11 september 2019

Täitesulepeadest

 

1958.a alguses on Nõukogude Õpetaja veergudel suur poleemika täitesulepeade kasutuselevõtu kohta.
22.veebruari ajalehes on tsiteeritud erinevaid sõnavõtjaid Viljandi rajooni 1.-4.klassi õpetajate sektsiooni kokkutulekult.

Seoses sellega, öeldakse, ei ole mõtet täitesulepead kui täiuslikumat kirjutamisvahendit keelata, pealegi kui õpilased seda väga armastavad ja üldise keelu peale vaatamata igal võimalikul juhul vargsi kasutavad. Põhjendatult väidetakse ka, et keelu kaotamine vabastaks õpetajad täitesulepeade ärakorjamise ülesandest ja selle teoviisi põhjendamisest, millel puuduvad veenvad alused. Missugusest klassist alates tuleks täitesulepead lubada, selle kohta arvamused erinevad. Tagasihoidlikumad kalduvad arvama, et seda võiks lubada alates 8. klassist. Enamik õpetajaid aga on selle poolt, et täitesulepea kasutamist on otstarbekohane lubada alates 5. klassist, kus kirjatehnika õpetamine on juba lõppenud. Kuid sõnavõtjate hulgas oli ka neid, kes peavad võimalikuks täitesulepead lubada alates 4. klassist või veelgi varem. Ühine aga on kõigi sõnavõtjate arvamus selles, et praegused täitesulepead ei ole sobivad kasutamiseks algklassides, et nende klasside jaoks on tarvis hakata tootma spetsiaalseid kooli-täitesulepäid.

Nõukogude Õpetaja, 22.veebr 1958

 Samas Nõukogude Õpetajas ongi kirjas, et Eesti NSV Haridusministeerium ühineb nende seisukohtadega ja tühistab varasema metoodilise kirja, millega on keelatud kasutada täitesulepead ning seega on see alates 5. klassist lubatud. Aga kui õpilane kirjutab korratult, võib õpetaja tal täitesulepea kasutamise ära keelata.

 Aga muutusega kerkivad üles uued probleemid nagu näiteks paiskirja asendamine nöörkirjaga ja tähekujude lihtsustamine.

Katmata sulega sulepea.
1960-ndatel tohtis algklassides ainult sellist sulepead kasutada, kinnise sulega kirjutamine oli keelatud.

Kaetud sulega sulepea.


 Erinevad sulepeasse tindi imemise süsteemid, keeratavad ja pumbatavad.



Õpilased kasutasid sinist tinti, õpetajad punast. Koolilapsed olid alati tindised.


Väike meeldetuletus: "Õpi suurepärastele (viitele)!"


 Eriti kallid ja hinnatud olid Hiina sulepead.

1970-ndatel hakati koolides pastapliiatseid keelama.

Minu ja Osta.ee fotod.

07 september 2019

Müts maha, krae ja lips, must pinsak

Johannes Metsis oli õppinud 2 aastat (1922-1924) fotograafiat Imastu sõjainvaliidide kodu päevapildi töökojas ja oli seejärel Järva-Jaanis fotograaf. See on tema tehtud foto ja tõenäoliselt on tema tahagi kirjutanud.


Fotograafi hariduse hulka käis ka retušeerimisoskus, aga siin võetakse see väga julgelt ette.
Tagumisele küljele on kirjutatud sama käekirjaga, kui negatiivi arhiveerimise numbergi:
Muudatus. Müts maha, krae ja lips, must pinsak. Ühendus pilt.
Hirmsasti tahaks tulemust näha.

Ülejoonistamise teemal olen postitanud
 siin
ja siin
ja siin.



01 september 2019

Eesti NSV-s tehtud kooliasjad



 Kool on väga konservatiivne koht, minu arvates ei ole koolitarbed väga palju muutunud, välja arvatud see, et praegu tehakse Eestis kooliasjadest vist ainult vihikuid ja päevikuid.

 Tartu Ülikool plekist pinalil, kujunduse järgi võiks olla 1950-ndatest.

Eno Raua "Sipsik" ilmus 1962. aastal, nii et pinal peab olema pärast seda.

Enamasti oli "Norma" plekkpinalite tagaküljel korrutustabel, vahel ka tähestik ja numbrid.

  Mäletan oma kooliajast üht väga tähtsat eesti keele tundi, kus õpetajat olid tagapingis kuulamas kontrollid, õpetaja oli närvis, klass haudvaikne. Ja siis kukkus Raivol plekist pinal suure kolinaga kaks korda järjest maha.



 Avastasin üllatusega, et nahkpinaleid tegi jalatsivabrik "Kommunaar"



 Kuigi taha on kirjutatud puidutöötlemise kombinaat "Viisnurk", on arvatavasti ainult sisu s.t. pulgad seal tehtud, karp näeb välja nagu "Norma" pinal.

Karbile on märgitud, et see on tehtud 1958.a kinnitatud reeglite järgi, konkreetne karp on 10 aastat hilisem toodang. Karbis oli plastiliin üsna kõva, voolitavat tükki pidi jupp aega kätega soojendama, et voolida saaks.

"Normas" valmistatud kolmnurkse ristlõikega koolijoonlaud, Eestis valmistati ka puust joonlaudu.
 ERM-i ajaveebis on juttu selle liimi teistsugusest kasutusvõimalusest, nimelt pesu pesemisel, siin.
  ETKVL-i Keemiatehase "ORTO" kleeppasta "Ortofix" oli 1970-ndatel väga populaarne.
Topsi suuremas osas oli pasta ja väiksemasse pandi vett, pintsel tehti märjaks ja siis hõõruti kõva pastat märja pintsliga, nii et pasta muutus vedelamaks ja seda sai pintsliga paberile kanda.

Nõukogudeaegne vihik nägi eranditult selline välja. Iga vihiku vahel oli ka kuivatuspaber. Õpetajatele millegipärast sellised vihikud ei meeldinud ja nii tuli vihikutele alati paber ümber panna. Sageli nõudis õpetaja, et tema aine vihikupaber oleks kõigil lastel ühte värvi või korjas raha ja ostis ise kõigile ühtemoodi paberi. Vihikupaberi hind oli 1 kopikas.

 1970-ndate vihikupaberid olid karedad, tuhmide värvidega, enamasti neutraalsete mittemidagiütlevate mustritega.


Pildistatud kooliasjad Tiinalt (kooliaeg 1967-1978) ja Osta.ee-st.

22 august 2019

Õmblusvabriku "Sangar" õmblejad

Tartu õmblusvabrik "Sangar" alustas tööd 1956. aastal. Õmblejate pilt on tehtud algusaastatel Pika tänava tootmishoones. Seinal on väga innustav loosung.

 
Minu sõbra 1927.a sündinud ema, esimeses reas vasakul, oli pärast karistuse kandmist hiljuti saabunud tagasi Eestisse kaugest Nõukogudemaa idaosa vanglast (oli süüdi mõistetud riigi vara raiskamises), üllatav, et õmblusvabriku juhtkond julges võtta tööle sellise minevikuga kommunismiehitajaid.


12 juuli 2019

Võrkpallist

Võrkpalli on Eestis mängitud umbes 100 aastat - 1919.a sügisel oli Tallinnas esimene võrkpalliturniir. Aga mängu rahva sekka jõudmisega läks aega.

Arvan, et varakevad koolimaja õuel, mõned poisid on paljajalu, aga puudel pole lehti.
Võrk tundub päris uus ja väga kõrge nii väikeste poiste jaoks.

 Rahvas harrastab Tartus võrkpalli. Linnakoolivalitsus on muretsenud avalikele võrkpalliplatsidele Tähtvere parki võrgud, nii et mängijail ei ole tarvis omaltpoolt võrke enam kaasa võtta. Ka pallid on koolivalitsuse poolt muretsetud, kuid neid saavad kasutada mängimisel eeskätt õpilased. Üldse on Tartus võrkpallimäng kujunemas rahvaspordiks, mida harrastatakse laialdaselt. Praegu on avalikke mänguplatse kolm Tähtveres ja kaks Tammelinnas. Koolivalitsus on püüdnud võrkpallimängu levitamiseks rohkesti kaasa aidata.

Postimees, 1.09.1933


10 juuli 2019

Veera Saar "Sõit mustikametsa" 1952

"Ukuaruga" tuntuks saanud kirjanik Veera Saare (1912-2004) esikraamat on tema loomingu ainus lasteraamat.
 Enne kirjutamisele pühendumist oli Veera Saar eesti ja saksa keele õpetaja, 1957. aastast Eesti NSV teeneline õpetaja. Ta oli Arnold Rüütli klassijuhataja Jäneda põllumajanduskoolis.

 Illustreerinud Aleksander Pilar (1912-1989).

 
Lasteaia lapsed sõidavad veoauto kastis metsa mustikale. Jutustatakse, kuidas nad teel näevad linttraktorit kündmas ja rongi, kolhoosnikke ja parte ning metsas sisalikku, oravat ja metskitse, käiakse ka metsajärves ujumas. Heade laste keskel on paha poiss Tiit, kes uhkeldab ja tahab kõike teistmoodi teha: veoauto kastis püsti seista, mustikate asemel halvemaid sinikaid korjata.

Kujutan raamatu tegevust ette praeguses ajas - kasvatajatel oleks see viimane päev pedagoogilises töös, ükski kasvataja ei julgeks sundida lapsi metsas marju korjama, veoauto kastis sõitmisest rääkimata. Laste ilma matkaradadeta metsa viiminegi ja järves ujutamine oleks hulljulge tegevus.


Punane lipuke peab alati kaasas olema. Suitsevad korstnad tagaplaanil on progressi ja heaolu sümbol.