25 september 2016

Villem Ernits

Legendaarne mees nõukogudeaegsest Tartust, mees, kelle akadeemilist karjääri takistasid väidetavalt etiketivaba esinemine ja riietus, omakasupüüdmatus ja torked marksismi-leninismi kohta.

Tema välimuse kirjeldusi:
*Mina mäletan teda raekoja platsi piimasaali sabast: ühes jalas suss ja teises kaloss. Ning portfelli peal piimamannergu sang (FB Maia Rõigas).
*Kõige erksamalt on meeles see aeg, mil Villem kandis helesinist nailonjopet. Selle oli talle kinkinud tudengineiu Pälsoni ühikast (FB Ilmar Kruusamäe).
*Tal oli mingi kummimantel ka, rihmaga kinni tõmmatud (FB Mati Pihlak).
*Mina mäletan teda kah vaid väsinud suusakampsunis ja vähemalt 2 veel väsinuma lipsuga (FB Ester Must). Ernitsale ei valmistanud mingit probleemi pidulikul puhul lipsu kampsunile siduda.

 Kui Soome president Urho Kaleva Kekkonen oli 1964.a Tartusse visiidile tulemas, oli tema soov kohtuda oma kunagise koolivenna Villem Ernitsaga. Antud siis rektori korraldusel Ernitsale ülikooli kassast ülikonna ostmiseks sularaha, kästud ära käia saunas ja olla määratud ajal õiges kohas. Ernits võtnud raha vastu ja läinud otsejoones ülikooli raamatupoodi ja kulutanud kogu raha raamatute ostmiseks. Kus tegijaid, seal nägijaid, viidi Ernits uuesti rektori juurde, vabanduseks oli Ernits öelnud, et Kekkonen ei taha näha tema ülikonda, vaid ikka teda ennast. Aga ei jäetud meest rahule, rohkem enam tema kätte raha ei antud, vaid osteti ülikond selga.

 See foto on tekitanud kõigis segadust, kes Villem Ernitsat tundsid.
Hillar Palamets on selgitanud, et selle pildi on teinud Eduard Sakk TRÜ 350.aastapäevaks ja Ernitsal on seljas Palametsa valge särk ning ees Palametsa kikilips. Pintsakust pole juttu olnud, aga ma tean, et foto-kino laboris oli kasutamiseks dokumendipiltide tegemise pintsak. 

  Kõneleb kõik keeled, tarvitab kõik stipendiumid ja kannab kõik ülikonnad nii ära, et nalja saab läbi pisarate. Ta on fenomen, rariteet, kes välismaalt ostetud ülikonda oskab nii kanda, nagu oleks see Paunvere orelilõõtsa tallaja käest laenatud. On paleuslane ja usub idee väärtusesse, aga ta viiepennine lips on alati kuklas. Askeldab. Siblib riigikogus, Narva-tagusel ning Setumaal, Ungaris, Ameerikas ja karskuses, ning olevat kuulu järgi ka ülikooli dotsent ( K.A.Hindrey "Kaasaegsed").

Villem Ernits oli Asutava Kogu ja Riigikogu I koosseisu liige, sotsiaaldemokraat; Eesti karskusliikumise edendaja,  Ülemaailmse Alkoholismivastase Liidu asemik Baltimaades 1923-1929, Eesti karskusliidu esimees.
  Teadlasena oli Ernits muistsete Eesti ja Vene kultuurisuhete, eesti laensõnade vene ja teistes slaavi keeltes ning keelte vastastikuste mõjutuste uurija, doktoriväitekirja kirjutas valmis, kuid see jäi kaitsmata.
 Rääkis vabalt eesti, vene, poola, soome, saksa, ungari keelt, mõningate raskustega rootsi, läti, leedu keelt, oli tegelenud sanskriti ja esperanto keelega, ladina ja vana-kreeka keelega jne - iga allikas annab keeltest erineva loetelu. Ta ütles, et tema on igal aastal uue keele õppinud, aga Ariste aastakümnete tagusele tasemele jäänud.

  Luges väitekirju ja võttis osa kõigist kaitsmistest, ka reaalteaduste omadest. Kaitsmine ei olnud täisväärtuslik, kui sealt puudus kolmas oponent, Villem Ernits. Igal kaitsmisel võttis sõna, sugugi mitte rumalasti, matemaatikutel analüüsis näiteks töö keelekasutust. Ise ta ütles, et see on tema hobi ning kui ta on kaitsmisel sõna võtnud, siis ta on osaline ning võib banketist osa võtta ja kõhu täis süüa. 
  Ernits käis ka muudel üritustel. "Vanemuise" oreli avamine oli ülipidulik sündmus külmal talvepäeval. Villem Ernits oli suurte viltide ja kampsuniga ning ronis nagu ikka lavale tervitama. Huvitav oli jälgida orelit üle andvate tšehhide näoilme muutust üleolevast hämminguni, kui Ernits tšehhi keeles kõnelema hakkas. ("Vanemuise" orel telliti Tšehhoslovakkiast. Seadistajad ammu kohal, ootavad nädala, teise, tüki kolmandatki, aga orelit ei tule. Tšehhist ammu rongiga välja saadetud, aga kohale ei jõua. Pikapeale selgus, et vagun oreliosadega jõudis juba ammu Tartu jaama, aga millegipärast oli helistatud ülikooli valvelauda, kust valvuritädi oli vastanud: "Ei, meie pole mingit orelit tellinud." Saadetigi siis edasi. Valvur rääkis sellest imelikust pakkumisest sõbrannale, see veel edasi ja lõpuks jõudis jutt oreliotsijateni, kes hakkasid siis vagunit N Liidu avarustest otsima. Kätte said!)
  Villem Ernits käis ka marksismi-leninismi õhtuülikooli loengutel. Teised osalejad olid tema peale pahased - nad tahtsid võimalikult ruttu õhtule saada, aga Ernits muudkui esitas küsimusi ja vaidles.
 
 Kui aga tollal 30-aastane Karl Siilivask (snd 1927) Tartus oma doktoriväitekirja oktoobrirevolutsioonist Eestis kaitses, polnud kuulajate hulgas Ernitsat, kuigi dissertant oli temast kui sotsiaaldemokraatide platvormil olnud tegelasest oma tööst kirjutanud. Selle väitekirja kaitsmise oli Ernits kuidagi „maha maganud”. Kindlasti oleks ta sealgi küsimusi esitanud ja omapoolseid arvamusi avaldanud, sest ta ei kartnud Nõukogude võimu ning avaldas julgelt oma mõtteid.
 http://kultuur.elu.ee/ke505_ernits.htm
 Olen kuulnud, et sellistel puhkudel oli Palametsa ülesanne Ernitsat kinni hoida.
 
Villem Ernitsa 90.juubel 16.juulil 1981. 
Viimast sünnipäeva tähistati Vanemuise 46 suures auditooriumis, peokõned olid Juri Lotmanilt ja Peeter Oleskilt, peahoone ette tuldi eraldi pildistama.
Villem Ernits suri 10.mail 1982.



 Tema kohta liigub endiselt ringi mitmesuguseid lugusid.


 Minu ajal liikus legend, et ta olevat rektorile mingi avalduse viinud paberil, mille nurga sees olnud naela-auk. (Siis polnud tualettides paberirulle ega ka vastavaid hoidikuid, hea kui üldse muud peale ajalehe oli...) (FB Aavo Omann)

 Kui koguti raha ERM-i jaoks, siis ühtedel andmetel olla Ernits Tallinn-Tartu rongis klaasi viina ära joonud, eeldusel, et pealtvaatajad annetavad igaüks 1 rubla Eesti Rahva Muuseumile, teistel andmetel suitsetanud.
 

Paul Ariste oli ühel koosviibimisel hr. Ernitsale "limonaadi" pakkunud, millest karsklane švipsi jäi. Tõe selgudes (limonaadi ja šampuse kokteil) otsustas Ernits "kurjategija" teretamisest loobuda õige mitmeks aastaks.

  Nimelt räägiti, et noorepõlves vaevas teda kaelaradikuliit ja tohter oli soovitanud magamiseks kasutada pehme padja asemel kõvemat peaalust. Villem Ernits valis padja aseaineks telliskivi. Mul oli võimalus astuda üle vanahärra toa lävepaku tema Pälsoni tänava toas. Surmatunnini jäävad meelde järgmised üksikasjad. Esiteks ei astunud ma tuppa sisenedes mitte põrandaga samale tasapinnale,vaid veidi kõrgemale. Põrand oli kaetud ajalehtede, ajakirjade ja muu paberipahnaga. Ukse kõrval vasakul asus Ernitsa raudvoodi, mis oli kaetud räbalais vatiintekiga. Õigemini oli see kõigest mälestus tekist. Ja nüüd see kõige olulisem: peatsis ilutses punakas telliskivi, millele olid aastakümnetepikkusest kasutamisest kael ja kukal lohu sisse kulutanud. (Priit Raudkivi) 

Pühapäevane rituaal oli see, et tegime intri söögitoas pannkooke ja viisime Ernitsale ka (Ants Juske).




20 september 2016

Poiss aiaposti otsas, 1950-ndad

 Selle Salme tänava plangu peal on okastraat, nii et ronida saab ainult aiapostide otsas.

Minu lapsepõlvekodu ümbritses traditsiooniline puitlippidest aed, mille otsas sai kõikvõimalikke mänge mängitud, kõik meie maja lapsed olid võimelised kõrgusel 1.70 mööda 5cm laiust lauda 40 meetrit käima, eriti keeruline oli värava ületamine, sest see liikus. Mõned täiskasvanud käskisid küll aeg-ajalt aia otsast maha tulla, aga me läksime pärast uuesti ja muudkui harjutasime aia peal kõndimist, omandasime ka oskuse jooksu pealt üle pea nn sõduri kombel aeda ületada, seda sai nii palju tehtud, et suudan siiamaani. Kahjuks peab ütlema, et kui ma seda praegusel ajal sõpradele külla minnes mõned korrad praktiseerisin, võeti see nende korteriühistu koosolekul teemaks ja paluti neil oma vanaemale ometi värava võti anda, et ta üle aia ei peaks hüppama. 

Heiki pildikastist.

17 september 2016

Kunst kuulub rahvale - Sänna kultuurimaja 1960


 Petrooleumilamp ja külm tuba, õhtu Sänna kultuurimajas. 
Valge rätikuga Reet Raidla oli kultuurimaja juhataja 1959-1961.
 
KUNST KUULUB RAHVALE, aga külm on ikka, pealtvaatajad on paksude talvepalitutega. 
Ei usu, et üldse ei köetud, arvan, et maja ei läinud kütmisest hoolimata soojaks.

Vasakule poole lava on kirjutatud:
ME OLEME LOOJATE ÜHISKOND, MAALT PESEME PUUDUSE PLEKID. MA ISAMAAD KIIDAN, SE(DA?), MIS ON, KUID KOLM KO(RDA?) ROHKEM.

Paremal pool lava: 
KOMMUNISM - SEE ON TÄNA JA HOMME. SEE ON SEE, MILLE KÜLJES ME KÄED, ROHKEM VILJA JA TERASE TOODANGUT ..... JA NÄED.

Imetlen tolleaegseid isetegevuslasi, nii neid vist nimetati. Milline tahtmine pidi olema tulla läbi külma ja hangede külma kultuurimajja, laulda, tantsida ja näitemängu teha!
Aitäh Heidile


16 september 2016

Ansambli "Perepill" 10.sünnipäev 1985

Ansambel "Perepill" pidas 1985.aastal oma 10.tegevusaasta juubelit. Ansambel koosneski päriselt sugulastest.

Nõukogude ajal olid kõik lillekorvid ühesugused nagu pildilt näha, aga neid korve on palju nagu ka õnnitlejaid.
Üks muusikaline kollektiiv "Perepilli" õnnitlemas:



11 september 2016

Rakvere internaatkool 1974/75

  Raili ema pani lapse 1974.aastal Rakvere Internaatkooli esimesse klassi. Selles koolis käisid peamiselt lastekodulapsed, vanematega kodudest tulnud lapsi oli vähe. Raili käis seal ainult ühe aasta, aga tema lapsemälestused sellest ajast ajasid mul kananaha ihule.

  Silvia Rannamaa on saanud oma raamatule "Kasuema" ainet just sellest koolist. Ta isegi ööbis laste juures internaaditoas. “Algul nad võõrastasid mind, aga pärast hakkasid järjest rohkem rääkima, eks ma ise olen ka kaua laps olnud ja tundus, et mingil hetkel pidasid nad mind vägagi omasuguseks,” ütleb ta.
Noorsoojutustus "Kasuema" ilmus küll 11 aastat enne Raili kooliminekut, aga sarnasus on olemas.

 Esimene klass 1974.
Ühel tüdrukul on pildil müts peas - Raili ütleb, et ta on täide pärast kiilaks aetud.

"Kasuema":
   Meil on muuseas nii, et väiksemad on kõik suuremate hoole alla ära jagatud. Minu šeflusalune ongi seesama Sass. Ta nimi on tegelikult Tiina ja alles perekonnanimi on Sass, kuid Tiinaks ei hüüa teda vist mitte vanaemagi kodus. Pea on tal ka millegipärast hiljuti nulliga paljaks aetud ning nüüd käib ta ringi nagu tilluke taskuhari.
lk 171

 Raili tugiisik oli Elle, kellest oli tal palju abi ja head mälestused.

Väikesed ja suured internaaditüdrukud.
 Raili:
Lapsed kandsid kooli poolt antud riideid: koolivormi, pesu, dresse, talvemantleid jne. Kellel olid oma riided, võisid ka neid kanda. Raili mäletab siiani, kuidas ta igatses ema järgi, nuttis õhtuti ja nuusutas oma koduriideid, mis lõhnasid kodu järgi.

"Kasuema":
 Täna jagati meile juba talvemantlid välja. Neile muidugi, kellele tarvis läks, ja karvamütsid ka. Küll oli nende viimastega passimist ja pahandustki.
 lk 175

  Esimene klass.
Arvan, et alumine pool seinast oli pruuniks värvitud, võimalik, et ka tumeroheliseks, erksaid värve tol ajal ei kasutatud.
 
Raili mälestus:
Ükskord enne tunni algust keeras kuri õpetaja ust lahti, üks poiss hakkas rüselema ja õpetaja lõi kõigest jõust suure võtmekimbuga talle vastu pead.

Kurjus kasvatab kurjust.
Ka õpilastevahelised suhted olid karmid. Railil on siiamaani kuklal lame koht. Raili ei mäleta, mis põhjusel, aga ta hammustas üht suurt tüdrukut, kes võttis tal juustest kinni ja lõi peaga vastu kiviseina, Raili hammustas uuesti ja tüdruk lõi uuesti.

  Esimene klass.

 Sain teada passi kadumise põhjuse. Sass plaanitses põgenemist ja oli Marjugi endaga kaasa  ahvatlenud. Põgenemist! Ja koguni välismaale. Sass olevat kuulnud, et välismaale minekuks peab tingimata mingisugune pass olema.
lk 189

Raili mäletab ka põgenemislugu. Kuidas üks poiss põgenes, teda aeti taga, saadi kätte ja pandi elama keldrisse ilma aknata kelguruumi luku taha, poisid käisid talle sinna süüa viimas ja direktor käis peksmas, see poiss põgenes ka keldrist, kuid püüti jälle kinni.


 Kui Raili järgmisel aastal Laekvere kooli läks, muutus elu imeliseks, ta oli saanud maailma parima kooli maailma parimasse klassi.


  1963.a ilmunud Silvia Rannamaa noorsoojutustus "Kasuema" oli tol ajal esimene kaasajateemaline noorsooraamat. Teose sündmustik toimub aastatel 1958-1961, sest raamat lõpeb Juri Gagarini kosmoselennuga, hilisemates trükkides on viimane peatükk kosmoselennuga välja jäetud.
  Varem ei olnud eesti kirjanduses nii põhjalikult räägitud internaadielust, samuti ei olnud ka armumise teemaga varem meie lastekirjanduses nii sügavalt tegeldud.
  Ammu ilmunud tähendusrikas raamat, aga mis kõige tähtsam, see raamat on ajatu, teda on nauditav lugeda ka praegu, 53 aastat hiljem.

04 september 2016

Postkaart 1945

Saksaaegne postkaart, millele on õde Maie vend Endelile tervitusi kirjutanud 10.aprillil 1945 Raekülas.
Posti pandud 11.aprillil 1945 Väike-Maarjas.
Nõukogude armee väliposti jõudnud 19.aprillil 1945.
Tsensuuri läbinud.
Tagasi väliposti 5.mail 1945.
Tagasi Väike-Maarjasse 18.mail 1945.

Endel Kallaste langes Teises Maailmasõjas 32-aastasena 18.märtsil 1945. 


Sellest perest jäi sõtta 3 poega, neljas poeg Heino pääses eluga.



Heino Kallaste oli Vinni Näidissovhoostehnikumi direktor 1959-1987.
Hiljuti pandi talle mälestuskivi, mida kõik inimesed heaks ei kiitnud.