09 märts 2015

Valentina Tereškova

 Valentina Tereškova on läbi aegade kõige kuulsam vene naine, maailma esimene naiskosmonaut, kes tegi ka kõrgelennulise poliitilise karjääri.
 Tegin väikese küsitluse enda ümber: 35+ teavad seda nime, aga nooremad ei ole kuulnudki, Venemaa on mõnes mõttes meist kaugele jäänud.
 Olen kosmonautide ülistamisega üles kasvanud. Eks sellega on nagu kõigi NSVL asjadega - nii palju on valetamist, vassimist, salastamist, et võta kinni, kus on tõde, kus vale. Praegu väidetakse ka, et Gagarin oli esimene ellujäänu pärast 11 hukkunut ning Tereškova vastavalt esimene naine, kes napilt ellu jäi. Väidetakse, et 16.mail 1961, kuu aega pärast Gagarini edukat lendu, 2 aastat enne Tereškovat, hukkus kosmoselaevaga orbiidil Maria Gromova, itaallased on salvestanud tema sideseansi lennujuhtimiskeskusega, kus ta ütles, et on väga palav ja et ta näeb leeki.
Venemaal on kõik on võimalik.

Täheke nr 8, 1964

 Idee naine kosmosesse saata tuli ameeriklastelt, kellel oli selline plaan, oli vaja kiirustada, et neist ette jõuda, Venemaa pidi kõiges, eriti kosmoseteemades USA-st parem olema. Samuti olid Nõukogude meedikud väga huvitatud naise organismi uurimisest, kuidas see käitub suure ülekoormusega ja üldse kosmosetingimustes ning kuidas see mõjutab edaspidist elu.
 

Siin pildil on ära retušeeritud Tereškova puseriti hambad, mis osade kosmosejärgsete piltide peal näha on, rohkem on levinud sellest pildist äralõigatud, ilma noormeheta variant.



1962.a algul hakati ALMAVÜ lennuklubidest otsima sobivaid kandidaate, see kõik oli väga salajane.
 Naiskosmonaudi parameetrid olid järgmised:
*kasv kuni 1.70 m;
*kaal kuni 70 kg;
*vanus kuni 30 a;
*50 langevarjuhüpet või 200 tundi lenduristaaži.
Julgeolekukomitee kontrollis päritolu ja kontakte välismaalastega.


Meditsiinikomisjonis käis 800 tüdrukut, sealt valiti välja algul 58, siis lõpuks 5, kes arvati märtsis-aprillis 1962 Nõukogude Armee kosmonautide rühma koosseisu. Need 5 olid:
Žanna Jerkina 23
Tatjana Kuznetsova 20
Irina Solovjova 24
Valentina Ponomarjova 28
Valentina Tereškova 25


  Treeningud olid väga rasked, treeniti meeste programmi järgi mitu korda normidest suuremate koormustega. Barokamber, termokamber, tsentrifuug, kõikvõimalikud vestibulaaraparaadi treeningud, nädala kaupa üksi vaikuses istumised, langevarjuhüpped, üldine füüsiline ettevalmistus, astronoomia, lennuki ja kosmoselaeva tehniline osa ja juhtimine jne


  Lisaks sellele pidid nad korduvalt läbima kõikvõimalikke meditsiinilisi uuringuid.


 Kõik 5 olid suhteliselt võrdsed, aja jooksul said esimese naiskosmonaudi kandidaatideks 3: Ponomarjova, Solovjova ja Tereškova. Alles 21.mail, 18 päeva enne planeeritud kosmoselendu, teatati väljavalitu nimi. Tereškova oli neist kolmest pärast väljaõpet teoreetiliste ja meditsiiniliste testide tulemusel kõige nõrgem, aga tema ankeet oli kõige ilusam. Nikita Hruštšovile meeldis tema päritolu: isa oli traktorist, kes jäi kadunuks 1939.a Vene-Soome sõjas, ema vabrikutööline, Valentina ise oli Jaroslavli tekstiilivabriku komsomolisekretär.
Dublandid: Valentina Ponomarjova oli inseneride perest pärit matemaatikateaduste kandidaat ja Irina Solovjova oli maailmameister langevarjuhüpetes, teinud 700 hüpet. Tereškoval oli vastu panna 90 hüpet ja tekstiilitehnoloogi kutseõpe. Arvatakse ka, et Ponomarjovat ei valitud selle pärast, et tal oli väike poeg.
Huvitav on see, et meeskosmonaudid olid eranditult lendurid, naistest oli lendur ainult Ponomarjova, teised olid langevarjurid. Nagu öeldud, olid dublandid paremad, arvatakse ka, et Koroljov hoidis neid järgmise lennu jaoks, mis pidi tulema väljumisega avakosmosesse.
Pärast Tereškova lendu dublantide olemasolu salastati pikaks ajaks.


 Esimese naiskosmonaudi, 26-aastase Valentina Tereškova lend kosmoselaevaga Vostok-6 oli algselt planeeritud 8.juunile, toimus see aga 16.-19.juunil 1963.a, selle ajaga, 70 tunni ja 50 minutiga tegi ta 48 tiiru ümber maa. Samal ajal tiirutas ümber maa ka Vostok-5 Valeri Bõkovskiga.

 Kosmoselaeva Vostok-6 kutsusid konstruktorid ise konservikarbiks, selle piloodiruum oli nii väike, et skafandris oli end seal võimalik minimaalselt liigutada. Kosmoselaeval ilmnesid lennu ajal vead, juhtimisprogrammis oli viga, mille tagajärjel kosmoselaev orbiidi alanemise asemel hakkas hoopis maast kaugenema, teistel andmetel õnnestus Tereškoval see viga enne avastada, kui see toimima hakkas. Probleem oli ka käsitsi juhtimise süsteemidega, mis ei kuuletunud piloodile, väidetavalt ei õnnestunud kosmoselaeva lennu lõpul käsitsijuhtimisele üle minnes algul õigesse asendisse panna.
Tereškova ise ütleb ühes viimastel aastatel tehtud filmis, et planeeritud oli tegelikult ühepäevane lend.


Valentina Tereškova valmistas lennujuhtidele pettumuse, Sergei Koroljov nõudis isegi lennu katkestamist ja kosmonaudi rutem maale toomist, kuid otsustati siiski jätkata. Tereškoval ilmnesid suured vestibulaarprobleemid, süda oli paha, ta oli väsinud, loid, ei söönud, magas, ei täitnud kõiki maalt tulevaid korraldusi, täitis oma ülesanded vaid osaliselt. Maalt ei suudetud teda vahepeal isegi äratada, 2 tundi ei vastanud ta kutsungile ning kui Vostok-5 piloodil temaga otseside kaudu lõpuks kontakti õnnestus saada, selgus, et ta oli väljaspool ettenähtud aega maganud.
 Iiveldus on loomulik reaktsioon kaaluta olekule. Kõik kosmonaudid tunnevad seda ka praegu. Laiale üldsusele sellest muidugi ei räägitud. Kui kosmonaut tundis oksehoo algust, ütles ta kokkulepitud parooli: "Jälgin äikest."

Õnneks lõppes kõik õnnelikult, 19.juunil Valentina Tereškova maandus langevarjuga Altai krais. Ta ise ütles, et all oli suur järv ja tal oli tunne, et pärast seda kõike ta lihtsalt upub ära, õnneks tuul kandis langevarju järvest üle. Kuid suur tuul võttis langevarju lohisema, skafandris ja kurnatud kosmonaut ei jaksanud seda ära kustutada, ta lõi oma näo kiivri vastu puruks ja oli üleüldse poolteadvusetus olekus, kui kohalikud ta leidsid ja haiglasse viisid.
 Räägitakse, et ta tegi meedikute jaoks kaks täiesti andestamatut viga: sõi külarahva antud toitu ja jagas vastutasuks oma toidutuubid suveniirideks. Teisal väidetakse, et midagi sellist pole olnud, et legend tekkis 1 või mitu päeva hiljem tehtud dokumentaalfilmist, kus ta joob kolhoosnike toodud piima ja jagab neile söögituube, mida ta võtab oma ümmargusest "konservikarbist". Igatahes dokumentaalkaadrid tema maandumisest Siberis tehti hiljem, mingeid näovigastusi pole näha. Filmis näidatakse äsja maandunud kapslit, mille juurde jooksevad inimesed, üks neist teeb ukse lahti ja välja astub särav ja naeratav Valentina Tereškova. Tegelikult ta 7000m  kõrgusel katapulteerus kapslist ja 4000 m kõrgusel vabanes toolist. Algusest peale treeniti langevarjuga maandumist, metsa, merre, kuhu iganes, kui see oleks olnud koos kapsliga, siis ei oleks langevarjuri oskused üldse asjasse puutunud.

Sergei Koroljovist, kes oli Nõukogude kosmoseprogrammi isa, suur naiskosmonautide vastane ja vihane Tereškova abituse pärast, räägitakse erinevaid legende: Koroljov löönud rusikaga lauale ja öelnud: "Nii kaua, kui mina elan, ükski naine enam kosmosesse ei lenda." Teises variandis läks õhtul koju ja ütles naisele: "Pea meeles, kosmos pole eitedele!"
Igatahes Svetlana Savitskaja lendas kosmosesse alles 1982.aastal.
Tegelikult ikkagi valmistati ka uut naisega lendu ette, mis pidi toimuma 15.jaanuaril 1966, aga päev enne, 14.jaanuaril Koroljov suri, tema kohale asus teine mees uute plaanidega.
Naised treenisid end kosmosekeskuses edasi, kogu aeg lubati neid kosmosesse saata, kuni 1969.a oktoobris saadeti naiskosmonautide rühm laiali.



 Aga meditsiinilised eksperimendid Valentina Tereškovaga ei lõppenud. 1963.a novembris abiellus ta kosmonaudi Andrian Nikolajeviga. Pulmad organiseeris Nikita Hruštšov isiklikult.



 Selle abielu kohta on 2 versiooni: 1) poliitika, käsk abiellumiseks tuli ülevaltpoolt;
                                                      2) meditsiiniline eksperiment.
 Tõenäoliselt on mõlemad õiged.
Raseduse kulgu ja sündi jälgisid meedikud väga hoolsalt, 8.juunil 1964. aastal sündis keisrilõikega täiesti normaalne tütar Jelena.
Abielu ei olnud eriti õnnelik. Kuna Tereškova oli kõrgel kohal poliitik ja Nikolajev endiselt kosmonaut, mõlemad meediategelased, ja tegemist oli näidisabieluga, siis pidi Valentina Tereškova taotlema abielu lahutamiseks Brežnevilt eriloa. 1982.aastal, kui tütar sai 18-aastaseks ning Tereškova oli juba 3 a oma teise mehega koos elanud, kosmosepaar lahutati. Tereškova abiellus kosmonautide meditsiinilise komisjoni esimehe, traumatoloogia ja ortopeedia keskinstituudi direktori kindralmajor Julii Šapošnikoviga (1931-1999).

Kosmonaudina oli Valentina Tereškova vilets, aga poliitikuks sobis suurepäraselt.


Valentina Tereškova oli kosmonautide rühma liige (loe palgal) 35 aastat 1962 -1997, lõpetas ka lennundusakadeemia. 1995.a 5.mail nimetati ta lennuväe kindral-majoriks.


Tegelikult tegeles ta kogu elu poliitikaga, 1968-1987 nõukogude naiste komitee esinaine,  ülemaailmse naiste organisatsiooni viitsepresident, rahvasaadik, 1987-1992 ülemnõukogu presiidiumi liige jne. Veel 2011.aastal 74-aastasena oli ta riigiduuma kandidaat, kusjuures valitigi duumasse; 2014.a Sotši taliolümpial oli ta üks kaheksast olümpialipu kandjast.



Valentina Tereškova sai 6.märtsil 78 aastat vanaks, elab Jaroslavlis omanimelisel tänaval. Tütar on lastekirurg, kellel on kahest lenduritega abielust 2 poega - 18a Aleksei Maiorov  ja 9a Andrei Rodionov.

 


Pildil on Valentina Tereškova esimese abikaasa mausoleum, kirst tema säilmetega on lahtisest uksest näha.

Tšuvašš Andrian Nikolajev oli oma rahva peaaegu pühaku staatuses kangelane. Kui ta 2004.a 3.juulil Tšeboksarõs suri, oli ta peakohtunik omanimelisel staadionil toimunud laste võistlustel, kus tal hakkas paha ja ta hakkas minema hotelli omanimelist tänavat mööda, kus kokku kukkus. Tšuvaššidel tekkis nii kosmosekeskuse kui ka tütre ja Tereškovaga tüli Nikolajevi matmise koha pärast.

Mausoleum on Tšeboksarõst 35 km kaugusel Šoršelõ külas, seal on suurem kompleks koos kosmonautika- ehk Nikolajevi muuseumiga.

Fotod internetist.
 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar