29 veebruar 2020

Iga nõukogude sõdur peab oskama suusatada,1949



MEIE NÕUKOGUDE KODUMAA EEST!
Kõik suuskadele! On saabunud varane talv suurepäraste suusatamisilmadega ja suusaspordi harrastamiseks kõigiti soodsa lumega. Avanenud suusatamisvõimalusi tuleb nüüd maksimaalselt ära kasutada ja alustada suusatreeningutega ning võistlustega. Suusatamine on spordiala, mis meeldib igaühele. Kuid meie, Nõukogude armee sõjamehed, ei hinda suusasporti mitte ainult sellepärast, et ta pakub lõbu ja meelelahutust. Sellisest suhtumisest oleme kaugel. Suusaspordi harrastamisel tuleb meil eeskätt silmas pidada seda, et see spordiala on väga tähtis mitte minutite ja sekundite võitmise mõttes, vaid füüsilise taseme tõstmiseks ning lahingulise ettevalmistuse edukuse kindlustamiseks talveolukorras. Nõukogude armees peab iga sõdur oskama hästi suusatada.

 Sain ainult pildi ilma infota.

 Suure Isamaasõja kogemused näitasid, kui suur tähtsus on suusatamisoskusel lahinguolukorras. Meie vaprad sõdurid sooritasid suuskadel pikki rännakuid maastikul, kust ei pääsenud läbi jalgsi ega masinatel, tungisid läbi tihedate metsade, sooritasid ootamatuid kallaletunge sealt, kust vaenlane ei teadnud oodata. Suusad olid sõdurile lahingus abiks. Sellepärast on tubli suusataja meil niisama hinnas kui tubli laskur, granaadiheitja või rivimeeski. Suusatamisoskus on meie lahinguvalmiduse üks eeldusi. Kuid me ei tohi oma tähelepanu hajutada mitte üksnes sportliku suusatamise harrastamisega. Muidugi on see kõigiti tubli mees, kes võidab näiteks 10-km suusakrossi, selle vastu ei vaielda. Kuid sportlik suusatamine ei ole meie eesmärk. Meie peame õppima suusatamist sõjalises mõttes, nii, nagu see toimub tegelikus lahinguolukorras. Mida selle all mõista? Eeskätt seda, et me tehnika ja kiiruse treneerimisel ei tohi unustada suusatamise lahingulist iseloomu. See tähendab, et me suusatamisel peame olema riietatud ligilähedalt nii, nagu lahinguolukorras: igapäevane talvevorm — sinel, kõrvikmüts, sõduri kindad jne. Eritundides treneerime suusatamist veel püssi, automaadi ja seljakotiga. See kasvatab vastupidavust ja sitkust. Ja seda on lahingus meile kõige rohkem vaja. Kui me täies rakmes suudame saavutada juba üle keskmise kiiruse ja ühtlases tempos läbida kilomeetri kilomeetri järel, siis võime öelda, et oleme omandanud suusatamisoskuse sõjalises mõttes. Peale selle tuleb õppida hästi selgeks ka suuskadel laskmine. See on raskem ala ja nõuab pidevat treeningut. Lamades-, põlvelt- ja püstiasend suuskadel — see on märksa raskem kui tavalises olukorras laskerajal. Kuid seda peab oskama. Ja peab oskama ka tulistada suuskadelt niisama tabavalt ja kiiresti kui suuskadeta. Eriti tähtis on sealjuures kiirus. Teatava ajakuluga suudab suuskadelt laskeasendi sisse võtta ju iga sõdur, kuid lahinguolukorras on tähtis eeskätt see, et me suudaksime tabada vaenlast varem kui tema meid.
 
 Spartaklased! Suusad on talvel võitluses hädavajalikud. Õppige hästi suusatama!
Plakat Leningrad 1940, kunstnikud K. ja E. Vassiljevid.


 Suusatamishooaja algusel tuleb tõsiselt pihta hakata treeningutega. Neil, kellele suusatamine on veel võõras ala, tuleb kätte õppida suusatamistehnika algmõisted ja need omandada tegelikkuses. Käte ja jalgade koordineeritud töö, õige kehahoid, suusatamine mäkke tõusmisel ja laskumisel, pöörete sooritamine, kukkumiste vältimise oskus jne. — kõik see moodustab aluse, millega sõdur peab tutvuma, et saada heaks suusatajaks. Esmaklassilisi suusatajaid, suusasportlasi sõna paremas mõttes on meil rohkesti. Tublid saavutused suusatamises on meie traditsioon. Nüüd seisab meie paremate suusatajate ülesanne selles, et oma kogemusi edasi anda neile, kes ei ole suusatamises veel täiesti kodus, et tagada suusatajate kaadrite väärikas järelkasv. Et talvine suusaspordihooaeg kujuneks kõigiti edukaks, selles on meie parematel suusatajatel — krossidest ja võistlustest osavõtjail ning tšempionidel paljugi teha. Saavutagem talvehooajai häid tulemusi suusatamises! Kõik suuskadele!

Nõukogude Sõdur, 1.dets 1949
 

 Eesti sõjaväes suusatati ka:


http://jalutuskaikajas.blogspot.com/2012/06/eesti-sodurid-suuskadega.html 


22 veebruar 2020

23.veebruar - meestepäev või armee ja sõjalaevastiku päev?

Nõukogude ajal oli 23.veebruar armee ja sõjalaevastiku päev. Ühte varianti selle päeva saamisloost võib lugeda 2004.a Õhtulehest.

Seda päeva tähistati ka meestepäevana, eeldusel, et kõik mehed on sõjamehed.


 Vello Vinni joonistatud pildiga kaarte kingiti 1972. aastal Saaremaal Tornimäe koolis.
 (Tartu kunstimajas avati eile Vello Vinni näitus.)
 












Kuna 23.veebruar on üsna lähedal naistepäevale, siis naised pidid meestepäeval kõvasti pingutama, et vastutasuks 8.märtsil kingitusi saada. Üks tuttav vastas minu küsimusele meestepäeva kohta: "Ah, oli üks naistepäeva väljapressimine!"
 Näiteks klassiõed tegid klassivendadele üllatuskinke, klassivennad üllatasid siis naistepäeval klassiõdesid vastu.






Küsitlesin oma tuttavaid. Sellest päevast mäletati uskumatult vähe, nagu oleks selle koha peal mingi üldrahvalik mäluauk. Mitmed ütlesid, et mingit meestepäeva pole olnudki.



Üks tuttav rääkis, et ta läks 1966. aasta 23.veebruaril oma tulevase mehega restorani. Kui ema eelnevalt sellest plaanist kuulis, andis ta tütrele raha: "Täna on meestepäev ja sel päeval peavad naised välja tegema."


Suurtes asutustes oli kõigepealt aktus või pidulik koosolek, kus algul oli temaatiline ettekanne, pärast seda peeti meeles Suure Isamaasõja veterane ja siis tublisid mehi. Ja pärast oli pidu söökide-jookide ja tantsuga - kõik asutuse kulul.




Tartu elamukombinaadis töötanud sõber rääkis pikalt sealsest 1983. aasta meestepäevast. Kuna tegemist oli ikkagi armee- ja sõjalaevastiku päevaga, siis ürituse pidi organiseerima asutuse tsiviilkaitsejuht (jah, selline ametikoht oli). Elamukombinaadis oli sel kohal erupolkovnik.
Eelmisel päeval käidi kabinetist kabinetti ja öeldi kõigile, et aastapäeval on lühendatud tööpäev, aga pidulik koosolek on kohustuslik. Koosoleku avakõne pidas polkovnik, rääkis midagi sõja ajaloost, aga kuna ta eesti keelt ei osanud, kõne oli vene keeles, siis minu sõber ei saanud eriti aru. Siis said sõjaveteranid kingitusi. Pärast seda saadeti töölised koju ja kontorirahvas asus pidutsema, lauldi ja tantsiti. Lühendatud tööpäev lõppes järgmisel hommikul.

Kaardid meie kodust, kutsed Osta.ee-st.
 

01 veebruar 2020

Matusepilt

Ühest Toolamaa küla majast Räpina vallas leidsid uued omanikud matusepildi.

 Väga hoolikalt kokkuseatud grupp surnu taustal, redeliga katusel istuv mees on nagu i-le täpp.
Grupipildi tegemiseks on olnud põhjalikud ettevalmistused: esimene rida istub pingil, teine rida seisab pingi taga, kolmas rida seisab pingil. Aga neljas rida - kus nemad seisavad? Sinna peab olema veel midagi kõrgemat ehitataud.
 Kõigil meestel on ülikonnad, ka poistel, ainult kaelasidemed on erinevad, vasakpoolne poiss on ülikonnas ja paljajalu. Naised ja tüdrukud on kleitidega, kuid mõned ka palitutega.
 Surnul on peas midagi tanusarnast, seda ei ole ma varem juhtunud nägema. 
 Kirstu juures on vanik ja kuuseokstest väheste lilledega pärjad.
Katus oma suuruse ja kõrgusega on ka muljetavaldav.