Reis mullikatega

Vene ajal oli üheks reisimisvõimaluseks teha tõuloomade varumiskontoris ajutist tööd loomade saatjana. Nimetatud kontor asus Vaba tänavas. Kesk-Aasiasse saadeti sigu ja Taga-Kaukaasiasse mullikaid. Soovijatega sõlmiti leping, pool raha maksti ette, pool sai tagasi tulles. Minu ja Andrese käsutuses oli raudteevagun, keskel kõrge virn heinapalle ja 15 mullikat, 7 ühel pool ja 8 teisel pool. Puust veetünn oli ka , see tuli igas jaamas voolikuga vett täis lasta ja pärast ämbriga loomadele juua anda, heina tuli ka ette anda ja sõnnik ära rookida. Sõnnik visati aknast välja, üks valvas, et jaama ei oleks ja teine viskas. 22.juulil oli Andrese sünnipäev ja kui me olime natuke tähistanud, tuli meil mõlemil kange tööhimu peale, pärast naabervaguni omad rääkisid, et me olevat perrooni peale sõnnikut visanud ja vagunit olla kividega loobitud, aga rong liikus ja meie ei saanud midagi aru. Kord sõitsime, siis jälle seisime päev otsa kuskil haruteel, vahepeal sorteeriti ronge ümber. Meil oli küll vaguni peal "ettevaatust elusolendid", aga ega sellest ei hoolitud, kui vaguneid kokku haagiti, lendasime nii meie kui ka mullikad. Tükk aega oli veel refleks rongi kokkuhaakimist kuuldes kuskilt kinni rabada. 10 päevaga jõudsime sihtpunkti nimega Mozdok, kõik loomad olid terved, andsime nad üle, pesime end puhtaks ja läksime Venemaad avastama.

Meie ja naabervaguni seltskond.