Seda päeva tähistati ka meestepäevana, eeldusel, et kõik mehed on sõjamehed.
(Tartu kunstimajas avati eile Vello Vinni näitus.)
Kuna 23.veebruar on üsna lähedal naistepäevale, siis naised pidid meestepäeval kõvasti pingutama, et vastutasuks 8.märtsil kingitusi saada. Üks tuttav vastas minu küsimusele meestepäeva kohta: "Ah, oli üks naistepäeva väljapressimine!"
Näiteks klassiõed tegid klassivendadele üllatuskinke, klassivennad üllatasid siis naistepäeval klassiõdesid vastu.
Küsitlesin oma tuttavaid. Sellest päevast mäletati uskumatult vähe, nagu oleks selle koha peal mingi üldrahvalik mäluauk. Mitmed ütlesid, et mingit meestepäeva pole olnudki.
Üks tuttav rääkis, et ta läks 1966. aasta 23.veebruaril oma tulevase mehega restorani. Kui ema eelnevalt sellest plaanist kuulis, andis ta tütrele raha: "Täna on meestepäev ja sel päeval peavad naised välja tegema."
Suurtes asutustes oli kõigepealt aktus või pidulik koosolek, kus algul oli temaatiline ettekanne, pärast seda peeti meeles Suure Isamaasõja veterane ja siis tublisid mehi. Ja pärast oli pidu söökide-jookide ja tantsuga - kõik asutuse kulul.
Tartu elamukombinaadis töötanud sõber rääkis pikalt sealsest 1983. aasta meestepäevast. Kuna tegemist oli ikkagi armee- ja sõjalaevastiku päevaga, siis ürituse pidi organiseerima asutuse tsiviilkaitsejuht (jah, selline ametikoht oli). Elamukombinaadis oli sel kohal erupolkovnik.
Eelmisel päeval käidi kabinetist kabinetti ja öeldi kõigile, et aastapäeval on lühendatud tööpäev, aga pidulik koosolek on kohustuslik. Koosoleku avakõne pidas polkovnik, rääkis midagi sõja ajaloost, aga kuna ta eesti keelt ei osanud, kõne oli vene keeles, siis minu sõber ei saanud eriti aru. Siis said sõjaveteranid kingitusi. Pärast seda saadeti töölised koju ja kontorirahvas asus pidutsema, lauldi ja tantsiti. Lühendatud tööpäev lõppes järgmisel hommikul.
Kaardid meie kodust, kutsed Osta.ee-st.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar