Rehepeksumasinad tegid elu hulga kergemaks.
Esimesi hobustega veetava auru rehepeksumasina omanikke oli Karulas
Kolski küla Rõõmu talu peremees Hans Kargaja. Esimene Karula “Masinatarvitajate
Ühisus” ostis 1912. aastal aurujõulise isesõitja “Marschal” ja 1928. aastal teise. 1920.
aastate algul toodi mõned väiksemad mootori jõul ja hiljem traktori jõul töötavad
rehepeksumasinad. Masinaga rehepeks oli palju kergem, see oli talus nagu pidupäev.
Kui esimesed aurumasinad tulid ja oli masina juurde minek, ei osanud naispere kuidagi riietuda.Vahel pandi selga päris uus kleit. Rehepeks on ikkagi must töö, kas masinaga või ilma ja kui vahest masina juures määrdega üksteise “grimmeerimine”
tuli ja lõpuks veel veega valamine, siis oli mõnigi uus kleit päris vana. Oli masin
naabruses ja peremees teadis, millal temale masinavedu on, siis mõned päevad enne
läks peremees pussiga ja verenõuga lauda juurde, valis ühe tublima oina ja see pidi
oma elu ohverdama masinarahva – rehepeksjate – kehakinnituseks.
Masinalaskmiseks tapeti alati lammas, vahest suvipõllu peksuks mõni selleks ajaks
söödetud põrsas. Perenaisel olid masinaeelsed päevad kibedad tööpäevad, keeda
sülti, küpseta saia, tee võid, paksu piima ja muid sadasid toimetusi. Juhtus ka seda, et
mõnes talus söödi masinalaskmise ajal 2-3 lammast,kui vihmased sügisilmad olid.
Töörahvas tuli hommikul kokku, oli ilus ilm, sõid hommikusöögi, töötasid lõunani,
sõid lõunasöögi, pärast hakkas vihma sadama ja tööl lõpp.
(KV 74, Karula khk ja vald)Siit
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar