1977. aastal taheti (või anti Moskvast käsk, mis on tõenäolisem) välja anda Zoja Voskressenskaja raamatut koolieelikutele ja nooremale koolieale "Isa kirsipuu". Illustratsioonid tegi Asta Vender, kes oli juba 1966.a selle autori ühele raamatule pildid teinud.
Läbi jäise sombu. Jutustusi Vladimir Iljitš Leninist.
Väga kepsakas kohvriga Lenin.
Väga kepsakas kohvriga Lenin.
Isa kirsipuu. Lood Uljanovite perekonna elust.
Aga selle raamatuga läks väga halvasti. Trükiti 24 000 eksemplari ja hävitati. Illustratsioonid ei sobinud. Ainult 3 eksempari on säilinud ja internetis üleval, siin.
1979.a tuli uus trükk Juri Rakutini illustratsioonidega, tiraaž 30 000 eksemplari.
"Isa kirsipuu" on minu arvates selline universaalne jutuke, et kui nimed asendada, sobib mõne teise perekonna jaoks.
Kui Zoja Voskressenskaja oma eelmisest ametist 49-aastaselt pensionile läks, leidis ta lastekirjanduses niši, mis tõi suure tuntuse, nimelt hakkas ta Leninist ja Uljanovite perekonnast jutukesi kirjutama. On isegi öeldud, et ükski kirjanik ei teinud nii palju nõukogude korra ja Lenini imidži heaks kui Voskressenskaja.
Lenini joonistamine oli väga reglementeeritud, olid kindlad näidised, iga kunsnik seda teha ei võinud, huvitav, kuidas kirjanikega oli.
Aastatel 1962-1980 ilmunud Voznessenskaja raamatute kogutiraaž oli 21 miljonit 642 tuhat eksemplari.
Ma ise arvan, et see tiraaž tuli suuresti sellest, et kõiki liiduvabariike kohustati tema raamatuid tõlkima ja trükkima.
Eesti keeles leidsin veel sellised:
Kõik vene kunstnike piltidega.
Leidsin netist filmilõigu, kus Zoja Voskressenskaja kohtub lastega ja räägib, kuidas ta arhiivides töötas ja uuris Lenini perekonna kohta ning luges hunnikute kaupa Lenini ema kirju.
Teises kohas on öeldud, et Lenini jutukestes ta kirjutas oma perekogemustest ja näiteks jutus Leninist Soomes võib täpselt määrata kohad, kus ta ise luurajana tegutses.
Kui Nõukogude Liitu oli jäänud veel mõned kuud, 1991. aastal, avalikustas tolleaegne KGB boss Vladimir Kljutškov ühes välismaa ajakirjanikele antud intervjuus oma ajaloo parima välisluuraja nime, kelleks osutus tuntud lastekirjanik Zoja Voskressenskaja.
Enne surma kirjutas ta autobiograafilise teose "Nüüd ma võin tõtt rääkida", mis tuli müügile pärast surma, 1992.a lõpus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar