21 juuni 2017

Aleksandra hõbelusikas 1944

33-aastane Toivo Leivo langes Sõrve säärel 19.novembril 1944.


   Abikaasa Aleksandrale saadeti kiri nagu ikka, et langes lahingus kangelaslikult selles ja selles külas. Pärast sõda käisid omaksed mõned korrad kalmukohta otsimas, kuid tulemusteta.
  Aeg läks, Toivo 3 poega kasvasid suurteks meesteks, üks neist lõpetas Tartus arstiteaduskonna ja töötas Tallinna keskhaiglas arstina. 1984. aastal juhtus poeg Herman haiglas pikemalt rääkima ühe Saaremaalt pärit patsiendiga, muu hulgas tuli juttu ka Sõrves langenud isast: "Minu naabrinaine Erna hooldab juba 40 aastat kahte meie küla taga talu varemetes olevat hauda, ühe mehe nimi oli vist Toivo, teine oli keegi lätlane." Esimesel vabal päeval sõitis perekond Saaremaale, otsisid Erna üles,  kahjuks oli teada ainult sinna maetud sõjamehe eesnimi. Kui palju Toivosid seal ikka langeda sai, otsustas perekond, väike kahtlus küll jäi, kuid siiski telliti pildil oleva hauakivi. Ernast sai aastateks peaaegu et sugulane.
  Haua ümber oli kasvanud võsa ja võsast saanud mets. Tuli uus riigikord, mets sai omaniku, kelle käest see läks Eesti pangale, kel oli plaanis mets maha võtta.
  1992.a taotles perekond loa säilmete ümbermatmiseks kodukohta, Värska kalmistule.
Suvisel pühapäeval asusid pojad kaevama: hauas oli sineliräbalatega kaetud luustik, millel rinnatasku kohal hõbelusikas graveeringuga Aleksandra - ema oli pannud oma lusika mehele kaasa, kui too sõtta läks.

 

3 kommentaari:

  1. Tänan, et jagasid seda lugu.

    VastaKustuta
  2. Nagu muinasjutt juba... Ilus.

    VastaKustuta
  3. Milline lugu! Väga südantlõhestav, aga taas kinnitus sellele, kui väike on maailm ja kui lähedased inimesed selle sees, vaatamata kõigele.

    VastaKustuta