eksemplarist.

 Raamatu autor on saksa psühhiaater Heinrich Hoffmann 1809-1894. Ta oli Frankfurdis Maini ääres osariigi vaimuhaigla direktor. Hoffmannilt on ilmunud veel luuletusi, huumori- ja satiiriraamatuid, lastejutte ja arstiteaduslikke ning psühhiaatraalaseid raamatuid.

    Struwwelpeteri ehk eesti keeles Kolumatsi kohta on ta rääkinud, et tahtis 1844.a oma 4-aastasele pojale jõuluks raamatu osta, aga raamatupoes tundusid kõik lasteraamatud tobedad ja moraliseerivad, nii ei meeldinud talle ükski raamat ning ta otsustas oma pojale ise raamatu kirjutada ja pildidki juurde joonistada.

 Hoffmann, kes tol ajal töötas juba arstina vaimuhaigete ja epileptikute haiglas, võttis veel vahel haigeid vastu ka linnas. Ning teadis varasemast kogemusest hästi, kuidas vanematel oli sõnakuulmatute laste hirmutamiseks kombeks öelda: „Kui sa seda ei tee, tuleb doktor ja annab kibedat rohtu või paneb sulle verekaanid külge!” Nii polnud sugugi harv juhus, et tohtri juurde toodud laps hakkas end kisades kaitsma, muutes arstliku läbivaatuse võimatuks. Hoffmannil oli selleks olukorraks aga kaval meetod: ta võttis pliiatsi ja paberilehe, asus mingit lugu jutustama ja ühtlasi joonistades seda illustreerima. Laps jäi kuulama-vaatama ja „...metsik opositsionäär rahuneb, pisarad kuivavad ja arst saab mängeldes oma tööd teha”.Nõnda oli tohtrihärral juba varuks lugusid ja nendega seostuvaid pilte, millest ta hakkas nüüd oma lapsele raamatut kingiks valmistama, omamata seejuures mingit kirjanduslikku ambitsiooni. 

Tuttavad, kes raamatukest nägid, soovitasid kõik seda trükis avaldada. Hoffmannil ei olnud mingit kirjanduslikku ambitsiooni. Otsustavaks sai üks õhtune veinijoomine, seltskonnas, kus jällegi Hoffmanni pojale tehtud raamat jutuks tuli, oli ka ta tulevane kirjastaja. 

 Esimesed 4 trükki ilmusid pseudonüümi all, 5. trükk 1847. aastal ilmus autori pärisnime all. Sellest aastast on ka koos praegune raamat nendesamade 10 värsslooga ja algab rahvusvaheline levik - 1847.a taani keeles, 1848.a inglise ja vene keeles. Enne autori surma 1894.a oli seda raamatut saksa ja inglise keeles müüdud umbes miljon eksemplari.

 Algul oli raamatu pealkiri lihtsalt "Lõbusad lood ja naljakad pildid 3-6-aastastele lastele". Hilisem, raamatule pealkirja andnud lugu, meil Kolumats, kandis nime Struwwelpeter. Sõna struwwel tähendab sassis, segamini, korratut ja kasutatakse karvade või sulgede kohta. Pärisnimi Peter oli sakslastel halvustava tähendusega, see tähendas vendade Grimmide 1838.a sõnaraamatu järgi rumalat, laiska, igavat, räpast inimest. Meil on tuntud kaardimäng Must Peeter, kus selle nimega on halb, kaotust põhjustav kaart.

 

  Raamatus on tegemist kõnelevate nimedega ja iga tõlkija püüdis lugusid ja nimesid kohandada oma keeleruumiga, väikeste laste raamatus peavad nimed olema suupärased ja mõistetavad. Nii on  Struwwelpeter vene keeles Stjopka-Rastrjopka, itaalia keeles Pierzazzera, portugali keeles Joco Felpudo, norra keeles Buste-Peer jne. Niisamuti leiti omakeelsed nimevasted ka teiste lugude kangelastele.

 Ühe ingliskeelse tõlke autor on lausa Mark Twain.

 


 Eesti keelde on seda raamatut tõlgitud kaks korda, 1923.  ja 1982. aastal. Tõlked on mõlemad väga head, kuid hästi erinevad. 1923.a tõlkija kasutas Endor Tendori varjunime. Kes selle taga oli, tänapäeval ei teata. Aga tundub, et tol ajal August Kitzberg teadis. 1923.a 21.detsembri Päevalehe artiklis "Kirjanduslik jõululaud" kirjutab ta:

 See raamat pajatab häile lastele hoiatuseks halbadest. Mina oleksin talle nimeks pannud "Sasipea" või "Sassispeaga Karla", aga eks Endor Tendor tea seda paremini, tema suurema laste hulga isa kui mina.

 1923. a väljaande nimi oli "Kahupea Kaarel". See tõlge on originaaltekstile sarnasem kui 1982. a Andres Ehini tõlge.

 "Kahupea Kaarlit"saab näha siit.

 Võrdluseks Endor Tendori sama loo tõlge:

Vaata, Kahupea Kaarel,

siin ta seisab teie ees!

Tema pea peal paks on padrik,

kamm seal pole käinud sees

Küüned tal kui korvivitsad,

kääridest ei nemad tea.

Igaüks, kes näeb, see hüüab:

„Häbi! Häbi! Kahupea!”

 

Venemaal ilmus raamat esmakordselt 1849. aastal, pärast seda 1857. aastal ja veel mitmeid kordi kuni 1917. aastani. Ja siis oli kõik - peaaegu 100 aastat seda venekeelsena enam ei trükitud. 

Selle kõrval tundub ainult inglipaanikaga pääsenud meie 1982.a väljaanne lausa uskumatu.

Nimelt oli sissejuhatava värsi 2 esimest rida algselt

Lapsed, olge paid ja head,

siis teil ingel paitab pead!

 Teksti kohal oli autori illustratsioonidel ka ingli pilt.  Mulle tundus see lehekülg meie raamatus alati imelikult lage ja ebaproportsionaalne, aga ma ei osanud kahtlustada, et suur osa pildist on lihtsalt ära võetud.



  Raamat oli juba trükitud, kui keegi avastas, et nii tekstis kui ka pildil on lubamatu ingel. Andres Ehini abikaasa Ly Seppel on rääkinud, kuidas kirjastuse Eesti Raamat töötajad nääripreemiast ilmajäämise ähvardusel kodudest inglit likvideerima aeti. Mõned ingliga eksemplarid olevat ka päästetud. 

Tekstiingel asendati mammaga ja pildiingel tühja kohaga.

 

Kuna raamatu autor oli psühhiaater, siis on ka teooria, et see on raamat laste psüühikahäiretest.

 

 Nii kuulsale raamatule hakati kohe tegema ka paroodiaid. Eriti populaarne on olnud sõjaväe ja sõja teema. Juba 1877. aastal tehti raamat ümber tolleaegse sõjaväeelu parodeerimiseks. Nii Esimese kui ka Teise Maailmasõja ajal olid Struwwelpeteriteks tolleaeged riigijuhid.

 Ühte poliitilist varanti saab vaadata veel siit.  

1996.a ilmus Struwwelpeter 25 saksa murdes.

2007.a ilmus Münchenis loomade Struwwelpeter.

Struwwelpeterist on ilmunud ka erinevad koomiksiversioonid.

 

Tervet 1982.a "Kolumatsi" saab lugeda siit.

 

13 märts 2021

Ihaldusväärne "Žiguli", 1974

 

 Esimesed 6 eksemplari valmisid 19.aprillil 1970 Lenini 100. sünniaastapäevaks. Peakonveier hakkas pidevalt tööle augustis. Aasta lõpuni valmistati Togliattis 21 530 autot. 1971. aastal toodeti juba 172 175 autot, 1973. aastal 379 007 autot ja 1974 hakkas tehas tööle projekteeritud võimsusega. 
Vikipeedia

 

"Edasi", 12.juuli 1974


09 märts 2021

Puhja laadal 1936

 Ilm tundub olevat külm, noored on soojade talveriietega, tõenäoliselt on maas lumi või pori, kuid istuval tütarlapsel on väga edevad kingad jalas. Aga mis see valge asi on, mis tüdrukutel on käes, aga poistel krae peal?

Antikvariaadist ostetud pilt.

24 veebruar 2021

Eesti Hymnus 1917

   Ma ei teagi, mis see on. Internet väidab, et aegade hämarusest peale on ainult praegune hümn olnud.

 

 

  Hymnuse noodid: Koori, klaweri ja orkestri tarwis ning postkaartid wõib tellida P.Mühlbergi juures Tallinnas, Weerenni uul.8, omas majas.


16 veebruar 2021

Kalašnikovi automaat

   Nõukogude ajal oskasid kõik kooliõpilased Kalašnikovi automaati 1,5 minutiga kokku panna. 

 Miks pidi oskama lahinguolukorras püssi kokku panna ja lahti võtta, jäi meile saladuseks.

Andres Kalašnikovi automaadiga Orissaare keskkooli sõjalise õpetuse laagris 1978. aastal. 


Käisin 1975. aastal Elva lasketiirus sõjalis-patriootlikul võistlusel. Iga võistleja pidi järjest aja peale läbi tegema mitu erinevat ala: automaadi lahtivõtmine ja kokkupanek, granaadivise, vintpüssiga pigitaldrikute pihta laskmine ja krossijooks.

Mihhail Kalašnikov on Venemaal siiani suure au sees. 2019. aastal tähistati tema 100. sünniaastapäeva. See mälestusnurk oli Altai krais Barnauli linna lähedase rajoonikeskuse muuseumis. Seal lähedal oli ka ainult Kalašnikovi muuseum. Mihhail Kalašnikov oli Altaist pärit.


 

 


 1943. aastast peale tahtis NSVL kaitse rahvakomissariaat luua nõukogude relvajõududele automaatrelva. 1947.a kuulutati selle relva loomiseks välja konkurss, millest võttis osa ka Mihhail Kalašnikov, kes oli varem juba välja töötanud kaks kuulipildujat, ühe kergekuulipilduja ja iselaadiva karabiini. 1946.a oli ta juba mingi automaadi prototüübi valmis teinud. 1947.a konkursile esitatud tapariist lükati alguses kõrvale, kuid ta oli žürii liikmetega tuttav ja talle anti võimalus veel relva täiustada, koos Aleksander Zaitseviga, Kovrovi tehase nr 2 projekteerijaga. Teiseks vooruks oli ehitatud täiesti uus relv. Nad muutsid relva osi ja mehhanisme, arendades edasi teiste, nii vene kui ka välismaa relvameistrite automaate. Siiamaani vaieldakse, millist automaati on kõige rohkem jäljendatud ja kas see on ikka Kalašnikovi algupärane idee või Saksa automaadi analoog. 

 Laste mänguasi - Kalašnikovi automaat - heli ja valgusega.

1948. aasta märtsis saabus suurtükiväe peamarssal Nikolai Voronovi käsul Iževskisse Mihhail Kalašnikov, et töötada välja tehniline dokumentatsioon ja valmistada esimene automaat AK-47. Iževski mootorrattatehas pidi valmistama 1500 relva. Esimene partii väljus tehasest 20.mail 1949 ja edaspidi varustati nõukogude sõdurid just selle relvaga. Kalašnikovidega varustati ka Varssavi pakti maade sõltlasarmeed ja sõbrad Lähis-Idas, Aasias ja Aafrikas. 

 

Mosambiigi lipp - kõblas ja Kalašnikovi automaat, viimane peaks sümboliseerima riigi iseseisvumist. 

 Aastaid toimetati neid tapvaid käsirelvi kõikvõimalikele kommunistlikele partisaniarmeedele ja terrorirühmitustele, kuna külm sõda tähendas ka globaalset maailmajagamist, siis Moskva relvastas ka ridamisi endale sõbralikke diktaatoreid, eriti Aasias ja Aafrikas, samas kui ameeriklased üritasid jõudumööda relvastada ka nende vastaseid. 

Kuid kalašnikov jäi selgelt relvade võidujooksus peale ja nüüd on ta leidmas üha enam kasutajaid isegi Mehhiko narkosõjas, sest kokaiinikartellid on avastanud omakorda selle "tööriista" kasulikkust.

AK-47-t on maailmas maha müüdud juba enam kui 100 miljonit eksemplari, ja kahtlematult on ta andnud suure panuse ka sellesse, et kodusõjad Teise maailmasõja järel üldlevinud nähtuseks muutusid. 

 Somaalia, Sudaani, Liibüa ja nüüd ka Süüria kodusõdades on kalašnikovide erinevad variandid olnud kandvaim relvastus.

Heiki Suurkask "Kalašnikovi automaat - Vene relvatööstuse tapvaim kingitus maailmale?"

 Forte, 19.09.2013

Vladimir Putin kohtub kõrges vanuses Mihhail Kalašnikoviga.

Au ja kuulsus saatis vinge tapariista väljatöötajat kuni surmani 93. eluaastal.

Kalašnikovi automaadiga on tapetud sadu miljoneid inimesi.


Esimesed minu, 3 viimast interneti fotod.