An-2 1947-2017

  An-2, mida meil kutsuti ka metsavahiks ja moosiriiuliks, sai 70-aastaseks, esmalend oli 31.augustil 1947.aastal. Maailma suurim ühemootoriline kahe kandepinnaga lennuk.

  An-2 töötati välja Nõukogude Liidus Antonovi konstrueerimisbüroos.
  1947-1992 ehitati neid umbes 17 000.

  

Eesti Kaitseväe An-2 Ülenurme lennuväljal 2013.

ALMAVÜ An-2 Ülenurme lennuväljal 1975.

  An-2 saab kasutada väga lühikestel murukattega tõusu- ja maandumisradadel (150-180m).
  An-2 kütuse (aviobensiin oktaanarvuga 92) kulu tunnis on 180 liitrit ja mootoriõli kulu 3 liitrit.
Lendurite kabiini mõlemalt istmelt on juhtimine dubleeritud. An-2 võimaldab pardale võtta 12 reisijat või 10 langevarjurit või paigaldada salongi suur 1400 liitrine vedelikumahuti.
 Varisemiskiirus ca 50 km/h, lennukaugus 1390 km.

   
An-2 kasutati liinilennukina, sanitaarlennukina, põldude pritsimiseks, langevarjuhüpeteks, korraga mitme purilennuki sleppimiseks. Kord aastas korraldati Ülenurme lennuväljal lennupäevi, umbes nagu praegu lennumuuseumis, ja siis sai osta pileti ja ümmargusest lennukiaknast Tartu linna ülevalt vaadata.

Niiviisi transporditakse purilennukeid ühest punktist teise. 6 lennukit on palju ja ohtlik, ise olen näinud üleliidulistele võistlustele An-2 saabumas 3 purilennukit sabas.

             Urmas vanematega lennukiuksel 1963. aastal.

    Marsruute muudeti aja jooksul, aga Tartu lennuväljalt oli mingil ajal võimalik An-2-ga lennata sellistel marsruutidel nagu:
  Tartu-Jõhvi-Narva-Leningrad;
  Tartu-Põltsamaa-Tallinn;
  Tartu-Viljandi-Pärnu-Kihnu-Pärnu-Kuressaare-Kärdla;
  Tartu-Piirissaare;
  Tartu-Pihkva;
  Tartu-Võru.

Tavaliselt lennati visuaallendu 300-500m kõrgusel, kehva ilmaga ka madalamal.
 

e-Bay-st leidsin 1978.a Tartu - Leningrad lennukipileti, lennanud on Tamm, Toomas Jüri poeg.


Endine Tartu lennujaama juhataja Rein Mark meenutas, et NSVLi ajal opereeris väikesaarte vahel An-2, mida rahvasuus kutsuti metsavahiks. “See oli selline lennuk, mis pilvise ilmaga raputas korralikult. Mõnel oli juba lennukisse astudes pruun paberkott ehk oksekott käes,” meenutas ta. Kuid lendamine oli populaarne, sest ajavõit oli oluline.
“Aeroflot lendas sinna, kuhu käsk tuli,” ütles Mark. “Seejuures ei vaadatud ei kasumit ega kahjumit.” Nii lennati Tartust Kärdlasse ja Kuressaarde ning Pärnu kaudu ühel päeval Kihnu, teisel Ruhnu. Jak-40 lendas Tallinnast Kuressaarde ja Kärdlasse. “Saaremaa oli suletud saar, tuli läbida kõik protseduurid, näidata ette vajalikud load, kui polnud saare elanik,” meenutas Mark. Ka Piirissaarde lendas An-2 iga päev. Sellega viidi saarele toitu, medikamente ja muud vajalikku. Saare inimesed said aga lennukiga linna.
Tol ajal olidki vaid Eesti-sisesed lennud. Moskva ja Kiievi liinid tulid Marki sõnul alles hiljem.
Mark meenutas ka piletihindu. Lennupilet Tartust Pärnusse maksis 5 rubla, Kuressaarde 7 ja Kärdlasse 9 rubla. Marki väitel oli madalaim palk sellel ajal 40rubla, kuid paljud teenisid ka 70-90 rubla..

Siit

Postimees, 10.veebr 1985.

2014.a Ämaris.

 Praegusel ajal on kaks An-2 veel Eesti Kaitseväel, aga räägitakse, et viimast aastat.
Neid kasutatakse kerge transportlennukina, langevarjuhüpetel, metsatulekahjude kustutamisel, lennatud on isegi Rein Rannapi klaveriga. Seda lendavat muuseumi kutsutakse ka meelsasti kõikvõimalikele Euroopa lennuüritustele.

19. oktoobril 1977 (mõnedel andmetel 6. novembril) proovis üks inimene Tartu lennuväljal kaaperdada lennukit An-2. Katse ebaõnnestus. 

10 aastat hiljem, 1987.a maandus Läti venelasest piloot An-2-ga Ojamaa lähedale rannavette, sest kütus lõppes napilt enne maa kohale jõudmist otsa. Piloot sumas kaldale ja palus poliitilist varjupaika. Väetiselennukitele anti üldiselt kütust niipalju kui hädapärast vaja läks, aga see piloot oli endale lisa hankinud. Hiljem pages mees edasi Austraaliasse.

Minu pildid.
Lennukiga perepildid Urmase albumist.
Purilennukitega pilt on siit.