19 märts 2020

Teise Maailmasõja jäljed Tartu lähedal

  Sattusin sügisel Tartu lähedale kunagistesse Teise Maailmasõja lahingupaikadesse. Kuigi olen ainult 12 aastat pärast sõda sündinud, on see minu jaoks alati väga kauge aeg olnud. Aga siin tundsin peaaegu füüsiliselt sõja puudutust.


17.septembril 1944 hakkas varahommikul umbes Kavastu kohalt teiselt poolt Emajõge suur nõukogude vägede pealetung koos jõe ületamisega. Mõlemal pool sõdisid eesti poisid, ühel pool koos venelastega, teisel pool koos sakslastega. Ühel pool Eesti Laskurkorpuse väeosad, teisel pool I Piirikaitse Rügement ja soomepoiste rügemendi 1.pataljon. Sõda oli juba niikaugel, et oli teada, et sakslased seda enam võita ei saa, ka Punaväe juhtkond teadis, et vastas on sundmobilisatsiooniga kokkuaetud, erilise võitlusvaimuta mehed. On väidetud ka, et see oli genotsiid eestlaste suhtes, et võimalikult rohkema eestlaste huku läbi sakslaste elusid säästa. Venelaste ülekaal Emajõe rindel oli elavjõus 4,8 korda suurem, soomusjõududes 12,3 korda, automaatrelvades 11,3 korda, miinipildujates 18,6 korda suurem jne.
 Kuidas need lahingud siin käisid ja palju inimesi surma sai, on erinevates allikates erinevad kirjeldused ja arvud. Väga palju sõdureid sai surma ettevalmistava suurtükitulega, sest kasutati 1941.a venelaste poolt kaevatud positsioone. 1941.a oli umbes samasugune lahingutegevus seal juba olnud, ainult nüüd olid pooled ära vahetatud. 1944.a vastupanu peaaegu puudus.Vastu hakati vaid Sepa talu juures, kus ülemine mälestusmärk on. Lahingus langes 62 meest.

TUNDMATU, surma saanud 1941.

17.septembril 1944 sai Emajõe piirkonnas surma (arvud on erinevad) 300-320 meest, neist punaväelasi umbes 50. Erinevate sõjapoolte mehed maeti segamini, igas selle piirkonna külas on umbes 15-20 sõjahauda. Kõik surmasaanud ei hukkunud lahingute käigus, osa olid Punaväe sõdurite poolt mahalastud end vangi andnud mehed, osa kohalikes taludes maha lastud tsiviilisikud.

Vana-Kooli talu elamu, kus oli sõja ajal Saksa hospidal.


 Teisel pool Emajõge on mälestuskivi nõukogude sõduritele, sellest on blogipostitus siin.


15 märts 2020

9.mai 1985 Tartus

Edasi, 9.mai 1985

12.15 sõjaveteranide ja linna üldsuse esindajate marss Lenini ausamba juurest Raadile.

Raimond Valgre "Tartu marss" annab sammule hoogu. Tänavat palistamas noorem põlvkond. Imetletakse medalite ja ordenitega ehitud meeste hulka. 
 Edasi, 12.mai 1985 





Meie kodulinnas elab ligemale kaks tuhat veterani, neist ligemale veerand veel töömeeste killas.
Edasi, 12.mai 1985 

"Kui palju on kümne aasta pärast neid, kes omal jalal võidupühamarssi kaasa suudavad teha?" Nii küsitakse üksteiselt. Elame, näeme.
Edasi, 12.mai 1985

Nendele meestele ei tule mõttessegi, et 10 aasta pärast on Eestis hoopis teine võidupüha, millega peetakse meeles hoopis teisi mehi ja teist sõda.

 Kolonn möödub kunagistest kruusaaukudest, meie revolutsioonipäevade valusatest mälestuspaikadest. Siia rajatakse Raadi memoriaali järgmine järk.
Edasi, 12.mai 1985

 
Pildid Inna isa negatiivfilmilt.


08 märts 2020

Naistepäevakuu Pikker 1988

1988. ja 1989.a ajalehed-ajakirjad on kõige huvitavamad üleüldse. Valisin 1988.a märtsi Pikrist mõned naistepäeva kohased teemad.






Miks ei jätku sukkpükse?

 Tallinna Kaubamaja direktori asetäitja B.Varvas:
... sukasilmade ülesvõtmine on kallis ja järjekorrad pikad - kuni kaks kuud.

Tekstiilivabriku "Punane Koit" asedirektor T.Võsu:
Meie vabariigi iga naine peaks saama keskeltläbi kuus paari sukkpükse aastas, aga oleks vaja 12.

Eesti NSV kergetööstuse minister J.Kraft:
On andmeid, et aasta jooksul müüakse meil turistidele 125 miljoni rubla eest kergetööstuse tooteid. Nendest nõutavaimad on naiste sukkpüksid. Seepärast soovitame müüa sukkpükse töökollektiivides

Tekstiilivabriku "Punane Koit" firmakaupluse kaubatundja H.Pauk:
Praegu võtame vastu tellimusi suurematelt asutustelt ja ettevõtetelt teiseks poolaastaks. Iga naine saab ühe paari.

Tallinna linna RSN Täitevkomitee kaubastute valitsuse tööstuskaupade osakonna juhataja V.Eiber:
Inimesed helistavad, paluvad, toovad kirju - eraldage sukkpükse, muidu ei saa naised tööle!

Eesti NSV kaubandusministri asetäitja R.Padar.
Nüüd vastutab seltsimees Kraft kogu meie vabariigi naispere riietamise eest.


03 märts 2020

Vladimir Beekman "Autode kohus" 1961

   Nõukogude aega peegeldav didaktiline Edgar Valteri illustratsioonidega raamat kooliealiste nooremale astmele. Tiraaž 14 000 eksemplari.
  

 Kooli õuele on toodud vana auto.

  See oli väga vana ja väga armetu auto. Tööstuskombinaat ta sellepärast koolile kinkiski, et temast asja ei loodetud.


  Autohuviline Rein läheb autot uudistama ja üritab parandada, aga selle tulemusena kukub hoopiski üks latern küljest ära.

  Kurvalt lonkis ta koju ega saanud enam õhtuni rahu. Kogu aeg püsis ta kõrvus autolaterna kaeblik kolin munakividel, ikka nägi ta just nagu ühe silmaga jäänud kühmus poolteisetonnilist endale etteheitvalt järele vaatavat. 


 
  Öösel unes hakkavad südametunnistuse piinad. Raamatu tegevus ongi Reinu unenägu.


  Rein virutas meeleheitel rusikaga vastu aknaklaasi. Kui ta selle katki lööb, saab ta ehk ometi välja ronida! Kuid klaas ei läinud katki. Selle asemel kopsas käigukang teda valusasti põlve pihta ja auto torises:
  "Seisa paigal! Kuhugi sa ei pääse. Tuled aga autode kohtu ette!"


  Nii jõudsid nad suurele väljakule linna keskel. Inimesi polnud siingi näha, kui selle-eest olid kõik väljaku servad täis seisvaid masinaid. Küll siin oli autosid! Alates väikestest vanadest "Moskvitšidest" ja lõpetades suurte isekallutajatega.

  Esimene pool raamatust on kohtupidamine, selge sõnum lastele, mis on taunitav:
1) ebakaines olekus autojuhtimine;
2) poriste jalgadega istme määrimine;
3) auto kriimustamine.


1.teema.
 Isekallutaja oli müksanud "Moskvitši".

 "Tss!" ohkas isekallutaja kurvalt ja vaatas maha. "Mu juht oli jälle õllepoes käinud, mis mina teha saan..."
  "Häbi! Häbi!" kostis igalt poolt.
  "Kas sa ei tea, mis sa tegema pead?" küsis Reinu poolteisetonniline oma raugahäälega valjusti. "Kui su juht purjus on, siis ei tohi sina temaga sõita. Pead tegema nii, nagu oleks su mootor rikkis!"

 Karistuseks peab kohtualune, suur isekallutaja "Maz", hõbedase sõnni kuju ninal, aasta otsa endast kõik "Moskvitšid" nurisemata mööda laskma.

 2. teema.
 Poiss, nimega Arvo Kukupai, määris poriste jalgadega takso polstri ära.
 Karistuseks peab ta elu lõpuni jala käima, mitte ükski takso teda enam ei sõiduta.

 "Nii kui Arvo Kukupai juhtub autosse istuma, laske kumm tühjaks või näidake, et bensiin on otsas."

3.teema.
 Miku Mallikas on bussi punasele küljele kriimu tõmmanud.

 "Ma küsin teilt, missuguse karistuse on see Miku Mallikas Seene tänavalt ära teeninud?"
 "Ma ajan ta alla!" möirgas suur isekallutaja. "Siis teab, kuidas autosid rikkuda!"
 "Ei seda ära küll tee," vangutas kiirabiauto mõtlikult radiaatorit. "Siis on minul temaga tegemist. Kraabib äkki mulle ka kriipsud peale!"

 Ühiselt otsustatakse siiski karistuseks, et kõik autod, kes Miku Mallikast mööda juhtuvad sõitma, pritsivad teda poriga ja möirgavad mootoriga talle kõrva sisse.



 Raamatu teises pooles jutustab Reinu auto kokkutulnutele oma elulugu. Lapsed saavad teada, et sõda on halb ja äritsemine on halb.
Reinu auto on 20-aastane, ta on sündinud 1940. aastal, tema vanust võrreldakse väikese "Zaporožetsiga, kes alles 3 kuud maanteedel jookseb.

Kuna auto on sündinud  aasta enne Suurt Isamaasõda, siis on raamatus ka sõjapeatükk. Näiteks põgeneb auto pahade fašistide eest, kuid kahtlemata on ta Opelist parem.


 "Ükskord pommitati meid lennukilt. Mul on siiamaani pommikildudest raami sees mitu auku. Aga üks kild lendas läbi akna sisse ja tappis juhi. Ta vajus peaga minu rooli peale ja ei tõusnud enam."
 "Kas siis lennuk tappis?" päris uhiuus "Tšaika" imestunult. "Ma olen lennujaamas lennukeid näinud, need paistsid küll väga sõbralikud olevat!"
 "Ma ju ütlesin, et see oli sõjaaeg," selgitas Reinu auto. "Siis olid teised lennukid ja need kandsid pomme. Kõik ikka selleks, et tappa inimesi ja masinaid. Pidage meeles, sõda on kõige hirmsam kõigest, mis ma näinud olen!"
 "Mis sinust edasi sai?" küsis suur isekallutaja tõsiselt.
 "Edasi olin ikka sõjas. Surnud juht tõsteti välja ja uus istus tema kohale."


On veel peatükk pahast spekulandist (nõukogudeaegne ärimees) peremehest, kes käis rohkem turul, kui kolhoosis tööl.

Oli varakevadine aeg. Nüblik oli kartuleid meelega kevadeni hoidnud, et siis saab linnainimestelt kõrgemat hinda küsida, kui teistel kartulid juba otsas. Oli parajasti niisugune väike pakane - nii umbes viis-kuus kraadi. Sõidame-sõidame ja korraga tuleb mul üks mõte pähe. Nii kui ma selle peale tulin, nii tegin soss! Enam edasi ei läinud.
...
Oi sina heldus küll, kuidas Nüblik oma kallite kartulite pärast hädaldas! Ta oli küll kottidele põhku alla pannud ja pealt kinni katnud, aga külm pääses pikapeale ometi ligi. Nüblik kiskus oma seljast kasuka ja pani kartulitele peale, aga või see aitas. Nii me seal seisime ja mina naersin endamisi Nüblikut, kes ei teadnud, et see oli minu kättemaks!
 Keskpäevaks olid Nübliku kartulid viimse kui pabulani külmavõetud.

 
 Raamatu lõpus tullakse autode kohtus Reinu süüteo juurde. Rein annab pioneeri ausõna, et 20 aasta vanune auto tehakse füüsikaõpetaja abiga korda.