Iga nõukogude sõdur peab oskama suusatada,1949

MEIE NÕUKOGUDE KODUMAA EEST!
Kõik suuskadele! On saabunud varane talv suurepäraste suusatamisilmadega ja suusaspordi harrastamiseks kõigiti soodsa lumega. Avanenud suusatamisvõimalusi tuleb nüüd maksimaalselt ära kasutada ja alustada suusatreeningutega ning võistlustega. Suusatamine on spordiala, mis meeldib igaühele. Kuid meie, Nõukogude armee sõjamehed, ei hinda suusasporti mitte ainult sellepärast, et ta pakub lõbu ja meelelahutust. Sellisest suhtumisest oleme kaugel. Suusaspordi harrastamisel tuleb meil eeskätt silmas pidada seda, et see spordiala on väga tähtis mitte minutite ja sekundite võitmise mõttes, vaid füüsilise taseme tõstmiseks ning lahingulise ettevalmistuse edukuse kindlustamiseks talveolukorras. Nõukogude armees peab iga sõdur oskama hästi suusatada.

 Sain ainult pildi ilma infota.

 Suure Isamaasõja kogemused näitasid, kui suur tähtsus on suusatamisoskusel lahinguolukorras. Meie vaprad sõdurid sooritasid suuskadel pikki rännakuid maastikul, kust ei pääsenud läbi jalgsi ega masinatel, tungisid läbi tihedate metsade, sooritasid ootamatuid kallaletunge sealt, kust vaenlane ei teadnud oodata. Suusad olid sõdurile lahingus abiks. Sellepärast on tubli suusataja meil niisama hinnas kui tubli laskur, granaadiheitja või rivimeeski. Suusatamisoskus on meie lahinguvalmiduse üks eeldusi. Kuid me ei tohi oma tähelepanu hajutada mitte üksnes sportliku suusatamise harrastamisega. Muidugi on see kõigiti tubli mees, kes võidab näiteks 10-km suusakrossi, selle vastu ei vaielda. Kuid sportlik suusatamine ei ole meie eesmärk. Meie peame õppima suusatamist sõjalises mõttes, nii, nagu see toimub tegelikus lahinguolukorras. Mida selle all mõista? Eeskätt seda, et me tehnika ja kiiruse treneerimisel ei tohi unustada suusatamise lahingulist iseloomu. See tähendab, et me suusatamisel peame olema riietatud ligilähedalt nii, nagu lahinguolukorras: igapäevane talvevorm — sinel, kõrvikmüts, sõduri kindad jne. Eritundides treneerime suusatamist veel püssi, automaadi ja seljakotiga. See kasvatab vastupidavust ja sitkust. Ja seda on lahingus meile kõige rohkem vaja. Kui me täies rakmes suudame saavutada juba üle keskmise kiiruse ja ühtlases tempos läbida kilomeetri kilomeetri järel, siis võime öelda, et oleme omandanud suusatamisoskuse sõjalises mõttes. Peale selle tuleb õppida hästi selgeks ka suuskadel laskmine. See on raskem ala ja nõuab pidevat treeningut. Lamades-, põlvelt- ja püstiasend suuskadel — see on märksa raskem kui tavalises olukorras laskerajal. Kuid seda peab oskama. Ja peab oskama ka tulistada suuskadelt niisama tabavalt ja kiiresti kui suuskadeta. Eriti tähtis on sealjuures kiirus. Teatava ajakuluga suudab suuskadelt laskeasendi sisse võtta ju iga sõdur, kuid lahinguolukorras on tähtis eeskätt see, et me suudaksime tabada vaenlast varem kui tema meid.
 

 Spartaklased! Suusad on talvel võitluses hädavajalikud. Õppige hästi suusatama!

Plakat Leningrad 1940, kunstnikud K. ja E. Vassiljevid.

 Suusatamishooaja algusel tuleb tõsiselt pihta hakata treeningutega. Neil, kellele suusatamine on veel võõras ala, tuleb kätte õppida suusatamistehnika algmõisted ja need omandada tegelikkuses. Käte ja jalgade koordineeritud töö, õige kehahoid, suusatamine mäkke tõusmisel ja laskumisel, pöörete sooritamine, kukkumiste vältimise oskus jne. — kõik see moodustab aluse, millega sõdur peab tutvuma, et saada heaks suusatajaks. Esmaklassilisi suusatajaid, suusasportlasi sõna paremas mõttes on meil rohkesti. Tublid saavutused suusatamises on meie traditsioon. Nüüd seisab meie paremate suusatajate ülesanne selles, et oma kogemusi edasi anda neile, kes ei ole suusatamises veel täiesti kodus, et tagada suusatajate kaadrite väärikas järelkasv. Et talvine suusaspordihooaeg kujuneks kõigiti edukaks, selles on meie parematel suusatajatel — krossidest ja võistlustest osavõtjail ning tšempionidel paljugi teha. Saavutagem talvehooajai häid tulemusi suusatamises! Kõik suuskadele!

Nõukogude Sõdur, 1.dets 1949
 

 Eesti sõjaväes suusatati ka:

http://jalutuskaikajas.blogspot.com/2012/06/eesti-sodurid-suuskadega.html 

23.veebruar - meestepäev või armee ja sõjalaevastiku päev?

Nõukogude ajal oli 23.veebruar armee ja sõjalaevastiku päev. Ühte varianti selle päeva saamisloost võib lugeda 2004.a Õhtulehest.

Seda päeva tähistati ka meestepäevana, eeldusel, et kõik mehed on sõjamehed.

 Vello Vinni joonistatud pildiga kaarte kingiti 1972. aastal Saaremaal Tornimäe koolis.
 (Tartu kunstimajas avati eile Vello Vinni näitus.)
 

Kuna 23.veebruar on üsna lähedal naistepäevale, siis naised pidid meestepäeval kõvasti pingutama, et vastutasuks 8.märtsil kingitusi saada. Üks tuttav vastas minu küsimusele meestepäeva kohta: "Ah, oli üks naistepäeva väljapressimine!"
 Näiteks klassiõed tegid klassivendadele üllatuskinke, klassivennad üllatasid siis naistepäeval klassiõdesid vastu.

Küsitlesin oma tuttavaid. Sellest päevast mäletati uskumatult vähe, nagu oleks selle koha peal mingi üldrahvalik mäluauk. Mitmed ütlesid, et mingit meestepäeva pole olnudki.

Üks tuttav rääkis, et ta läks 1966. aasta 23.veebruaril oma tulevase mehega restorani. Kui ema eelnevalt sellest plaanist kuulis, andis ta tütrele raha: "Täna on meestepäev ja sel päeval peavad naised välja tegema."

Suurtes asutustes oli kõigepealt aktus või pidulik koosolek, kus algul oli temaatiline ettekanne, pärast seda peeti meeles Suure Isamaasõja veterane ja siis tublisid mehi. Ja pärast oli pidu söökide-jookide ja tantsuga - kõik asutuse kulul.

Tartu elamukombinaadis töötanud sõber rääkis pikalt sealsest 1983. aasta meestepäevast. Kuna tegemist oli ikkagi armee- ja sõjalaevastiku päevaga, siis ürituse pidi organiseerima asutuse tsiviilkaitsejuht (jah, selline ametikoht oli). Elamukombinaadis oli sel kohal erupolkovnik.
Eelmisel päeval käidi kabinetist kabinetti ja öeldi kõigile, et aastapäeval on lühendatud tööpäev, aga pidulik koosolek on kohustuslik. Koosoleku avakõne pidas polkovnik, rääkis midagi sõja ajaloost, aga kuna ta eesti keelt ei osanud, kõne oli vene keeles, siis minu sõber ei saanud eriti aru. Siis said sõjaveteranid kingitusi. Pärast seda saadeti töölised koju ja kontorirahvas asus pidutsema, lauldi ja tantsiti. Lühendatud tööpäev lõppes järgmisel hommikul.

Kaardid meie kodust, kutsed Osta.ee-st.
 

Matusepilt

Ühest Toolamaa küla majast Räpina vallas leidsid uued omanikud matusepildi.

 Väga hoolikalt kokkuseatud grupp surnu taustal, redeliga katusel istuv mees on nagu i-le täpp.

Grupipildi tegemiseks on olnud põhjalikud ettevalmistused: esimene rida istub pingil, teine rida seisab pingi taga, kolmas rida seisab pingil. Aga neljas rida - kus nemad seisavad? Sinna peab olema veel midagi kõrgemat ehitataud.

 Kõigil meestel on ülikonnad, ka poistel, ainult kaelasidemed on erinevad, vasakpoolne poiss on ülikonnas ja paljajalu. Naised ja tüdrukud on kleitidega, kuid mõned ka palitutega.

 Surnul on peas midagi tanusarnast, seda ei ole ma varem juhtunud nägema. 

 Kirstu juures on vanik ja kuuseokstest väheste lilledega pärjad.

Katus oma suuruse ja kõrgusega on ka muljetavaldav.

Zoja Voskressenskaja "Isa kirsipuu" 2

Naaberriik on asunud oma kangelaste pealt tolmu maha kloppima. Jälle on tekitatud üks legend.

1992. a kõrges vanuses surnud Zoja Voskressenskaja-Rõbkina viimase kümnendi auavaldused:

2015.a nimetatakse ta Tuula oblasti aukodanikuks;
2017.a nimetatakse Moskvas tänav tema nimega;
2019.a antakse välja mark, kusjuures margi peal ei ole ta mitte kirjanikuna, vaid vormis polkovnikuna;
2012.a näidatakse dokumentaalset mängufilmi "Polkovnik Rõbkini kaks elu";
2015.a dok.film "Madam "täiesti salajane""

Vseviov ütleb "Müstilises Venemaas", et Voskressenskaja Eestis ei luuranud, seega ei saa margil Niguliste torn olla, aga paaris artiklis oli möödaminnes ka luuraja Eestis käimist mainitud.

Kui öelda nõukogude luuraja, kõlab see nõukogude ajal luurelugusid lugenud inimesele üsna positiivsena, aga kui öelda NKVD salaagent, siis on tegemist millegi räigega.

Lugesin vene netist Zoja Voskressenskaja-Rõbkina kohta ning vaatasin temast filmi ja kuulasin David Vseviovi saadet. Tegelikult on luuraja kohta teada üpris vähe ning ühtesid ja samu episoode korratakse ikka ja jälle, kõik ülivõrdes positiivne ja väga veenev, tundus, et oli Vseviovilegi mõju avaldanud. Nõukogude välisluuraja ametis edukalt tegutsemiseks peab olema sihikindel, emotsioonideta ja südametunnistuseta inimene, kes ei löö eesmärgi nimel millegi ees risti ette.  Võimatu on aru saada, kus lõpeb tõde ja algab propaganda. Mida rohkem lugeda, seda imelikumaks läheb. Näiteks alustab üks ajakirjanik isiklikust tutvusest, kui ta veel algaja kirjanikuna Voskressenskaja juurde läks ja väidab, et olid 10 aastat head tuttavad, aga paari-kolme lause järel läheb artikkel jälle täpselt sissetöötatud eluloolistele radadele. Ja mitte kuskil ei ole mitte ühtegi kahtlevat ega negatiivset kommentaari!


Legend ise on selline.
Zoja Voskressenskaja alustas oma tööelu 14-aastaselt pärast isa surma. Esimene töökoht oli KGB raamatukogu, mõne aasta pärast sai temast noortevangla poliitjuht.

Pärast luurajate kiirkursuste lõpetamist saadeti 22-aastane Zoja Hiinasse, kus ta ametlikult töötas naftasündikaadis "Sojuzneft" sekretärina, aga põhiülesanne oli koguda luureteavet, mis oli Hiina idaraudtee ümbruse ägedate konfliktide tõttu ülimalt oluline.
Zoja (pseudonüüm Irina) tegi väga head tööd ning otsustati saata Euroopasse, kus luuras Lätis, Eestis, Saksamaal, Austras, Soomes. Riias esines Voskressenskaja saksa parunessina ning harjutas kombeid, mis olid sobivad tema staatusega. Siis saadeti ta Saksamaale. Olevat olnud keelte peale eriti andekas, aktsendivaba saksa keele olevat omandanud ühe kuuga.

Plaanis oli teha temast illegaalne luureohvitser Euroopas, Moskvasse teavet edastava võrgu keskuses, aga see plaan läks Zojast mitteolenevatel põhjustel vett vedama ning ta pidi ümber orienteeruma Skandinaaviamaadele.Teisal on öeldud, et talle anti ülesanne kindrali armukeseks hakata, ta lubas ülesande täita, kuid pärast seda end maha lasta.
Voskressenskaja saadeti Soome Nõukogude luure residendi asetäitjana, kes töötas Helsingi Intouristi Nõukogude esinduses. Pärast mitut kuud edukat töötamist, mille hulka käis ka soome keele äraõppimine, saadeti Moskvast uus konsul nimega Jartsev, kellega koostöö ei sujunud üldse, nii et Zoja palus end tagasi kutsuda. Vastuseks kästi nõukogude luuraja Boriss Rõbkin tööga kurssi viia ja lubati mõne aja pärast tagasikutsumine uuesti läbi vaadata. Kuue kuu pärast tuli luurajatelt Moskvasse ühine taotlus abiellumiseks. Zoja kartis, et nad ei saa selleks luba, kuid ülemused arvasid, et see võiks panna luurajad veel tõhusamalt tööle. Nii sai tast madam Jartseva, kodumaal Rõbkina. Abielupaari viljakas töö kestis Soomes 4 aastat, kuni Talvesõjani.

Moskvasse naasmise järel hakkas Zoja tööle välisluure analüütikuna, kogu Euroopa välisluure teave käis tema käest läbi, ta õpetas välja ka luure- ja diversioonigruppe.. 
Sõja ajal, 1941.a lõpust kuni 1944.a märtsini elas ta saatkonna nõunikust abikaasaga Rootsis, ametilt saatkonna pressisekretär, tegi tihedat koostööd nõukogude suursaadiku Kollontaiga, korraldas Saksamaa sõjalise transiidi jälgimist läbi Rootsi ja tegi palju propagandatööd selle nimel, et rootslased eelistaksid Saksamaale Nõukogude Liitu.

 Zoja Voskressenskaja ja Aleksandra Kollontai

Pärast Moskvasse naasmist oli Voskressenskaja luure keskaparaadis analüütik, tõusis Saksa osakonna juhiks, käis ka Saksamaal operatiivmissioonil.

1944.a sündis luurepaaril poeg Aleksei, teisal on öeldud, et nad võtsid lastekodust 3-aastase lapse.
Zoja Voskressenskaja esimesest abielust ja 1928.a sündinud lapsest, keda vanaema kasvatas ja kes 15-aastaselt rindele põgenes, oli vist ainult dokumentaalfilmis juttu. Lapselaps ütleb filmis, et ta vanavanemad lahutasid ideoloogilistel põhjustel.

Abikaasa, polkovnik Boriss Rõbkin hukkus väga kahtlastel asjaoludel 1947.a novembris Praha lähedal autoavariis. Boriss tegeles sõja ajal hävinud agentidevõrgu taastamisega Euroopas. Zojale surma asjaolude uurimiseks luba ei antud.

1953. aastal, pärast Beria arreteerimist, hakati süüdi mõistma Beria kaaskondlasi. Süüdi mõisteti ka nõukogude luurekorüfee Pavel Sudoplatov, kellega koos Zoja Voskressenskaja töötas palju aastaid. Kui Voskressenskajat hakati kinnitama välisluure juhtimise parteikomitee liikmeks, siis ta teatas, et on Sudoplatoviga pikka aega koostööd teinud, tunneb teda hästi ja kuni juhtumi kõigi asjaolude selgitamiseni keeldub ta parteikomitee liige olemast. Seda ei andestatud, Zoja vallandati ja saadeti Gulagi, küll mitte vangina, vaid Vorkutas eriti ohtlike kurjategijate laagri eriosakonna töötajana. Seal  teenis ta personalijuhina kaks aastat, mis oli jäänud tema pensionile jäämiseni.

1956.a läks Zoja Voskressenskaja-Rõbkina polkovnikuna pensionile ja hakkas lastekirjanikuks.

Zoja Voskressenskaja "Isa kirsipuu" 1977/1979

 1977. aastal taheti (või anti Moskvast käsk, mis on tõenäolisem) välja anda Zoja Voskressenskaja raamatut koolieelikutele ja nooremale koolieale "Isa kirsipuu". Illustratsioonid tegi Asta Vender, kes oli juba 1966.a selle autori ühele raamatule pildid teinud.

 Läbi jäise sombu. Jutustusi Vladimir Iljitš Leninist.
Väga kepsakas kohvriga Lenin.

Isa kirsipuu. Lood Uljanovite perekonna elust.

Aga selle raamatuga läks väga halvasti. Trükiti 24 000 eksemplari ja hävitati. Illustratsioonid ei sobinud. Ainult 3 eksempari on säilinud ja internetis üleval, siin.

 1979.a tuli uus trükk Juri Rakutini illustratsioonidega, tiraaž 30 000 eksemplari.

 

 

"Isa kirsipuu" on minu arvates selline universaalne jutuke, et kui nimed asendada, sobib mõne teise perekonna jaoks.

 Kui Zoja Voskressenskaja oma eelmisest ametist 49-aastaselt pensionile läks, leidis ta lastekirjanduses niši, mis tõi suure tuntuse, nimelt hakkas ta Leninist ja Uljanovite perekonnast jutukesi kirjutama. On isegi öeldud, et ükski kirjanik ei teinud nii palju nõukogude korra ja Lenini imidži heaks kui Voskressenskaja.

 Lenini joonistamine oli väga reglementeeritud, olid kindlad näidised, iga kunsnik seda teha ei võinud, huvitav, kuidas kirjanikega oli.

Aastatel 1962-1980 ilmunud Voznessenskaja raamatute kogutiraaž oli 21 miljonit 642 tuhat eksemplari.
Ma ise arvan, et see tiraaž tuli suuresti sellest, et kõiki liiduvabariike kohustati tema raamatuid tõlkima ja trükkima.

Eesti keeles leidsin veel sellised:

Kõik vene kunstnike piltidega.

 
Leidsin netist filmilõigu, kus Zoja Voskressenskaja kohtub lastega ja räägib, kuidas ta arhiivides töötas ja uuris Lenini perekonna kohta ning luges hunnikute kaupa Lenini ema kirju.
Teises kohas on öeldud, et Lenini jutukestes ta kirjutas oma perekogemustest ja näiteks jutus Leninist Soomes võib täpselt määrata kohad, kus ta ise luurajana tegutses.

 
Kui Nõukogude Liitu oli jäänud veel mõned kuud, 1991. aastal, avalikustas tolleaegne KGB boss Vladimir Kljutškov ühes välismaa ajakirjanikele antud intervjuus oma ajaloo parima välisluuraja nime, kelleks osutus tuntud lastekirjanik Zoja Voskressenskaja.

Enne surma kirjutas ta autobiograafilise teose "Nüüd ma võin tõtt rääkida", mis tuli müügile pärast surma, 1992.a lõpus.

Papaaha

1960-ndatel oli Eestis ülimoodne peakate kunstkarusnahast papaaha. Seda kandsid nii mehed kui ka naised.

Kolm papaahakandjat Tartus Raekoja platsil. 

Kuna papaaha oli ainult peanupu otsas ja jättis kõrvad täiesti paljaks, siis tõsteti külma ilmaga (ilmad olid siis tõesti külmad) talvemantli krae kõrvade kaitseks üles. Aga sellest hoolimata tikkusid kõrvad moe ohvriks saama.

Sõjaväeosa 218894 ohvitseride uusaastakaart

Sõjaväeosa 218894 asus Tartus Raadi lennuväljal.
Võimalik, et on ühe TU-4 meeskond.

Pilt on tekitatud kahe erineva negatiivi teineteise peale asetamisega. 

Ljudmilla fotokarbist.