09 juuni 2018

Meeta ja Eduard panevad kartuleid maha 1970


Aiamaa harimine Tartus, Puiestee tänavas. Huvitav on, et kasutatakse suurt puust atra. 
Võiks olla alumisest pildist veidi varasem.

Pildi tagaküljel: Müüril, 17. mail 1970

Nõukogude ajal meisterdasid nupukad mehed oma majapidamisse ise igasuguseid tarvilikke masinaid. Pildil on isesõitev elektrimootoriga ader, pikk juhe taga. Võrreldes tänapäeva tehnikaga olid need riistad kahtlemata ohtlikud, aga mehed teadsid, kuidas nendega ringi käia.

06 juuni 2018

Karskusliidu postkaardid


Esimese Eesti Vabariigi ajal oli karskusliikumine Eestis suure ulatusega ja au sees.
Aga karskusliidu poolt välja antud postkaardid tunduvad praegu küll veidrad. Ei kujuta praegu ka ette, mis otstarbel neid kasutati.





Minu sahtlist, Osta.ee-st ja Lossi Antiigist.

30 mai 2018

Postmargi keel

Kas olete kuulnud midagi postmargi keelest?


Igal postmargi kleepimise asendil on oma tähendus. Aga ma kahtlustan, et see ei läinud massidesse.





Postkaart Osta.ee-st

27 mai 2018

Öö- ja pissipottidest

  Ja tõepoolest, raudteekraavis potikildude hulgas vedeles silmatorkavalt ka üks ööpott, mille email oli maas ja mida rooste oli juba tublisti söönud. Kõik need majapidamises kõlbmatuks muutunud esemed oli siia visanud jaamaülem, otsekui vaidlusaineks tulevaste sajandite arheoloogidele, kes kunagi seda asustuspaika avastades jäävad lausa juhmilt vahtima, lapsed koolides aga hakkavad õppima emailitud ööpottide ajastut.

"Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil", lk 625


 Emailitud ööpottide ajastut Eestis on üsna raske määrata. Enne emailitud potte ja paralleelselt nendega,  olid keraamilised potid. Emailnõusid hakati Eestis tootma minu teada 1920-ndatel aastatel, võimalik, et nende hulgas olid ka ööpotid. Aga milliseid ja kui palju neid Eestis kasutati, ei ole teada. Oletan, et talurahvas sellise edeva asja peale raha ei raisanud, aga linnade värsketes töölisasumites olid need küll omal kohal.

 Selle teema juurde kuuluvad ka rannarahva kusesarved. Kui naine käis merel, siis ei saanud ta oma häda üle paadiserva teha, paat oleks ümber läinud, siis kasutati loomasarvest tehtud kusesarve, mida siis tühjendati üle paadiserva või siis oli otsas auk, nii et ihuvedelik voolas üle paadiserva, suurema häda jaoks oli paadis ämber.


Sain sõbralt tema vanaisa 1927. aastal tehtud kulutuste nimekirja, kus on muu hulgas ka 95 marka kulutatud Maiele poti ostmiseks. Maie oli siis 11-kuune.

 
See ei olnud päris tavaline Eesti pere, nad olid teistest haritumad ja jõukamad Hellenurme veski omanikud, Maie ema oli lõpetanud gümnaasiumi ja õppinud Berliinis.
Arvan, et tavalises taluperes ööpotti ei tarvitatud. Suured inimesed käisid külma ilmaga ja öösiti vööruses pange peal, lapsed jooksid püksata ringi ja lasid, kuhu juhtus, kuni hakkasid ka pange peal ja suvel sitalepikus, talvel laudas käima.

Keraamiline pott Inderlini vanakraamipoes.

 Aga linnades kindlasti kasutati potte.
 Töölisagulite puumajade kuivkäimlad olid kas külmas tuulekojas või lausa õues. Olenes inimese tervisest, vanusest ja soost, kuid üldiselt öösel ja külma ilmaga eelistati potti, laste jaoks olid kuivkäimlad üsna hirmutavad, nemad käisid 6.-7. eluaastani poti peal.


Klaasist(!) pott Osta.ee-st. Müüja pakkus, et võiks olla 1930-ndatest.




  Minu huvi pottide vastu tekitasid kaks kuurist leitud nõukogudeaegset potti.
  Kuivkäimlad hakkasid minu mäletamise järgi Karlovast kaduma 1980-ndatel-1990-ndatel, sinnamaani olid potid möödapääsmatud.

   Heleda poti hind 1 rubla 30 kopikat, aga rohelisel on kahe erineva NSVL piirkonna hind, ühes maksab 1 rubla 45 kopikat, teises 1 rubla 30 kopikat.

Kus neid potte toodeti? Seal, kus teisigi emailnõusid. Eestis tehti neid tootmiskoondises "Vasar", aga nii palju, kui ma pottide alla olen vaadanud, tundub, et Eestis müüdi igas suure kodumaa otsas toodetud potte, näiteks Magnitogorski metallurgiakombinaadis tehtuid.




Vasara pott, hind 1 rubla ja 80 kopikat.

  Metallpotte sai hästi pesta ja desinfitseerida, aga peale istudes olid nad väga külmad ja üsna terava servaga.


1980. aastal lavastas Viljo Saldre "Vanemuises" Mihkel Tiksi näidendi "Lahtihüpe". Sealt on mul siiamaani meeles stseen, kus poisid kasutasid pissipotti tavalise toidukastrulina, üks tegelane tuleb koridorist ühiselamu tuppa pissipotiga, kirjeldades äsja aset leidnud kohtumist tütarlapsega: "Ta arvas, et mul on suletud tsükkel".



  Maalehes oli lugu 1980-ndatel probleeme tekitanud pissipottidega pildist, Lembit Peegel ütles, et ta sai selle pildiga kohe kuulsaks. Kusjuures probleem ei olnud mitte paljas poisis, mis praegu oleks mõeldamatu, vaid selles, et pildil oli pissipotte 15 nagu liiduvabariike, aga üks oli teistest eraldunud.
(Mina sain kokku lugedes 12 ja ükski polnud eraldunud, kuid pilt on tore.)
Lugu siin 

1984.a oli meie peres juba plastmassist pissipott. Aga see oli väga kipakas, last pidi igaks juhuks kinni hoidma, et ümber ei läheks.
Saime sugulastelt 15 aastat vana potitooli, kuhu käis seesama pott külge, siis ei olnud enam muret ümberkukkumisega.
Potitool nägi välja selline:



Esimene tänapäevase kujuga pott ilmus meie perre 1980-ndate lõpul, kui Tartu Plastmasstoodete Katsetehas hakkas pissipotte tootma. See tekitas meil omajagu elevust, sest me teadsime, et potte tehakse siinsamas Karlovas (tehases töötav naabrimees tõi), aga poti alla oli pressitud Made in Finland. Nagu pildil näha, on hinnalipik tehase logoga, kuid ilma toote nimetuseta.

   
Valmis potid Tartu Plastmasstoodete Katsetehases, Kaljo Raua foto 1986


 1988.a sündinud Ada Tartu poti peal istumas.

Tartu Plastmasstoodete Katsetehase potid olid suur rõõm lastevanematele: ei läinud ümber, lapsel ei jäänud istumisest pepu peale vorpi, poistega ei pidanud enam nii hoolikas olema, sest ees oli kõrgem osa, nn pissipidur.

Praegu saab poest osta kõikvõimalikke pissipotte, kuid nende kasutusaeg on väga lühike, suurtel pole vaja ja lapsed hakkavad varakult WC potil käima.


 Veel linke silmaringi laiendamiseks:

https://www.ohtuleht.ee/76461/koguda-oopotte
https://www.ohtuleht.ee/658104/kogujad-kulastab-prouat-kes-kogub-pissipotte
Praha öö- ja tualettpottide muuseum
http://www.praga-praha.ru/muzeum-historickych-nocniku-a-toalet/


Minu ja Osta.ee fotod.

23 mai 2018

Hampelmannid ja poliitika 1940


Leidsin 1940.a 27.märtsi ajalehest loo hampelmannist.

  Uus avaldis Viljandi hampelmannide loos. Viljandi linnavolinik Jüri Kõll tegi avalduse politseile, et linnavolinik Eduard Viilup on temalt vägivallaga ära kiskunud ühe hüpiknuku, mis kujutas Ed. Viilupit ja olnud kunstitöö. Vahejuhtum leidis aset ühes Viljandi kõrtsis ja, et J.Kõll oli veidi alkoholi mõju all ja ärritus, tekkis tal peale selle veel kokkupõrge politseiga.
  Nüüd pühade-eel omakorda Ed. Viilup tegi avalduse politseile, süüdistades J.Kõlli selles, et ta on teda laimanud sellega, et demonstreeris teda, Viilupit, kujutavat hüpiknukku kõrtsipublikule.


Uue Eesti poliitikast meenub lugu Kalle Kulbokist ja nugise topisest.

Enne Riigikogu eilse erakorralise istungjärgu algust tõi «Kuningriiklaste» fraktsiooni esimees Kalle Kulbok istungisaali nugise topise ning asetas selle enda ette lauale. Seepeale tuli Kulboki juurde vihane Riigikogu esimees Ülo Nugis, lubades maamarssalile «kõigi nähes naha peale anda».
Riigikogu esimehe abi andis turvameestele käsu nugise topis istungisaalist ära viia. Käsk täideti.
Postimees, 23.dets 1997 , siin.

Teemat natuke uurides selgus, et maailmas on väga põnevaid hampelmanne, näiteks prints Harry ja kuninganna Elisabethi omad.



Kus on meie Kersti Kaljulaiu hampelmannid? Palju toredam, kui igav portree seinal.



Ajaloolised hampelmannid Hitler ja tema kaaskond.


Charlie Chaplin


Kõige naljakam minu jaoks oli hampelmann "Jeesus ristil"

Liigutav Jeesus ja lugu siin:



19 mai 2018

19.mai - pioneeriorganisatsiooni sünnipäev


  Et kasvatada lapsi kommunismi vaimus, kommunismi eest võitlemise vaimus, tuleb neid oskuslikult mõjutada, selleks aga, et lastele mõju avaldada, peab nende hingeelu tundma.

N.Krupskaja sõnavõtust Moskva pioneerijuhtide kokkutulekul 1933.a.


  Seina peal number 94 võiks tähistada Lenini 94. sünniaastapäeva, sel juhul on Lenini sünnipäeva pidulik rivistus aprillis 1964. Parasjagu raporteeritakse, see kõlab umbes nii: "Seltsimees malevanõukogu esimees, 6.klassi pioneerirühm Vladimir Iljitš Lenini sünnipäeva pidulikuks tähistamiseks valmis. Kohal 15 pioneeri, puudub 2. Rühmanõukogu esimees Mari."

 Pioneerid peavad teadma kangelaspioneere, õppima täpselt ja kaunilt kinni pidama rituaalidest, oskama rivistuda, lippu välja viia, saluuti anda.

"Vanempioneerijuhi käsiraamat", 1970, lk 216

 Riiete järgi võiks olla 1960-ndate algus, kooli nime ei õnnestunud sildilt välja lugeda.

  Ja kui palju on meil veel klassikursuse kordajaid! Leidub selliseidki, kes istuvad mõnes klassis isegi kolm aastat. Siin on pioneerimaleval tohutu tegevusväli, r i i k l i k u  t ä h t s u s e g a  ülesanne. Iga harimata inimese näol on ju läinud kaduma töömees, võitleja. Iga klassikursuse kordaja - see on raha, mille riik on tuulde visanud. Liiatigi pole see väike summa. Kui meie maal väheneks klassikursuse kordajate arv ainult poolegi võrra, võiksime täiendavalt ehitada mitusada koolihoonet!

"Vanempioneerijuhi käsiraamat", 1970, lk 201

Antikvariaadist ostetud pildid.

18 mai 2018

Piirissaare 1944

  Kultuurimälestis 8407, Teises maailmasõjas hukkunute ühishaud.

  Riiklik kultuurimälestiste register ütleb, et ühishauda on maetud 99 langenut, kes võitlesid 1944. aastal Nõukogude armee poolel Piirissaare ümbruses. Mälestussammas püstitati ühishauale 1948. aastal ja tahvel langenute nimedega 1950. aastal.
  Kohalike jutu järgi on pandud mälestussambale kõigi Piirissaarel ja selle läheduses kaduma läinud sõdurite nimed, aga maamulda on neist maetud ainult mõnikümmend.
  Saksa sõdureid oli maetud vene kiriku taha 42. Nüüdseks ümber maetud.
 

  Piirissaarlastele oli rängaks katsumuseks 1944. aasta veebruar, kui saare hõivasid Nõukogude armee 128. laskurdiviisi pataljonid ja rajasid siia sillapea Eesti vallutamiseks. Saksa väejuhatus paiskas üle järve tulnud väeosade vastu oma pommituslennuväe. Kahe nädala jooksul sooritati saarel ja selle kõrval mandri kaldatsoonis maasse kaevunud venelaste vastu (Nõukogude armee 128.laskurdiviis)  500 õhurünnakut ning dessant sunniti taanduma. Muu hulgas said pihta ka kohalikud elanikud, kes polnud jõudnud pakku minna.


Piirissaarlased 20.saj lõpul