Laste sünnist nõukogude ajal

Lapse sünd on armastuse kulminatsioon, kõige imelisem asi maa peal.
Võib-olla natuke kibedaid mälestusi sellest, kuidas nõukogude ajal asi käis.

  Mehed saatsid oma valudes kaasad sünnitusmajani ja läksid ise koju tagasi, edasi pidi sünnitaja haiglapersonali toel ise hakkama saama. Kõigepealt tehti sünnitajale klistiiri ja aeti maha kaenlaaluste ja häbemepiirkonna karvad (nüri, korduvalt kasutatud žiletiga). Pärast neid protseduure pääses eelsünnitustuppa, kus tuli lamada voodis ja valutada, naised jäeti sageli üksi, käidi ainult aeg-ajalt vaatamas. Mitu sõpra on mulle kirjeldanud hiljem hirmu, meeleheite ja mahajäetuse tunnet, mis neid seal valdas.

 Pärast sünnitust näidati last vaid korraks, mingist kohe rinnale panekust polnud juttugi.

 Imikute kaalumise kaal. Foto Osta ee-st.

 Last pesti, kaaluti, mõõdeti, pandi selga särgike ja riidest mähkmed ning keerati teki sisse kõvaks pambuks ning viidi lastetuppa. Esimese lapsega mul vedas, sain lapsega koos mõne minuti liftis sõita ja kogu selle aja teda vaadata.
 Ema viidi 2 tunniks ratastega raami peal koridori, vere kogumiseks pandi kauss alla ja kellel suurem verejooks, sai jääkotid kõhu peale ja siis oldigi seal koridoris, ma ei tea, kas see oli hea haigla eluga tutvumiseks või nimetati seda sünnitaja jälgimiseks,  2 tunni pärast sai palatisse voodisse.
  Koridoris tuli minu juurde sanitar, kes küsis, kas ma rabarbrikooki tahan. Kui mind palatisse viidi, ootas koogitükk öökapil, see on olnud üks maitsvamaid mu elus. Edaspidi pakuti õhtusöögiks traditsiooniliselt klaas teed ja 2 küpsist.

Foto internetist.

 Iga 3 ja poole tunni tagant (öösel oli suurem vahe) hakkas koridoris veerema kisakäru, lapsed laoti lastetoas käru peale ritta, lükati käru palati ukse taha ja tited tassiti kahekaupa palatitesse, mõni eesrindlik töötaja võttis kolmgi pampu korraga sülle. Imetamiseks oli aega pool tundi.

Emad ei tohtinud lapsi lahti mähkida, mäletan, et lapsel oli ükskord käelaba välja jäänud, olin õnnelik, et nägin oma lapse kätt. Sünnitusmajas nägi ema vaid oma lapse nägu, milline laps üleni välja nägi, selgus alles kodus.

 Selle pildi joonistas Mai 22.mail 1964.a sünnitusmajas oma lapsest Reinust ja saatis lapse isale.
Täpselt niipalju nägigi ema last enne kojuminekut.

 Tartu Linna Kliinilise Sünnitusmaja peaarst Lenini ordeniga autasustatud Irina Veerma palatis visiidil. Dets 1966, H.Karro foto.

 Isad nägid oma naisi ja lapsi alles 6 päeva pärast, kui ema ja laps koju lasti. Läbi tolmuste topeltakende püüti isadele pambuks mähitud laste nägusid näidata, esimesel korrusel vist isegi midagi nägi.

 Mõni isa, kellel oli haiglas tutvusi, hankis endale valge kitli, tegi tähtsa näo pähe ja tungis sisse, üks isa ajas veoauto oma teisel korrusel oleva naise palati akna alla ning ronis kastis oleva tünni otsa, et naisele lähemal olla ja rääkida. 1988.a aprilli lõpus, kui 24.aprillil tuli lumi maha ja püsis nädal aega, tallas üks värske isa sünnitusmaja akende alla lume sisse suure südame, mis püsis seal terve nädala.

Ametlik suhtlus lähedastega käis valvelaua kaudu kirja teel ja koridoris oleva 2-kopikalistega töötava telefoniautomaadiga, koridor kajas hästi.
Lillede saatmine oli kord lubatud, kord jälle keelatud, oli oht, et lilledega tulevad kaasa hirmsad pisilased.

Kas mustris olev kiri tervishoiuministeerium pidi ära hoidma voodilinade varguse?

Ühekordseid hügieenisidemeid ei olnud, anti halvasti imavast materjalist umbes 1m²

suuruseid tumerohelisi riidest lappe, mis tuli pärast tarvitamist viia koridori lõpus olevasse šahti, neid lappegi oli liiga vähe, lisa sai sanitaride käest vahetuskaubana taara vastu. Aluspüksid olid keelatud, nutikamad sidusid lapid kitlivööga kinni, aga ega kõndida ei soovitatudki, voodis pikutamine oli norm.

Meditsiin arenes, iga kord, kui selle majaga kokku puutusin, olid sisse viidud mõned uuendused, mida järgmisel korral enam polnud, näiteks:
*sünnitamise ajaks tõmmati emadele jalga rohelisest riidest põlvikud;
*kõigi emade rinnanibud värviti briljantrohelisega, vastsündinud lapsukesed olid kõik roheliste suudega;
*emade sõrmeküüned värviti joodiga pruuniks;
*kõik emad pidid imetamise ajal kandma mütsi;
*kõik emad pidid imetamise ajal kandma marlimaski.


Sünnitusmajast koju sai alles siis, kui lapse nabaväät oli ära kukkunud. 1986.a aprillis oli palju sünnitajaid ja sünnitusmaja rahvast täis, selle tõttu otsustati emad-lapsed juba 4.päeval koju saata. Kelle lapsel ei olnud nabaväät ära kukkunud, aidati keeramisega kaasa, minu lapsel nii õnnetult, et tekkis nabaverejooks ja ta elu päästeti vereülekandega.

 Ema Hiie, isa, vatitekki mässitud laps ja räämas sünnitusmaja - 1970-ndad.

Lapsed anti kätte kindlast ruumist, kus lõpuks said kokku isa, ema ja laps. Viisakas oli lapse toonud meditsiiniõele anda kommikarp ja lilled. Pärast seda tehti sageli lapsepambust ka esimesed pildid.


Praegu, kirjutades, hakkas päris õudne, aga see lihtsalt oli selline asi, mis käis nii.
Kuid ma jõudsin ikkagi parema aja ära oodata, meie viimased lapsed sündisid isa, isikliku ämmaemanda ja perepalatiga. Nõukogude ajal ei osanud sellest unistadagi.

Väga stiilne ema Helle poeg Marguse ja välismaa vankriga (Zekiwa)1969. aastal.

Fotod ka Mari, Hiie, Mai, Eneli pildikastidest.