Jalutuskäik ajas: Vera Muhhina "Tööline ja kolhoositar"

Veebifirma Mail.ru ning päevaleht Novõje Izvestija korraldasid 2005.a küsitluse, milline 20. sajandi skulptuur või muu ehitis kajastab sümbolina kõige paremini Venemaa ajalugu. Kuuest tuhandest vastanust peaaegu 24 protsenti leidsid, et seda väärikat kohta sobib täitma skulptuur «Tööline ja kolhoositar». Järgnesid Päästja Kristuse kirik, Volgogradis kõrguv monument «Emake kodumaa» ja Lenini mausoleum.

Siin on pikem fotoseeria kümne aasta tagusest skulptuuri kapitaalremondist (2003-2009).

Skulptuuri saamislugu.

1936.a 22.mail said 4 skulptorit kutse osaleda 1937.a Pariisi maailmanäituse Nõukogude paviljoni katusele tehtava skulptuuri konkursil. Kutse said Muhhina, Andrejev, Manizer ja Šadr. Räägitakse, et Vera Muhhina sai kutse ainult tänu sellele, et tema mehest Aleksei Zamkovist oli just saanud kõrgel positsioonil arst, kes ravis Molotovi, Kalininit, Gorkit jt. (Zamkov oli välja mõelnud uue ravimeetodi, nimelt ravis ta oma patsiente lapseootel emade uriiniga).

Arhitektil ja skulptoritel oli ülesanne näidata maailma esimese sotsialistliku riigi võimsust ja perspektiivi. Juba kaugelt pidi olema näha, et see on imelise kõikvõimsa tööliste riigi paviljon.

Pariisis oli Nõukogudemaa paviljoni jaoks eraldatud pikk ja kitsas maatükk. Boris Jofan oli sinna projekteerinud 160 m pika ja 21,5 m laia, eest 34 m kõrgusele tõusva hoone. Et paviljon kõigile inimestele kohe märgatav oleks, oli selle katusele ette nähtud 18m kõrgune skulptuur, mille väljanägemise oli Jofan üsna täpselt paika pannud. Mõnedel andmetel kujutas hoone laeva, mille käilakuju oli kõrgele esile toodud.

Boris Jofani eskiisprojekt.

Skulptuur ehitise katusel pidi olema arhitektuuri dünaamiline jätk. Ülesanne oli raske - skulptuur pidi olema 18 meetri kõrgune ja nagu lendama ettepoole, samal ajal oli selge, et see saab kaaluma palju tonne ja ei olnud täpselt teada, kuidas paviljoni katus vastu peab.

Aega oli 3 kuud. Alguses ei tulnud Muhhinal ühtegi head ideed, kuidas kujusid lendama panna, kuni lõpuks tuli tal salli mõte, pikk tuules lendlev sall ja käed andsid edasi lendamise tunde, sall kattis mehe alastust, sall andis ka jäikust ja ühendas visuaalselt skulptuuri ehitisega.

Konkursi tulemus - 4 sirbi ja vasaraga paariskuju.

Septembris anti umbes 1-meetrised kipsist eskiisskulptuurid žüriile üle. Konkursi žüriis ei olnud ühtegi skulptorit, seal oli rohkem poliitbüroo seltskond. Kuu aega oli vaikust, oktoobris valiti neljast või siis ka viiest tööst (mõned allikad väidavad, et oli veel ka skulptor Koroljov) välja Vera Muhhina variant. Kuid enne lõplikku otsust ja Molotovi kinnitust tuli paljale töölisele tööriided selga vormida ja mõlemile saapad jalga teha. Jälle tuli otsust oodata. Näituse avamiseni oli jäänud pool aastat. Uus komisjon Molotovi juhtimisel - sall ei meeldinud. Aga kuna sall oli Muhhinal skulptuuri üks tähtsamaid elemente, siis õnnestus see lõpuks ikkagi ära rääkida.
Üks täiesti absurdsena tunduv probleem oli, ma ei mäleta, millises etapis, et keegi nägi mingi nurga alt seelikuvoltides Trotski nägu, aga uurima saadetud komisjon õnneks ei näinud.

Lõpuks olid kõik kinnitused ja valmistajatehas olemas ning läks pööraselt kiireks.

Kõigepealt tuli teha uus umbes 3,5 meetrine kipskuju, mille järgi saaks 5 korda suurendatud lõppvariandi.
Muhhinalt nõuti, et ta selle töö 10 päevaga ära teeks. Muhhina vastas, et ta ei jõua kahte 3-meetrist inimfiguuri isegi kuu ajaga ära teha. Kui lõpuks skulptor endast välja läks ja nutma hakkas, lepiti kokku, et ta teeb kuu ajaga 1-meetrised figuurid, mida suurendatakse 15 korda. Oht oli selles, et kui skulptor teeb vea, siis seda viga suurendatakse ka 15 korda, aga teda lohutati, et võib ju ka puitvormi parandada. Metall taoti õigetesse kumerustesse puidu peal.

Skulptuuri hakati ehitama masinaehituse instituudi katsetehases. Insenerid hakkasid kohe, enne lõpliku kuju valmimist kipsist eskiiskuju järgi arvutusi tegema ja karkassi ehitama.
Muhhina vaatas, et kõige paremagi tahtmise juures ta kuu ajaga üksi näidist valmis ei saa, võttis endale veel 2 naisskulptorit appi, kellega nad siis ööd ja päevad tööd tegid. Tehasest käidi iga päev vaatamas ja mõõte võtmas.
20. detsembril viidi kipsist näidisskulptuur tehasesse, kuigi skulptorid oleks tahtnud seda veel viimistleda. Lepingu järgi pidi Muhhina oma näidise valmis tegema ja sellega oleks olnud tema töö tehtud. Kuid tehases käies mõistis Muhhina, et ta peab lõpuni juures olema. Skulptorite kolmik kolis kolmeks kuuks tehasesse.

Sellisest materjalist ei olnud varem skulptuuri tehtud ja keegi ei teadnud, palju see aega võtab.
Algul käis töö kahes vahetuses, pärast kolmes, päris lõpus töötati ööd ja päevad, keegi ei läinud koju, 3 skulptorit keetsid süüa. Tuleb arvestada veel, et põhitöö toimus talvel, külma käes.

Ühel ööl saabus tehasesse Stalin, sõitis autoga otse kuju juurde, vaatas 20 minutit ja lahkus sõna lausumata. Arhitekt Jofan helistas: "Valitsus on väga rahul."

3,5 kuuga sai skulptuur valmis.

Teraskarkass kaalus 64 tonni, poole millimeetri paksusest terasest kujutis "ainult" 12 tonni.

Pariisi transportimiseks lammutati skulptuur kohe uuesti 65 osaks lahti ja pakiti kastidesse - koos tööriistade ja kraanaga 28 vagunit. Poolas pidid kaasa läinud töötajad kuju veel natuke tükeldama, et rong tunnelisse mahuks.

Pariisis panid 20 töölist ja 5 inseneri kuju kokku 11 päevaga, 2 päeva kiiremini, kui ette nähtud.

1.maiks 1937 oli kõik valmis. Vera Muhhina sai maailmakuulsaks.

NSVL paviljoni sissekäik 1927.a Pariisi maailmanäitusel.

Paremal NSV Liidu, vasakul Saksamaa paviljon

Saksamaa paviljon

Pariisi näitus oli maist oktoobrini 1937.
Tagasiteel Moskvasse sai nüüd juba maailmakuulus skulptuur nii palju viga, et tehti uus samasugune. Ei saanud ju nii palju kõmu tekitanud kuju sinnapaika jätta ja maha vaikida.
Uus skulptuur paigaldati põllumajandussaavutuste näituse väravasse. Aga skulptori nördimuseks ainult 10 m kõrguse aluse peale ja seljaga päikese poole, Muhhina ütles, et selline skulptuur nõuab suurt avarust, siin tööline ja kolhoositar ei lenda, vaid roomavad mööda maad. Tema oleks tahtnud skulptuuri näha Lenini mägedes.
10 aasta taguse remondi käigus tõsteti skulptuur sama kõrgele, kui ta oli Pariisi näituse ajal.