12 aprill 2024

12. aprill - kosmonautika päev

 Vene inforuum on alati olnud täis manipuleerimist, valetamist, võltsimist. Miks peaks esimene kosmoselend tõde olema? On inimesi, kes nimetavad Gagarinit maailma suurimaks valetajaks. Aga mis on tõde ja mis vale, mis päriselt oli ja mis juurde mõeldi? Seda vist ei saa kunagi teada.

 Esimestel piltidel on Gagarinil koledad puseriti hambad, mis selleks ajaks, kui hakati rääkima tema imelisest naeratusest, korda tehti.

Seda enam on liikvel kõikvõimalikke teooriaid. Tundub vägagi tõenäoline, et Gagarini lend oli esimene õnnestunud katse. Juba enne Gagarini lendu räägiti nn nullkosmonautidest. On avaldatud isegi hukkunute nimesid ja surmakuupäevi:

Aleksei Ledovski 1.nov 1957,

Sergei Siborin 1.veebruar 1958,

Andrei Mitkov 1.veebruar 1959,

Maria Gromova 1.juuni 1959,

Zavodovski mai 1960,

Ivan Kachur sept 1960,

Pjotr Dolgov oktoober 1960.

Raadioamatöörid olevat püüdnud kosmosest kinni hädakõne:"Ma näen tuld...Mul on palav... Mul on palav."

 1960. aastal avaldas Itaalia ajaleht artikli kahest vennast, kellel oli Torino lähedal eraraadiojaam, millega nad kuulasid kosmosest tulevaid signaale. Üheks signaaliks olevat olnud vestlus kolme vene piloodi, naise ja kahe mehe vahel: "Tingimused lähevad hullemaks... Miks te ei vasta?... Kiirus langeb...Maailm ei saa meist kunagi teada..." Neist ühe nimi olevat olnud Aleksei Belokonev.

Nõukogude Liidu kosmoselendude ettevalmistus toimus suure saladuskatte all, Gagarini lennust teatati üldsusele alles siis, kui ta oli juba õnnelikult orbiidile jõudnud, USA-le keelduti lennu tehnilisi üksikasju avaldamast, lennu ajal ei tehtud maast mitte ühtegi fotot. See tekitas Ameerika ajakirjanikes kahtlust, kas Gagarin üldse kosmoses käiski.

Üldiselt ollakse arvamusel, et Vostok-1 ikkagi tegi tiiru ümber maa. Aga kes seal sees oli või kas üldse oli inimene sees? Enne Gagarinit toimus kaks lendu mannekeenidega.

Sõjaväelane rahutuviga.

Kui kuulata Gagarini intervjuusid, siis ta räägib, kui suurepäraselt ta end kosmoses tundis, kuidas lend kosmoselaevaga on mugavam kui sõit rongiga ja kuidas ta tõustes ja maandudes laulis. Mitte sõnagi tohutust ülekoormusest, halvast enesetundest teadvuse kaotuseni, kosmoselaeva riketest ja napist pääsemisest. Kahtlejad ütlevad, et nii saab rääkida ainult inimene, kes ei ole mitte kunagi kosmoselennul käinud.

Üks variant on, et lend toimus mõni päev varem ja kosmonaudiks oli hoopis Vladimir Iljušin (IL-lennukite konstruktori poeg), kes aga oli pärast lendu nii omadega läbi, et meedianäoks sai Gagarin. Räägitakse ka Iljušini maandumisest Hiinas ja naasmisest pärast aastapikkust vangipõlve.

  Maailma kõige ilusam ja kuulsam mees on saanud kulmule koleda armi. Räägitakse teiselt korruselt armukese juurest allahüppamisest, aga süüdi võis olla ka süvenev alkoholism.

 Vandenõuteooriaid toidab ka Gagarini surm müstilistel asjaoludel 7 aastat pärast kosmoselendu 34- aastasena. Et mees oli tarvis ära koristada enne, kui ta rääkima hakkab. Räägitakse ka tülist Brežneviga, kus Gagarin nõudis endale samasuguseid privileege kui Ameerika astronautidel. Brežnev olla vastanud, et erinevalt sinust on nad kosmoses käinud.

Mina arvan, et keegi Vene inimestest ikkagi tegi 12. aprillil 1961 orbitaallennu ümber maa. Päris kõike valetada ei saa, sest USA jälgis asja väga täpselt, aga vähem või rohkem on meile kindlasti valetatud.

Varem blogis samal teemal:

http://jalutuskaikajas.blogspot.com/2020/04/juri-gagarini-vastuvott-punasel.html

http://jalutuskaikajas.blogspot.com/2015/03/valentina-tereskova.html

http://suurjalutuskaik.blogspot.com/2011/04/see-oli-gagarini-tanav.html



 

08 märts 2024

Orissaare kolhoosi naistepäevakutsed 1982, 1983

 Naistepäev oli nõukogude ajal vaba päev, sellepärast peeti töökollektiivides seda mõni päev varem.




07 märts 2024

Naised Eesti naistepäevakaartidel

   Nõukogude ajal saadeti naistepäevakaarte päris innukalt. Kõige enam oli lilledega kaarte, aga õnneks trükiti ka huvitavamaid. 

  1980-ndate lõpus hakati kõiges piire kompama, väikefirmad hakkasid tegema postkaarte, lauamänge, raamatuid, järsku ilmusid seksikad naised kaartidele, kalendritesse, ajalehtedesse. Nii erinevad teistest kaartidest ka mu ämmale 1988. ja 1989. aastal saadetud naistepäevakaardid.

 E.Palmiste 1963

 

                   A. Saldre 1966                                                                          A. Jõers 1967

                                V. Jeršov 1971                                                         V. Sinjukajev 1971


Ja nüüd siis 1980-ndate lõpu siiditrükis kaardid, tegijate kohta puudub igasugune info:

Aga 1988. aastast on ka väga tore Aarne Vasara kaart:


23 veebruar 2024

Eesti kunstnike postkaarte armee- ja sõjalaevastiku päevaks

 23. veebruaril oli nõukogude ajal armee- ja sõjalaevastiku päev, mida tähistati ka meestepäevana.

Üldiselt on selle tähtpäeva eesti kaartidega kitsas, ega selleks päevaks kaarte ei saadetud. Olid ametlikud kutsetega aktused töökollektiivides, sõjaveteranide organisatsioonide kaardid veteranidele, parteikomiteede kaardid, aga tuttavatele-sugulastele kaarte ei saadetud.


 Minu meelest väga ilus kaart. Kunstnik Silvi Virkepuu 1979.

 

        Kunstnik Jüri Dubov 1977                                              Kunstnik Rudolf Kangert 1973

Kunstnik Evald Okas 1974.


Kunstnik Paul Luhtein 1973.



21 veebruar 2024

Rasina inimesed 1946-1954

   Minu meelest väga vaimukalt ülesseatud grupp ja toredad inimesed.

  Negatiivide pundist, kuhu oli peale kirjutatud Rasina 1946-1954, fotograaf Eduard Sorga.


07 veebruar 2024

Anne turg 1992

 Anne turg või pigem täika asus Tartus Kalda tee 29 krundil, kus on praegu Lidli kauplus. 1990-ndatel oli selle turu hiilgeaeg. Käisin ise ka seal päris mitmel laupäeval. Kui nüüd tagantjärgi mõelda, siis mida me siis vaatasime või ostsime? 1995. aastast oli meil kodus arvuti, turult sai piraat-CD-plaate arvutimängudega ja muusikaplaate, plaate ostsime iga kord. Vaatasime alati ka vanakraami üle, aga ei mäleta, et midagi erilist ostnud oleks.

 Täiesti uskumatu rahvahulk.

   1980-ndatel oli keegi endale turult uue mantli ostnud, väga ilusa, kerge ja moodsa mantli. Kõik oli kena, kuni ta otsustas seda pesta - selgus, et soe kiht voodri ja pealisriide vahel oli ühekordsetest mähkmetest õmmeldud. (Tol ajal olid defitsiitsed ühekordsed mähkmed ristküliku-kujulised ja ilma kileta, mahulist vatiini polnud üldse kuskil müüa.)

Tänud Merikesele

03 veebruar 2024

Felix Kotta "Lumest maja" 1955


Eelkooliealistele ja kooliealiste nooremale astmele.

Illustreerinud A.Saldre.

Trükiarv 30 000.

 Raamat jutustab esimese klassi lastest, kes ehitavad lumest lossi. Peategelane on paha poiss Jaan, kes tahab lumest hoopis onni teha ja solvub, kui teda kuulda ei võeta. Minu arvates on Jaanil õigus, seitsmeaastased lapsed ei ole võimelised lumetellistest sammaste ja treppidega lumelossi ehitama, onniga ehk saaksid kuidagi hakkama. Aga raamatus teeb Jaan üksi lossi juurde kooli õuele järjekordse lumememme, teised samal ajal väga uhke lossi. Jaanil ikka kripeldab, tahaks teisi lumepallidega loopida või lossi seinale liiva visata. Lugu lõpeb õnnelikult - Jaan paneb lossi tippu punalipu ja lumememmest saab lossi komandant.


 


 

 

Lilli Prometi 1955.a 21.okt Sirbis ja Vasaras ilmunud  teravapilguline ja asjalik ideoloogiavaba arvustus on lõppsõnas kiitev, eriti õnnestunuks peetakse Jaani kuju. Samas, kui Promet ütleb, et raamat on ilmaaegu rahutu ja poolikute mõttekäikudega, siis tundub mulle, et ei ole tegemist õnnestumisega. Selgub, et värssjutustus on enne ilmumist mitu aastat kirjastuses seisnud, sest trükitakse liiga palju vennasvabariikide rahvaste tõlkeid. Kirjanikule pole see raamat enam mingi u u s. Tema ilmumine vahest ainult meenutab Kottale, et tõsi jah, on selle kunagi kirjutanud ...  

  Felix Kotta on neid kirjanikke, kelle kohta võib öelda, et ta alati otsib, et ta püüab vältida oma loomingus halle stampe. tema värssidel on oma pale, neid eraldab teiste seast keelekujundite, värsiehituse ja mõttekäigu järele. (...)

Ent kottalik ei tähenda mitte igakord ainult õnnestumisi. Juhtub, et autor toob mõtte selguse ohvriks omapäratsevale, murtud ja painutatud sõnastusele. Sellest tulebki, et Kotta jätab sageli lugeja oma lausete üle pead murdma. Toome näite:

Kurva näoga teiste seas 

praegu hoovis ringi käib.  

Mõtleb:  

nagu pioneerid                                                                                                                                  

tööd kõik teevad kisata. (...)

 Üldilmelt on värssjutustus kuidagi ilmaaegu rahutu, järskude, poolikute mõttekäikudega. Mis aga veel raamatut kahjustab, on kergekäeline riimimine. (...)

Eeri juhtis: 

"Sina, E p p,  

tee tsemendist kõva t r e p p,

sambad ja f a s s a a d i

siledaks teeb A a d i, 

aga sina otsi, R e i n,  

mõni klots  

ja krohvi s e i n,

pärast seda L i i s i 

kinnitab 

        k a r n i i s i."                                                                                                                                   

  Niisugune laste nimedega riimimine maksis ise kirjanikule kätte. Kõik need lapsed jäävadki raamatus ainult riimide paarilisteks, isegi statistid on nende kohta palju öeldud, neil pole välimust ega karakterit.

 

Ralf Parve oma 1955.a 10. Loomingus ilmunud arvustuses kurdab, et poeem "Lumest maja" on liig tõsine, mis muudab selle ülemäära asjalikuks ning pärast läbilugemist jääb sellest moraalitsev mulje. Samuti ei meeldi talle nagu Prometilegi laste nimedega riimid. 

Pisut kergesti, ilma tõsisemate katsumisteta toimub ka Jaani ümbersünd. Kuid teatud vajakajäämistele vaatamata on "Lumest maja" loetav, temas püstitatud kasvatuslik eesmärk - panna lapsi mõtlema individualismi ja egoismi pahelisuse üle, seda hukka mõista - jõuab kindlasti lugeja teadvusse.

 

Felix Kotta loomingut on blogis tutvustatud veel siin ja siin.