26 november 2022

Raudteest

  Eesti ala oli Euroopas viimaste seas, kus raudteed hakati kasutama. Esimene liikluskõlbulik raudtee Paldiski-Tallinn-Peterburi sai valmis 1870. aastal.

Foto klaasplaadilt. Kohta peaks olema võimalik määrata tagant paistvate kirikukuplite järgi.

 

21. augustil 1876 õhtul kell 7 saabus Tallinnast Tartusse esimene aurumasin koos vagunitega.

2. septembril (21.aug vkj) 1876 saabus Tartusse esimene rong Tallinnast. (Ei tea, mis neil vahet oli.)

31. detsembril (19.dets vkj) 1876 avati regulaarne rongiliiklus Tartu-Tallinn.

 1876.a valmis ka Tartu raudteejaam.
 

 1880.a veebruari Tartu Eesti Seintungis on kirjutatud, et Tartust saab rongiga Peterburgi ja Tallinnasse ja tagasi. Tartust Tallinnasse sõitis rong 7 tundi 31 minutit, Tallinnast Tartusse 7 tundi 54 minutit.

Loodetavasti oli vagunis ahi, ilma oleks see veebruarikuus ikka väga karm katsumus.


   Tapa jaamas peatumise aeg on märgitud, aga Tartu ja Tapa vahel olid tol ajal juba ka Tabivere, Jõgeva ja Rakke raudteejaamad - tõenäoliselt peatus rong ka nendes, ning Tapalt edasi Aegviidu ja Kehra jaamad.

Foto klaasplaadilt. 
Sirge seljaga vormis mees võiks mütsi järgi otsustades olla tsaariaegne raudteelane või oli see Tallinna Raudtee Tehnikakooli vorm?


Klaasplaadid, mis innustasid mind seda postitust tegema, leidis Sirli oma garaažist.

24 november 2022

Kuulimäng 1963

 

Minu üks lapsepõlve lemmikmänge. Sain selle siiani säilinud mängu 6. sünnipäevaks. Mäletan, et mängisime seda tihti kogu perega, paberi peale olid kirjutatud pikad tulbad tulemustega.

 Mängulaudu toodeti Nõukogude Liidus väga erinevaid, erksamate värvidega kollase maapinnaga mängu pildistasin Eestis ühe söögikoha seinalt, lisaks püüdsin leida netist samasuguseid kahe kahuriga ja loomadega mängulaudu ja teha kindlaks, kus minu mäng võiks olla toodetud.


Üsna sarnase mängulauaga variante sain kokku 4, olid veel mõned värvierinevused. Paistab, et minu mäng on tehtud Minskis, aga see pakendiga mäng Lvovi mööblivabrikus, teiste kohta ei saanud midagi teada.

Lisaks jahimehe mängule olid ka samasuguse mängulauaga jalgpall ja liiklusmäng, viimasel paistavad puuduvat kuulikausikesed.



Liiklusmäng on toodetud Minski mänguasjade tootmise ühenduse "Mir" 4.filiaalis Ostrošiškiis 1979.aastal, hind 2 rubla 5 kopikat.

 

22 november 2022

Kõik on juba olnud

TARTUMAA TÖÖRAHVA SAADIKUTE NÕUKOGU TÄITEVKOMITEE
k o r r a l d u s  nr.17.

"5." juulil 1945.a.
Vaenlase matusepaikade ja üksikhaudade likvideerimisest 
Tartumaal.

 

 http://jalutuskaikajas.blogspot.com/2020/05/hauad-ja-poliitika-1.html


Punamonumentide rajamisest:

http://jalutuskaikajas.blogspot.com/2020/05/hauad-ja-poliitika-2.html

 

Tõrva lähedal


Blogipostitusi praegu ebasoosingusse sattunud mälestusmärkidest.

*Karl Ulpe haud. Monument viidi ära, aga Ulpe kondid ja Ulpe soo on veel alles.

http://jalutuskaikajas.blogspot.com/2015/07/kes-oli-karl-ulpe.html 

*Piirissaarel

http://jalutuskaikajas.blogspot.com/2018/05/piirissaare-1944.html 

 *Eestis olenes see, kummal pool sõditi, sünniaastast. Ma isegi ei küsinud, kummal pool see mees sõdis.

http://jalutuskaikajas.blogspot.com/2017/06/aleksandra-hobelusikas-1944.html 

*Emajõe-äärne mälestusmärk:

http://jalutuskaikajas.blogspot.com/2015/07/emajoe-forsseerimine-1944.html

*Teisel pool Emajõge, erinevate sõjapoolte mehed on maetud segamini:

http://jalutuskaikajas.blogspot.com/2020/03/teise-maailmasoja-jaljed-tartu-lahedal.html

 *Kas Vene sõjaväes Eesti territooriumil hukkunud langevarjuri mälestusmärk on meile julgeolekuoht või mitte? Peab justiitsministri käest küsima:

http://jalutuskaikajas.blogspot.com/2021/07/malestusmark-hukkunud-langevarjurile.html 

 *Kas surnuaial võivad nõukogude sõjalennukite sabad olla? Peab jälle justiitsministrilt küsima:

http://jalutuskaikajas.blogspot.com/2016/03/hukkunud-teenistuskohustuste-taitmisel.html

 *Benito Agirre tänav Mustvees, baski lenduri järgi, kes sõdis Teises Maailmasõjas nõukogude poolel:

http://suurjalutuskaik.blogspot.com/2014/09/benito-agirre-tanav.html

*Sillamäel

http://suurjalutuskaik.blogspot.com/2014/09/ensv.html

 

31 oktoober 2022

Tartu koonduslaager ja Lemmatsi fašismiohvrite monument

Skulptor Elmar Rebase tehtud monument püstitati Riia maantee äärde 1964. aastal. Hall inimfiguuridega dolomiidist mälestusmärk ning selle ees maapinnal kivi tekstiga: "Inimesed, olge valvsad, siin mõrvati  12 000 inimest".

1965. aastal, postkaart
 
 2022. aastal
 

1941. aastal, kohe pärast Saksa vägede sissetungi Tartusse, läks siin arveteklaarimiseks, sakslased nimetasid seda rahvuse enesepuhastuseks ja Saksamaa poolt oli käsk sellele igati kaasa aidata. 

«Äsjavallutatud piirkondade antikommunistlike ja juudivastaste ringkondade enesepuhastuslikke soove ei tohi takistada,» kirjutas Heydrich.

Koonduslaager tehti Tartu näituseväljakule. Näituseväljak oli raudtee ülesõidukohast Vitamiini tänavani ja natuke veel üle selle, teistpidi algas laager Näituse tänava äärest praeguse Veeriku spordikeskuse ja Selveri kohalt ning läks tahapoole. 

 Tartu näituseväljak

Esimesed kaks kuud olid tapatalgud kõige intensiivsemad. Inimeste saatuste üle otsustati kiirelt. Alguses, Näituse tänavalt, viidi inimesi punase bussi ja presentkattega autoga mitu korda päevas tankitõrjekraavi mahalaskmisele, hiljem oli kaks mahalaskmispäeva nädalas.

 ...

Meie leiname Näituse väljakut,

ammu surnute tuhandeid vaevu,

ka teie käest pääsnute kannatust,

kes tänagi, magama heitnud,

oigavad keset und.

...

Uno laht "Puhketund Näituse väljakul"

 Kaks kuud hiljem koliti üle Kuperjanovi kasarmutesse, praegu raudtee äär Sõbra keskuse ja Riia tänava vahel. Raamatu "12 000" andmetel oli kõige rohkem korraga vangilaagris 2200 inimest, valdavalt eestlased.

Prokurör: "Keda peeti Tartu koonduslaagris?"

Arnold Jaska, endine koonduslaagri vang: "Uusmaasaajaid, Tartu töölisi, kunstnikke, õpetajaid, näitlejaid, üliõpilasi ja Tartu Ülikooli õppejõude. Ühesõnaga vangide hulgas oli inimesi kõigilt kutsealadelt. Oli ka lapsi."

"12 000", lk 52


 See maja oli koonduslaagri peahoone, kontor, praegu on see elumaja.

 Vangilaagris surmaotsuse saanud inimesed viidi otsuse täideviimiseks bussiga või kinnise veoautoga mõned kilomeetrid Riia maanteed mööda Tartust välja. 

Kohta nimetatakse Jalaka liiniks või tankitõrjekraaviks. Nõukogude võim ei lubanud seda ametlikes väljaannetes Jalaka liiniks nimetada. 1941. aasta suvel, kui linna täitevkomitee esimees (linnapea) oli Kristjan Jalakas, aeti inimesi sunniviisiliselt tankitõrjekraavi kaevama. Inimesi püüti tänavatelt kinni ja viidi tööle. Eesmärk oli kaevata ringi ümber Tartu 2 meetrit sügav ja 3 meetrit lai kraavistik, üks külg sirge, teine lauge. Lemmatsis mõlemal pool Riia maanteed ja Viljandi maantee juures jõuti kaevata umbes 10 km kraavi ja sealt hargnevaid kaevikuid. Veel kaevati valmis kaitsekraavid Emajõe parempoolsel kaldal Käreverest Praagani, Peetri surnuaia juures, Luunjas, Kabinas, Kavastus, Võru maantee ääres jne. Pidi saatuslikuks saama Saksa tankidele, mida aga ei tulnudki. 

Kuid sakslased leidsid Lemmatsis kraavile teise otstarbe. Kui palju seal inimesi tegelikult hukati, ei ole teada, praegused uurijad pakuvad 3500-4000 inimest. Rohkem kasutati mitte mälestusmärgi poolset, vaid teisel pool Riia maanteed olevaid kraave.

Mahalaskmisteenust osutati ka naabritele. Tankitõrjekraavi mahalaskmisele toodi inimesi Põltsamaalt, Mustveest ja kogu Lõuna-Eestist, isegi Lätist ja võimalik, et kaugemaltki. 715 hukatu, valdavalt Eesti kodaniku, nimed on teada.

Pärast Nõukogude vägede sissetungi 1944. aastal otsustati tapetud poliitikavankri ette rakendada. Selleks tuli nad kõigepealt üles kaevata. 21. oktoobrist kuni 3. novembrini 1944 kaevati lahti 800m pikkuselt kolm erinevat kraavi kahel pool maanteed, kust tõsteti kirstudesse 157 inimese 2-3 aastat mulla all olnud säilmed.

  Kraavidest tõstetakse välja mädanenud inimjäänuseid. ... Täpselt asetatakse laipade jäänused ja luukered kraavi kõrvale ja seatakse korda. Nii nagu kunagi oli. Kõik toimub detailselt nagu arheoloogiline väljakaevamine. 

  Kõigepealt eksponeeriti neid Riia mäel Töölismajas (praegune sõjakool). Inimesed võisid käia vaatamas ja oma omakseid otsida.

Riia mäelt viidi säilmed kirstudega Raadi parki ümbermatmiseks.
 
Ühishaud Raadil.
Fotod raamatust "12 000"

Tänavu septembris kaevati nad jälle üles ja viidi kuu aega hiljem Rahumäe surnuaiale.

1962. aasta jaanuaris toimus Tartu koonduslaagri kolme funktsionäri üle kohtuprotsess.  Juhan Jüriste  oli siiamaani elanud oma õemehe nime all, tema saadi kätte ja ta osales protsessis päriselt, Ervin Viks elas Austraalias, Karl Linnas USA-s, neid välja ei antud. Kõik kolm mõisteti surma, kaks neist tagaselja. Juhan Jüriste lasti maha.

 Austraalias elanud Ervin Viksi välja ei antud, ta suri pärast rahulikku vanaduspõlve 1983. aastal.

 1978. aastal võeti USA parlamendis vastu seadus, mille järgi tuli natsliku minevikuga inimestelt USA kodakondsus ära võtta ja nad maalt välja saata. 7 aastat kestnud väljasaatmisprotsessi kajastati üle kogu maailma. Hoolimata tütarde ja Mari-Ann Kelami (tol ajal Rikken) ponnistustest saadeti Karl Linnas 1987. aastal Ameerika Ühendriikidest välja ning kuna ükski riik ei olnud nõus teda vastu võtma, siis toodi ta 23. aprillil 1987 Tallinnasse ja sealt edasi Leningradi vanglasse, kus ta suri 2. juulil 1987.

Mulle tundub, et Karl Linnase süüs ei ole mingit kahtlust, aga võib-olla ma olen nõukogude propagandast pimestatud.

 Õiguslik alus Linnase juhtumi uuesti läbivaatamiseks ja tema süü või süütuse kindlaksmääramiseks on endiselt täielikult olemas. Eesti Vabariik ühines ÜRO konvektsiooniga aegumistähtaja mittekohaldamisest sõjakuritegude ja inimsusevastaste kuritegude suhtes Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 26. septembri 1991. a otsusega.

Martin S. Kull "Tartu koonduslaager. Meie ühine halb uni?", 2010, lk125  

 Sellest ei ole loomulikult keegi seni kirjutanud, et eestlaste tegelik ja võimalik osavõtt natside tapatalgutest on olnud tabu välis-Eestis ja peaaegu tabu praeguses Eesti Vabariigis. Mõlemal pool on eestlaste süüd ka selgesõnaliselt eitatud või tühiseks peetud, kõige enam aga unustada püütud.

Jaan Kaplinski, Vikerkaar nr 7/8, 2000

 

04 oktoober 2022

Onu Lembitust

  

 Minu onu Lembit kaevati jälle üles. 

 Tartu linnapea Urmas Klaasi sõnul maetakse säilmed Rahumäe kalmistule, kus on kaks suurt eraldiseisvat hauaplatsi. Ühte sängitatakse 165 Lemmatsis hukatud tsiviilisiku säilmed ning teise 65 Tartus ja Tartu ümbruses langenud punaarmeelase säilmed.

Tartu Postimees 23.09.2022 

Säilmed kaevati enne välja, kui tuli mõte, mida nendega peale hakata. Eraldi hauaplatsid on ka väga veider mõte.  Pilte vaadates nägin täiesti eristamatuid konte. 78 aastat said ühes matmispaigas olla, nüüd on poliitikutel vaja nad ära sorteerida. 

Rahumäe surnuaias ei ole vabu kohti. Kuu aega on säilmed maa peal olnud. Kas mu onu on praegu linnaametniku kabinetis kirjutuslaua all või laoruumis muu kolu vahel? Rahumäe kalmistu kaardi järgi maetakse onu Lembit lõpuks krematooriumi taha prügikastide kohale või haudadevahelisele teele, olenevalt sellest, kas ta konte peeti tsiviilisiku või sõjaväelase omadeks.

 

   Lembit Mäemaa lasti tankitõrjekraavis maha 1941. aastal.

   Suur enamus Raadile maetutest olid Lemmatsi tankitõrjekraavis maha lastud tsiviilisikud, kes sattusid olema valel ajal vales kohas, valest rahvusest, valel ajal valel tööl vms. 


 Kui 1944. aastal Vene väed Eestisse marssisid, kasutati seal hukatuid kohe propagandasõjas ära.

168 inimese poollagunenud säilmed väidetavalt 12 000-st (praegu arvatakse, et seal hukati 3500-4000 inimest, mis on ka väga palju) kaevati välja ja pandi Riia mäele töölismajja (praegune kaitsekolledž)  inimestele vaatamiseks ja tuvastamiseks. See oli väga tähtis propagandistlik akt, tekitas õudu ja vaenu sakslaste vastu. Siis korjati inimjäänused punastesse kirstudesse ja viidi piduliku rongkäiguga Raadile, tekitati Raadi memoriaal. Sinna viidi ka Toomemäele ja Ropka parki maetute põrmud.

 Raadi mälestusmärk 9.05.2018

Praegu on sellel kohal triibuline murukangaga plats, 2 istepinki ja valvekaamera, fotod siin.
 
Mul ei ole Raadi memoriaalist kahju, aga ma arvan, et surnuid ei peaks kampaaniate korras ümber matma. 

 Georgi lint Lemmatsi memoriaali kõrval põõsa küljes.

Kuhu hakkavad meie venelased 9.mail Raadi asemel lilli ja linte panema? Kas see võiks olla näiteks Vene 1812. aasta isamaasõja kangelane Georgi ordeni kõigi järkudega autasustatud Barclay de Tolly? Selle taga oli nõukogude ajal sõjaväe staap. Kas hävitame siis ka selle ausamba ja platsi?

 

Onu Lembit lasti maha 26-aastasena. Eelkõige selle tõttu, et uskus poliitikuid, kaks korda uskus - siis kui 1940. aastal valla komsorgiks hakkas ja siis, kui 1941. aastal Saksa võime uskus, kes kinnitasid, et need, kes Vene võimudega koostöö tegijatest ennast ise üles annavad, jäävad karistuseta.

Kes oleks võinud arvata, et ka meie oma, Eesti poliitikud ei jäta teda rahule, vaid kaevavad üles poliitikavankri ette.

 Aga võib-olla puhkab mahalastud onu Lembit endiselt tankitõrjekraavis mõne surnute peale ehitatud Räni aleviku elumaja all.
 
 1941. aastal, mõni päev pärast Lembitu kodust lahkumist, tuli tema kaksikvennale linnas üks poisike vastu, kes imestas: "Sind lasti eile tankitõrjekraavis maha, kuidas sa siin oled?" 
 1944. aastal käis minu ema, Lembitu noorem õde, Riia mäel väljapandud 2-3 aastat lagunenud surnukehade hulgast oma venda otsimas (ma ei tea, kuidas ta seda suutis), aga ei leidnud. Kuid vanaemale maksti hukatud poja eest toitjakaotuspensioni 21 rubla kuus.

 Kivi Lemmatsi mälestusmärgi ees.

Loodan, et Teise Maailmasõja ohvrid jäetakse rahule, kahjuks aga on alati leidunud inimesi, kelle arvates on hea mõte surnute abil enda positsiooni parandada. 

 


14 august 2022

V.Nikolajeva-Tereškova "Tee maailmaruumi on lahti", 1966

 Ilmunud eesti keeles1966, vene keeles 1964. 

Kirja panid S.Borzenko ja N.Denissov. Samad autorid on kirjutanud ka Juri Gagarini raamatu "Tee kosmosesse", samuti ka teiste algusotsa kosmonautide autobiograafilised raamatud, aga ka näiteks "Meie Budjonnõi".

Kosmoselend toimus juunis 1963 ja 1964 oli juba elulooraamat väljas!

Nikolai Denissov (1909-1983) - ajalehtede Красная Звезда ja Правда korrespondent, 1951 lõpetanud kiitusega juhtimisteaduskonna õhu-sõjajõudude akadeemias, polkovnik,  kosmoseajakirjanduse žanri looja. Saatis Juri Gagarinit ja ka teisi kosmonaute nende lõpututel välisreisidel.

Sergei Borzenko (1909-1972) - ajalehtede Знамя Родины ja Правда korrespondent, esimene nõukogude ajakirjanik, kes sai 1943. a Nõukogude Liidu kangelaseks, lõpetanud elektrotehnika instituudi, polkovnik, rahvuselt ukrainlane Harkovist.

Ilusti kirjutatud, aga tõega tundub olevat kehvasti.

 

Kord kandus lahtistest akendest tsehhi valjuhääldajast kostev Beethoveni sümfoonia "Eroica" ning ma märkasin, et mu sõbratarid hakkasid selle mõjul töötama kiiremini ja paremini.

lk 56 

Läksin "Aurora" pardale, kõndisin puust laevalael, seisin kahuri juures, mille lask kuulutas maailmale uue ajastu algust. Niisamasuguses kõrgendatud meeleolus viibisin Smolnõis, kus suur Lenin oli juhtinud revolutsiooni.

lk 62

Üksinduse leevendamiseks lugesin vahel valjusti Nekrassovi luuletusi.

lk 113


   Ajasime kaua juttu, kuid keegi polnud väsinud, keegi ei lahkunud enne teisi, ja tütarlapsed veendusid, et universumi ilu teeb inimesed luuletajateks.

  "Piksevasarad tagusid pikki sädemeid lüües vastu massiivseid pilvealaseid," rääkisid kosmonaudid, erutatuina oma mälestustest.

lk 123

  Mai 1963 - kuu, mis eelnes "Vostok 5" ja "Vostok 6" lennule. See kuu oli täis rõõmsaid sündmusi: kolhoosnikud lõpetasid kevadkülvi, töölised suurendasid toodangut.

lk 130

 "See, et kosmoselaeva komandöriks saab nõukogude tütarlaps," lausus ta, "veenab veel kord kogu maailma, et Kommunistlik Partei on loonud meie maal kõik tingimused naiste annete ja võimete arendamiseks."

lk 135

  Lõpuks esines peakonstruktor. Nooruslikult silmi välgutades ütles ta: "Nõukogude Liit on saanud universumi kaldaks. Me oleme kindlad, et sellelt helgelt kaldalt asuvad teele täheookeani üha uued ja uued kosmoselaevad..."

lk 135

     Minu sõbratar-dublant näitas talle "Vostok 6" mälestuseset, mis käib ära kosmoses. Kõik kosmonaudid võtsid ju kosmoselennule suveniire kaasa. Pavel Popovitšil oli skafandritaskus siidrätik V.I.Lenini kujutisega, Valeri Bõkovski aga võttis "Vostok 5" pardale tosina komsomolimärke. "Vostok 6" jaoks olid kohaliku kooli pioneerid õmmelnud pisikesi punaseid sirbi ja vasaraga vimpleid."

lk 150-151

Esimesena jättis minuga hüvasti sõbratar-dublant. Vaatasime teineteisele sügavalt silma, ohkasime korra, ja sõnagi lausumata, hermeetiliste peakatete kopsatades, saime isegi paar korda suudelda.

lk 155

 Neljanda tiiru ajal oli mul raadiotelefoni teel kõnelus Kremliga, mis mulle suurt rõõmu valmistas. Otsustasin viibida kosmoses ettenähtud ühe ööpäeva asemel kolm ööpäeva. Tõsi, selleks oli vaja enne Maa nõusolekut, ent ma ei kahelnud, et saan selle. On ju nõukogude inimestele iseloomulik ülesandeid ja plaane mitte ainult täita, vaid ka ületada.

lk 163

 Pärast maandumist:

Inimesed tõid põllule kartuleid, sibulaid, rukkileiba, mune, piima ja mett. Kosutav maatoit, millega olin harjunud lapsepõlvest peale! Mitte mingisuguseid delikatesse, mitte mingeid konserve ja torte ei saa võrrelda lihtsa maaleiva maitse ja lõhnaga. Sõin isuga kartuleid ning leiba, jõin ära kaks toorest muna, lasksin hea maitsta külmal piimal ja lõhnaval kärjemeel. See hommikusöök päikese käes rohul, kaskede all, meenutas lapsepõlve, vanaema, ema ja koolikaaslasi.

lk 172

 "Aitäh, Valja," ütles peakonstruktor liigutatult, "te tõestasite, et nõukogude naine suudab teha kõik, mida teevad mehed."

lk 172  

   Maslennikovos kaikusid kirvehoobid: maja, kus olin sündinud, ehitati ümber kolhoosi lugemistoaks. Ja ma mõtlesin: oleks tore kirjutada selle lugemistoa jaoks, nende tüdrukutirtsude jaoks, kes mind armunud pilgul vaatasid, raamat oma elust.

lk 174 

On ju armas lugemine! Aga nagu juba öeldud - tõeteradega on kitsas. Huvitav, kui nad on kirjutanud kõigi algusotsa kosmonautide biograafiad, palju seal neid haleilusaid detaile kordub. Ja jääbki teadmata, sest rohkem ma seda jama lugeda ei suuda.

Tereškova lennust on blogis siin:

http://jalutuskaikajas.blogspot.com/2015/03/valentina-tereskova.html