Lenini teosed

  Esimene Lenini teos eesti keeles eri raamatuna ilmus 1918.a ("Nõukogude võimu järjekordsed ülesanded"). Sellele järgnesid mitmed Nõukogude Liidus välja antud tõlked. Eesti Vabariigi ajal Eestis Lenini raamatuid ei ilmunud. Aga koos nõukogude võimuga tulid ka Lenini teosed. Alates 1947.a tegeles Lenini ja marksismi-leninismi klassikute teoste tõlkimise ja trükiks ettevalmistamisega EKP Keskkomitee Partei Ajaloo Instituut. Lenini teoste suurväljaannet alustati 1948. aastal.

 Osta.ee-st.

Nüüd on valdav osa Lenini ideepärandist, umbes 7000 tema teost ja dokumenti, eesti keeles välja antud, Lenini teoste kogutiraaž ulatub ligi 1 200 000 eksemplarini. Suureks juubeliks (Lenini 100.sünniaastapäev) jõuab eesti lugeja kätte ka V.I.Lenini "Teoste" neljanda väljaande viimane, 45. köide.
 "Keel ja kirjandus", 4., 1970.

Edasi, 4.oktoober 1957

KÕIGI MAADE TÖÖTAJAD ÕPIVAD TUNDMA LENINI TEOSEID
Inimkonna suurim geenius, Kommunistliku Partei Ja Nõukogude riigi rajaja, kogu maailma töölisklassi juht ja õpetaja, jättis maha sisuliselt hindamatu ja väga ma­huka kirjandusliku pärandi. Ta kirjutas kolmekümne aasta jooksul, alates esimestest töödest, mis kannavad 1893. a. daatumit ja lõpetades viimaste töödega 1923. aastast, sadu raamatuid ja brošüüre, tuhandeid artikleid ja kirju , esines arvukate ettekannete ja kõnedega kongressidel, konverentsidel, nõupidamistel ja koosolekutel. Ainuüksi vene keeles avaldatud teoste ja dokumentide arv ületab 10 tuhat eksemplari. Kõik V. I. Lenini teosed ja dokumendid, mis omavad teoreetilist või poliitilist tähtsust, on tõlgitud vene keelest kõikide NSV Liidu rahvaste keeltesse ja ka paljude välisriikide rahvaste keeltesse .

Nõukogude Õpetaja, 16.aprill 1960

Plakat 1958, kunstnik Ene Pikk.

Mäletan, et kuskil 1972-1973 oli väga hea nali sõbrale sünnipäevaks Lenini teoste tellimiskviitung kinkida, see maksis 1 rubla.

 

Kõige viimased Lenini teosed ilmusid meil 1987-1989 sinises tänapäevases köites "Valitud teoste" nime all. Algselt oli komplekt plaanitud 10-köitelisena, kuid jäi pooleli, ilmus ainult 8, kirjastuselt "Eesti Raamat" 7 tükki ja viimane, 8. raamat kirjastuselt "Olion".

...

Sotsialistlikes kohustustes on tähtis koht sellel, kuidas loetakse V. I. Lenini teoseid ja Leninist kirjutatud raamatuid. Kohustustes on ette nähtud, et iga külaraamatukogu lugeja loeb käesoleva aasta jooksul keskmiselt 1-2 V. I. Leninist kirjutatud raamatut. 1. juuli seisuga registreeriti külaraamatukogudes 7565 lugejat. Leninist kirjutatud raamatuid on laenutatud 5784, iga lugeja on seega lugenud keskiniselt 0,76 raamatut.

Näib, et kõik on korras. Kui aga hakata üksikuid raamatukogusid eraldi vaatlema, siis seda öelda ei saa. Võib julgelt kinnitada, et kõik on korras Puurmanis, Tormas, Kaareperes, Rutikveres, Sadukülas, Varbeveres ja Palal. Vastupidine on olukord Adaveres, Kamaris, Nõmaveres, Pajusi-Luigel, Sadalas, Umbusis ja Vaimastveres. Need olid andmed keskmiselt võetuina. Konkreetselt aga luges V. I. Lenini teoseid ja temast kirjutatud raamatuid 1904 täiskasvanut ning 1487 last, sest paljud on lugenud mitut selleteemalist raamatut. Protsentides on need arvud 40 ja 50,7. Erinevates raamatukogudes on protsentuaalsed näitajad väga erinevad. Varbevere raamatukogus on näiteks 74% täiskasvanud lugejatest lugenud raamatuid Leninist. Järgnevad Pala, Rutikvere, Kaarepere, Voldi, Saduküla, Saare, Puurmani jt. raamatukogud.

Pala raamatukogus on 143 täiskasvanud lugejat, raamatuid Leninist on lugenud 91. Rutikveres on täiskasvanud lugejaid 141, raamatuid Leninist on lugenud 82. Äärmiselt vähe inimesi on Leninit lugenud Umbusis, Sadalas, Kamaris, Adaveres, Vaimastveres, Nõmaveres ja Pajusi-Luigel. Umbusi raamatukogus on kõigest 68 täiskasvanud lugejat, raamatuid Leninist luges neist 10. Sadalas on 156 täiskasvanud lugejat, raamatuid Leninist luges kõigest 22.

Õpilastest on raamatuid Leninist rohkem lugenud Puurmani, Kaarepere ja Varbevere lapsed.

Puurmanis on veel ainult üks õpilane, kes pole lugenud ühtegi raamatut Leninist. Tööd tuleb kahtlemata selles vaimus jätkata, sest kohustus näeb ,ette, et iga õpilane loeks aasta lõpuks 3-4 raamatut Leninist. Kohustus on tore ja täitmine samuti. 

...

Ajaleht Punalipp, 24.juuli 1969. Välja otsitud Põltsamaa raamatukogus, siin.

  Postkaart 1975, kompositsioon E.Pikk. (Kas sama, kes 1958.a plakati tegi?)

Naine palub raamatukogust raamatut rahvatantsust. Raamatukoguhoidja soovitab: "Siin on Lenini teos "Üks samm ettepoole ja kaks sammu tahapoole.""

Missugune on maailma parim tantsuõpik? ― Lenini "Üks samm edasi, kaks sammu tagasi". Juba aastaid tantsib Venemaa selle järgi.

 Nadjal maja metsa sees,
väiksest aknast välja vaatab.
Lenin jookseb kõigest väest,
lävel seisma jääb.
Kopp-kopp, lahti tee,
menševikud metsa sees.
Lenin, tuppa tule sa,
teoseid lugema.

 http://www.folklore.ee/~kriku/HUUMOR/soviet.htm

Surijatega kaardid kiigupühaks

Kiigu(e)püha on maausuliste munapüha.

Leidsin antikvariaadist 2 ärasuremise kaarti parimate õnnitlustega kiigupühaks. Mõlemad on saadetud A.Liiwale, Riia uulits 3, Vezenbergi ehk Rakverre.
Ma tegelikult ei tea, mis puhuks neid kaarte sobilik saata oleks.

Goethe viimased sõnad olid: "Rohkem valgust!"

Kunstnik F.Fleišer on siin vist kujutanud surevat Goethet.

Õitsewat õnne uues eluaastas, lõbusat kiigupüha! Sassi. Wisustis 8.now. 09.

Hääd kiigupüha! H.Waska

Olen sellest, et suuremat ei hoolitud kaardi pildist, varem kirjutanud siin.

Miliza Korjus 1909-1980

Miliza Elizabeth Korjus (18.aug 1909 Varssavi - 26.aug 1980 Culver City, California) oli laulja (koloratuursopran) ja näitleja. Maailmakuulsuse sai ta Carla Donneri rolliga 1938.a linastunud filmis "Suur valss".

Eestis esilinastus "Suur valss" 6.veebruaril 1939 kinos Bi-Ba-Bo (Viru tänava alguses). Rahva seas liikus kuulujutt, et Miliza Korjus tuleb ise Tallinna esilinastusele, kuid sellel jutul ei olnud muidugi alust.

Film "Suur valss" linastus  Nõukogude Liidus 1940. aastal, oli väga populaarne, olevat isegi üks Stalini lemmikfilme olnud. Näitamisõigus osteti algul viieks aastaks ja siis veel viieks.

 Miliza (esimeses reas vasakul) õdede ja vennaga.

Miliza Korjus sündis 1909.a Varssavis. Isa oli rootsi-eesti päritolu Vene tsaariarmee ohvitser, ema leedu-poola aadlik.
Neile sündis üks poeg ja viis tütart.
Esimese maailmasõja ajal kolis perekond Suvorovi kadetikorpusega, kus isa töötas, Moskvasse.

1918.a läksid vanemad lahku, sest ema armus isa kolleegi, sakslasest matemaatikaõpetajasse. Ema kolis tütarde ja armastatuga Kiievisse, kus selgus, et matemaatikaõpetajale meeldib hoopiski tema vanim tütar Niina, skandaali peale lahkus õpetaja Saksamaale. Ema ja tütred pidid revolutsioonijärgses kodusõjaaegses Kiievis ise hakkama saama.
Tallinnast pärit isast sai 1920. a Eesti sõjaväe kolonel, sõjakooli saksa keele õpetaja ja sõjaministri käskudetäitja ohvitser.

Miliza elust 1918-1927 on väga vähe andmeid.
Miliza õppis Kiievis muusikakoolis ja laulis kirikukooris. 7.veebr 1927 võeti ta ukraina ansambli Dumka liikmeks, kellega esineti nii Ukrainas kui ka Venemaal, 1927.a märtsis isegi Moskva Suure Teatri laval. Sellel kontserdil viibis ka Kremli juhtkond eesotsas Staliniga. Pärast Peterburis esinemist tuli Miliza raskusi trotsides Tallinnasse isa juurde. Isa oli uuesti abiellunud ning isa naisele sõitis Saksamaalt külla tema füüsikust poeg. Miliza ja Kuno Foelsch abiellusid 1929. aastal.

Tallinnas õppis Miliza 2 aastat Varvara Malama erastuudios laulmist ja täiendas end veel konservatooriumi pedagoogi Sergei Mamontovi juures. 1929. ja 1932. ja 1933. aastal esines Miliza kontsertidega Tallinnas Estonia kontserdisaalis, Tartus Vanemuises ja Narvas. Üldiselt kiitvate hinnangute juures pahandas kriitikuid, et ainsa eestikeelse laulu esitamisel kasutas laulja paberteksti ja hääldas sõnu väga ebaeestipäraselt, tuntava vene aktsendiga.

1932.a septembris soovis Miliza Korjus saada Estonia ooperitrupi solistiks, aga teda ei võetud, pakuti kohta kooris. See jättis eluks ajaks laulja hinge haava. "Kui Eesti ei vajanud mind, siis ei vaja mina ka Eestit." Ja nii jäigi.

1933.a lahkus Miliza Korjus perega alatiseks Eestist, sõitis Saksamaale, kust temast sai Magdeburgi ooperiteatri solist. Algas paljutõotav karjäär. 1934.a valmis esimene heliplaat, Straussi "Kevadhääled", 1935.a oli temalt ilmunud juba 5 grammofoniplaati. 1935.a esines Miliza Korjus esimest korda filmis, 1936.a kutsuti ta Hollywoodi. 1938.a valmis kuulus "Suur valss". Järgmine film pidi tulema juba Milizaga peaosas. 

Kõigele tõmbas kriipsu peale 28.mail 1940.a juhtunud autoavarii, milles laulja jalg sai tõsiselt viga. Kui ta ei oleks olnud Miliza Korjus, oleks jalg amputeeritud.

Miliza Korjus 1958. aastal.

Pärast paranemist elas Miliza Mehhikos, 1944.a oktoobrist USA-s Los Angeleses. 
Esines soolokontsertidega ja osales filmides.
1952.a abiellus ta teist korda, arst Walter E.Schectoriga ning juhtis oma heliplaadifirmat Venus Recording Co.
Miliza Korjuse laulmist saab kuulata siit.
Miliza Korjuse suhted Los Angelese eestlaskonnaga olid jahedad, isegi tõrjuvad, küll aga suhtles Miliza meelsasti vene kuulsustega, eriti sõbrunes ta Maia Plissetskajaga.  
 Miliza Korjus suri 1980. aastal. 

1998 - 2001 oli Tallinnas USA suursaadikuks Melissa Wells, Miliza Korjuse tütar (sünd 1932).




Seda kirjutist ajendas koostama ühest albumist leitud ajalehe väljalõige.
Tõenäoliselt 1967.a märtsi Edasi.

Sama lugu räägib Edgar Meos ka raadios 18.märtsil 1967. aastal, "Saade väliseestlastele. Jutustab Hillar Meos ja laulab Miliza Korjus."

Plaadiümbris 1966

Mulle tundub, et Edgar Meos valetab.
Tõin raamatukogust Jaak Jõekalda raamatu "Unustamatu Miliza Korjus", 2012, aga seal tsiteeritakse sinisilmselt nii Edgar Meose raadiointervjuud kui ka artiklit sõna-sõnalt.

Auto- ja taksopargi töötaja E.Meos oli neil päevil üpris üllatatud, talle saabus pakk USA-st. Saatjaks Miliza Korjus.
Seda ei ole targu öeldud, et väidetavalt oli E.Meos enne ise oma kirjasõbralt, kes oli juhuslikult Miliza Korjuse naaber, Miliza aadressi saanud ja talle kirjutanud. Kusjuures Miliza Korjus ja ta teine abikaasa arst Walter E.Shector elasid luksusvillas, mis varem oli Mario Lanzale kuulunud. Sel juhul  olid ka kõrval luksusvillad. Kust nõukogude inimene sai luksusvillas elava kirjasõbra?

Pakis oli kuulsa lauljanna värvifoto ühes autogrammiga, kauamängiv grammofoniplaat 12 Miliza Korjuse lauldud lauluga ja lühike kiri.
Kui oleks saadetud värvifoto autogrammiga, siis oleks pandud ajalehepildiks see, mitte plaadiümbrise pilt.

M.Korjus kavatseb oma abikaasaga, kes on tema mänedžer, külastada Eestit. 
Miliza Korjus oli kogu elu solvunud, et teda 1932.a Estonia solistiks ei võetud, vaid pakuti koorilaulja kohta, eestlastesse ja Eestisse suhtus ta jäise külmusega.

E.Meos oli aastakümneid tagasi Miliza Korjuse isa Artur Korjuse alluv Tallinn-Tondil ja tundis noil aegadel väikest tüdrukukest Milizat, kes alatasa laulda lõõritas, nii et sai hüüdnime "Tondi Lõoke". Nüüd on ta kogu maailmas tuntud "Eesti Lõokese" (Estonian Lark) nime all.
Milizat nimetati Berliini ööbikuks ja Põhjamaa ööbikuks, Ameerikas 1960-ndatel väljaantud heliplaatidel isegi viikingite ööbik, ülalmainitud nimedele ei vihja minu teada ükski allikas peale Meose.
Delikaatselt on räägitud Tallinn-Tondist, tegemist on Tondi sõjakooliga, kus kolonel Artur Korjus saksa keelt õpetas. 1967.a üldiselt ei juletud tunnistada oma kokkupuuteid Tondi sõjakooliga. Kas Meosel oli seljatagune?

Raadios räägib Meos veel, kuidas ta 10-aastast tüdrukut läbi lume kooli tassis.
Miliza Korjuse eluloos ei ole konkreetselt juttu aastatest 1918-1927 ja mõnel pool esineb vasturääkivusi, kuid mina sain aru nii, et Miliza tuli Tallinnasse isa juurde esimest korda 18- aastaselt. Jaak Jõekallas on oma raamatus öelnud, et arvamus nagu oleks Miliza Korjus õppinud Tallinna saksa tütarlaste gümnaasiumis, ei vasta tõele (lk 39).

Raadios räägib Meos ka, kuidas Artur Meose peres räägiti koduse keelena eesti keelt ja kuidas Miliza lõõritab "Õrn ööbik, kuhu tõttad sa". Aga Miliza Estoniasse mittevõtmise üks põhjusi oli väga halb eesti keele oskus.Tema 1932.-1933.a kontsertide repertuaaris oli üksainus eestikeelne laul, mida ta polnud võimeline peast esitama, laulis paberilt ja suure aktsendiga. Tütar Melissa Wells on öelnud, et isa oskas eesti keelt, aga ema mitte.

Meos räägib ka 1939.a õnnitluskirjast, mille ta olevat Rahvalehe töötajana Miliza Korjusele saatnud ja eestikeelse pühendusega foto vastu saanud, mis aga olevat kaduma läinud. Jah, 2.märtsil 1939 tänab Miliza Korjus Rahvalehte heatahtlike kirjutiste eest, aga Meosest pole sõnagi.

Rahvaleht, 2.märts 1939

Jaak Jõekalda raamatus (lk 47-48) on juttu ka teisest Tartu Autobussi- ja Taksoautopargi töötajast, bussijuhist Eduard Eriksonist, kes sõjaväeteenistuse ajal oli neiu Milizat mitu korda kontsertidele ja "Estonia" teatrisse sõidutanud.

Mina arvan, et Eduard Meose lood on kas tema enda või veel tõenäolisem, KGB poolt välja mõeldud. Juba formaat "Saade väliseestlastele" juhatab KGB poole.

Hirv

  Stalinistlike skulptuuride aeg oli Eestis nii lühike, et väga raske on määrata, kus miski asus. Nii ei ole ma leidnud ka kohta, kus võis olla see hirv, mille ees portfellidega mehed poseerivad. Hirve sarved on katki, tükk on kinnitatud puu külge.
  Koha mõistatamisel on iseloomulik detail pildi keskelt paistev kõrge korsten.

Perekond läheb väljasõidule, 1950-ndad

Kiivreid hakatakse umbes 15 a pärast nõudma, aga pereisa Eduard on endale ikkagi edeva varustuse muretsenud: kindad, šlemm, prillid.
Külgkorv tundub olevat enda valmistatud.

Mõisatiigil uisutamas

Uisutajad 1933./34. a talvel Palupera koolimaja taga  mõisatiigil.

 Tagumistes ridades on ka ilma uiskudeta inimesi.

 Uisutati nii päeval kui ka õhtuti gaasilambi valgel, mis põles tiigi keskel posti otsas.
 Paremal valge rätikuga on Liivia, kes mäletab siiamaani selle pildiga seotud hirmsat ebaõiglust. Nimelt istus algul Liivia kelgul parema koha peal, aga meieri tütar jonnis niikaua, kuni sai kõrgema koha endale.

Aitäh Liiviale.

Vera Muhhina "Tööline ja kolhoositar"

Veebifirma Mail.ru ning päevaleht Novõje Izvestija korraldasid 2005.a küsitluse, milline 20. sajandi skulptuur või muu ehitis kajastab sümbolina kõige paremini Venemaa ajalugu. Kuuest tuhandest vastanust peaaegu 24 protsenti leidsid, et seda väärikat kohta sobib täitma skulptuur «Tööline ja kolhoositar». Järgnesid Päästja Kristuse kirik, Volgogradis kõrguv monument «Emake kodumaa» ja Lenini mausoleum.

Siin on pikem fotoseeria kümne aasta tagusest skulptuuri kapitaalremondist (2003-2009).

Skulptuuri saamislugu.

1936.a 22.mail said 4 skulptorit kutse osaleda 1937.a Pariisi maailmanäituse Nõukogude paviljoni katusele tehtava skulptuuri konkursil. Kutse said Muhhina, Andrejev, Manizer ja Šadr. Räägitakse, et Vera Muhhina sai kutse ainult tänu sellele, et tema mehest Aleksei Zamkovist oli just saanud kõrgel positsioonil arst, kes ravis Molotovi, Kalininit, Gorkit jt. (Zamkov oli välja mõelnud uue ravimeetodi, nimelt ravis ta oma patsiente lapseootel emade uriiniga).

 Arhitektil ja skulptoritel oli ülesanne näidata maailma esimese sotsialistliku riigi võimsust ja perspektiivi. Juba kaugelt pidi olema näha, et see on imelise kõikvõimsa tööliste riigi paviljon.

 Pariisis oli Nõukogudemaa paviljoni jaoks eraldatud pikk ja kitsas maatükk. Boris Jofan oli sinna projekteerinud 160 m pika ja 21,5 m laia, eest 34 m kõrgusele tõusva hoone. Et paviljon kõigile inimestele kohe märgatav oleks, oli selle katusele ette nähtud 18m kõrgune skulptuur, mille väljanägemise oli Jofan üsna täpselt paika pannud. Mõnedel andmetel kujutas hoone laeva, mille käilakuju oli kõrgele esile toodud.

 

 Boris Jofani eskiisprojekt.

Skulptuur ehitise katusel pidi olema arhitektuuri dünaamiline jätk. Ülesanne oli raske - skulptuur pidi olema 18 meetri kõrgune ja nagu lendama ettepoole, samal ajal oli selge, et see saab kaaluma palju tonne ja ei olnud täpselt teada, kuidas paviljoni katus vastu peab.

Aega oli 3 kuud. Alguses ei tulnud Muhhinal ühtegi head ideed, kuidas kujusid lendama panna, kuni lõpuks tuli tal salli mõte, pikk tuules lendlev sall ja käed andsid edasi lendamise tunde, sall kattis mehe alastust, sall andis ka jäikust ja ühendas visuaalselt skulptuuri ehitisega.

 

Konkursi tulemus - 4 sirbi ja vasaraga paariskuju.

Septembris anti umbes 1-meetrised kipsist eskiisskulptuurid žüriile üle. Konkursi žüriis ei olnud ühtegi skulptorit, seal oli rohkem poliitbüroo seltskond. Kuu aega oli vaikust, oktoobris valiti neljast või siis ka viiest tööst (mõned allikad väidavad, et oli veel ka skulptor Koroljov) välja Vera Muhhina variant. Kuid enne lõplikku otsust ja Molotovi kinnitust tuli paljale töölisele tööriided selga vormida ja mõlemile saapad jalga teha. Jälle tuli otsust oodata. Näituse avamiseni oli jäänud pool aastat. Uus komisjon Molotovi juhtimisel - sall ei meeldinud. Aga kuna sall oli Muhhinal skulptuuri üks tähtsamaid elemente, siis õnnestus see lõpuks ikkagi ära rääkida.
 Üks täiesti absurdsena tunduv probleem oli, ma ei mäleta, millises etapis, et keegi nägi mingi nurga alt seelikuvoltides Trotski nägu, aga uurima saadetud komisjon õnneks ei näinud.

 
Lõpuks olid kõik kinnitused ja valmistajatehas olemas ning läks pööraselt kiireks.

Kõigepealt tuli teha uus umbes 3,5 meetrine kipskuju, mille järgi saaks 5 korda suurendatud lõppvariandi.
Muhhinalt nõuti, et ta selle töö 10 päevaga ära teeks. Muhhina vastas, et ta ei jõua kahte 3-meetrist inimfiguuri isegi kuu ajaga ära teha. Kui lõpuks skulptor endast välja läks ja nutma hakkas, lepiti kokku, et ta teeb kuu ajaga 1-meetrised figuurid, mida suurendatakse 15 korda. Oht oli selles, et kui skulptor teeb vea, siis seda viga suurendatakse ka 15 korda, aga teda lohutati, et võib ju ka puitvormi parandada. Metall taoti õigetesse kumerustesse puidu peal.

 Skulptuuri hakati ehitama masinaehituse instituudi katsetehases. Insenerid hakkasid kohe, enne lõpliku kuju valmimist kipsist eskiiskuju järgi arvutusi tegema ja karkassi ehitama.
Muhhina vaatas, et kõige paremagi tahtmise juures ta kuu ajaga üksi näidist valmis ei saa, võttis endale veel 2 naisskulptorit appi, kellega nad siis ööd ja päevad tööd tegid. Tehasest käidi iga päev vaatamas ja mõõte võtmas.
 20. detsembril viidi kipsist näidisskulptuur tehasesse, kuigi skulptorid oleks tahtnud seda veel viimistleda. Lepingu järgi pidi Muhhina oma näidise valmis tegema ja sellega oleks olnud tema töö tehtud. Kuid tehases käies mõistis Muhhina, et ta peab lõpuni juures olema. Skulptorite kolmik kolis kolmeks kuuks tehasesse.

Sellisest materjalist ei olnud varem skulptuuri tehtud ja keegi ei teadnud, palju see aega võtab.
Algul käis töö kahes vahetuses, pärast kolmes, päris lõpus töötati ööd ja päevad, keegi ei läinud koju, 3 skulptorit keetsid süüa. Tuleb arvestada veel, et põhitöö toimus talvel, külma käes.


 Ühel ööl saabus tehasesse Stalin, sõitis autoga otse kuju juurde, vaatas 20 minutit ja lahkus sõna lausumata. Arhitekt Jofan helistas: "Valitsus on väga rahul."

 

 3,5 kuuga sai skulptuur valmis.

 Teraskarkass kaalus 64 tonni, poole millimeetri paksusest terasest kujutis "ainult" 12 tonni.

Pariisi transportimiseks lammutati skulptuur kohe uuesti 65 osaks lahti ja pakiti kastidesse - koos tööriistade ja kraanaga 28 vagunit. Poolas pidid kaasa läinud töötajad kuju veel natuke tükeldama, et rong tunnelisse mahuks.

Pariisis panid 20 töölist ja 5 inseneri kuju kokku 11 päevaga, 2 päeva kiiremini, kui ette nähtud.

1.maiks 1937 oli kõik valmis. Vera Muhhina sai maailmakuulsaks.

NSVL paviljoni sissekäik 1927.a Pariisi maailmanäitusel.

Paremal NSV Liidu, vasakul Saksamaa paviljon

Saksamaa paviljon

Pariisi näitus oli maist oktoobrini 1937.
Tagasiteel Moskvasse sai nüüd juba maailmakuulus skulptuur nii palju viga, et tehti uus samasugune. Ei saanud ju nii palju kõmu tekitanud kuju sinnapaika jätta ja maha vaikida. 
Uus skulptuur paigaldati põllumajandussaavutuste näituse väravasse. Aga skulptori nördimuseks ainult 10 m kõrguse aluse peale ja seljaga päikese poole, Muhhina ütles, et selline skulptuur nõuab suurt avarust, siin tööline ja kolhoositar ei lenda, vaid roomavad mööda maad. Tema oleks tahtnud skulptuuri näha Lenini mägedes.
10 aasta taguse remondi käigus tõsteti skulptuur sama kõrgele, kui ta oli Pariisi näituse ajal.

Boris Jofan ja Vera Muhhina

Huvitav, et räägitakse ainult Vera Muhhina "Töölisest ja kolhoositarist", Boris Jofani nime mainitakse selle juures haruharva.

Alates 1947. aastast on skulptuur Mosfilmi  toodangu alguskaadris.

 Kuulsatest kunstiteostest on alati loodud uusi variante:

Muhhinat peetakse selliste klaaside loojaks, blogis on klaasidest siin.

Minu klassikaaslased 1974.a klassiekskursioonil töölist ja kolhoositari kujutamas.

Info põhiliselt nendelt lehtedelt:

http://vivovoco.ibmh.msk.su/VV/ARTS/MUKHINA/CHAPT_V10.HTM

https://pikabu.ru/story/istoriya_sozdaniya_quotrabochego_i_kolkhoznitsyiquot_chast_1_4737724

https://pikabu.ru/story/istoriya_sozdaniya_quotrabochego_i_kolkhoznitsyiquot_chast_2_4737976