Nõukogude ajal hakati Tartus purilennuga tegelema 1950-ndate lõpus, 1963. aastast registreeriti iseseisev klubi, sinnamaani tegutseti Tallinna filiaalina.
Sõjalendurite kaadri ettevalmistamiseks pidid olema lennuklubid kõigis liiduvabariikide pealinnades, väiksematesse linnadesse tekkisid klubid endiste lendurite initsiatiivil. Et rohkem noori huvituma panna, pidi ALMAVÜ klubides 1/4 sportlastest igal aastal vahetuma.
Kaheistmeline õppepurilennuk KAI-12 "Primorjets"
Lennuklubi ülem 1963-1970 Pjotr Bogomolov.
Lennujuhtimiseks ei olnud palju vaja: laud, klapptool, raadio, ämber joogiveega.
Purilennuki külgedele on kinnitatud vintsi trossid. Vintsiga tõmmati purilennuk 300-400 m kõrgusele, sealt pidi juba ise tõusva õhuvoolu leidma.
Vints "Herkules-2".
1968. aastani klubil mootorlennukit ei olnud, purilennukeid tõmmati õhku ainult vintsiga.
1935.a valmis Tartus üleni puidust purilennuk "Taaralind", mis tõmmati õhku nii, et veoautol võeti tagaratas alt ära, tõsteti tagatelg tungrauaga üles, käivitati mootor ja tõmmati teist otsa pidi purilennuki küljes oleva trossiga lennukile hoog sisse.
Taga istub instruktor Harald Porro.
Lendurile sobilik peakate on täpiline või lilleline rätik.
Tartu purilendurid on enamasti Ridali lennuväljal lennanud, aga 1960-ndate lõpus lennati mõned aastad ka Ülenurme lennuväljal.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar