Lõpupeo laud 1966

Plakatid seintel:
Ära sülita laua alla, seal võib ka inimene olla!
Võta pits ja pea aru!

Eduard Vilde nimelise Tallinna Pedagoogilise Instituudi 1966.a lõpupeo toimkond on lõpetanud laua katmise ja vaatab veel üle, kas kõik on olemas.
Madli (pildil keskmine) meenutas, et lauale oli ette nähtud ka alkohol, kuid ettevalmistuste käigus selgus, et puuduvad klaasid selle joomiseks. Madli käis läbi Tallinna apteegid ja ostis napsiklaasideks ära kõik väikesed rohuvõtmise klaasid, need olid odavad, maksid 3 kopikat tükk.

Sellised pikad toidu ja alkoholiga (veiniga) lauad kaeti tol ajal kooli aulatesse ka keskkoolilõpetajatele.

"Oota sa!"

Nägin ühes Tartu taaskasutuspoes toredat soolavakka, müüjad lubasid lahkelt pildistada:

 Esimene "Oota sa! osa valmis 1969.aastal.
 Alguses oli riiklik tellimus, nõukogude ametnikud tahtsid anda vastulöögi Disney multikatele ja eraldasid selleks suure summa.
 Kõigepealt  joonistas kunstnik Sokolskii, kuid tema tegelased sattusid tsensuuri löögi alla, neile tundus, et tegelased on liiga kurjad, tuleks teha õilsamaks, nõukogude lastele on tarvis lahkeid kangelasi. Kunstnik keeldus edasisest koostööst.
 Siis liitus filmitegijatega kunstnik Kotenotškin, kes hiljem ei varjanud, et joonistas hundi enda pealt maha, pani talle külge enda plastilisuse ja kõnnaku. Tema tahtis, et hunti helindaks Võssotski, kuid siis sekkus jällegi tsensuur - laulja oli keelu all. Siis sai hundirääkijaks Anatoli Papanov. Esimeses osas vilistab hunt meloodiat filmist "Vertikaal", mis on tervitus Võssotskile.
 Klara Rumjanova helindas alati loomakesi ja sobis jäneseks hästi.
 Algul soovitati filmitegijail tungivalt eemalduda tühjast meelelahutusest ja mõelda filmile õpetlik idee, aga nad ei olnud nõus. Veel noriti hundi suitsatamisharjumuse kallal. Aga tegijad seletasid, et paberossid on kaadris trikkide pärast ja näitavad suitsetamise kahjulikkust (hunt suitsetab jänest telefoniputkast välja, aga saab ise mitme paberossi korraga tõmbamisest mürgituse). Filmi populaarsuse kasvuga vähenes filmi kallal norimine.
 Ühest riiklikust tellimusest filmiloojad siiski kõrvale hiilida ei saanud - olümpiaosa nad pidid tegema.
 Kui filmi üks tsenariste, Felix Kamov sõitis ära Iisraeli, mis oli tol ajal kodumaa reetmine, pandi "Oota, sa!" tegemine kinni. Hiljem, kui Papanov läks Kremlisse saama riiklikku autasu, küsis Podgornõi, mis tema hundiga lahti on. Papanov selgitas. Podgornõi:"Öelge edasi, et mulle ja minu seltsimeestele multifilm väga meeldib ja meie selle vastu ei ole." Töö filmi kallal läks jälle käima. See oli 7.seeria ajal.
 Pärast Papanovi surma tõusis uuesti lõpetamise probleem, kuid tuli välja, et helioperaator oli alles hoidnud kõik Papanoviga salvestused ning neid kasutati edasiste osade helindamisel., asendada Papanovi häält kellegi teise omaga ei riskitud.
 Perestroika ajal jäid filmitegijad riiklikust toetusest ilma ja tootmine läks kommertsalusele, raha puudumisel tootmine külmutati. Mingid aastad hiljem leiti investorid uute seeriate jaoks, joonistas mitte Kotenotškin, vaid tema poeg ning hunti helindas Igor Hristenko. Räägitakse, et tema häält on võimatu Papanovi omast eristada.

Mulle meeldib klipp Anatoli Papanovist ja Klara Rumjanovast:
https://www.youtube.com/watch?v=BgIHmblsDcA

Elistvere kolhoosi tuletõrjesportlased

Elistvere kolhoosi naistuletõrjesportlased 1950-ndatel.

Tuletõrjesport sai Eestis hoo sisse eelmise sajandi 1920-ndatel aastatel. Tähelepanu ei pööratud niivõrd tulemustele, kuivõrd osavõtjate arvule, et võimalikult rohkem inimesi saaks võistluste kaudu parandada oma füüsilist ettevalmistust ja omandada ka tuletõrjujate töövõtted. Igal aastal korraldatud võistlustest võttis osa 15 000-20 000 võistlejat.
Pärast Teist Maailmasõda jätkus Eestis vabariigiaegne tuletõrjespordi traditsioon, kuigi massispordist hakkas välja kasvama saavutusport, hakati fikseerima rekordeid ja kehtestati spordinormatiivid.

Ka praegu on selline spordiala Eestis täiesti olemas, võistlused koosnevad enamjaolt neljast alast: konksredeliga ronimine õppetorni neljandale korrusele, 100 m takistusriba läbimine, teatejooks 4 × 100 m ja meeskonna hargnemine mootorpumbaga. Viimasel alal sai Eesti võistkond 2013.a maailmameistrivõistlustel Lõuna-Koreas hõbemedali.

Aitäh Mariale, kes on vaatajapoolses reas 3.tütarlaps.

Autojuhimüts

Pioneer, aprill 1956.
Autojuhi amet oli tol ajal väga pop, autojuhid kandsid 8-kandilist mütsi, säärikuid, kalifeepükse  ja nahkjopet.

4 mehel sellel pildil on 8-kandiline nokaga autojuhimüts.
Tõenäoliselt Tartus Riia t taksopargi väravas.

See pilt on suuremana juba blogis olnud, siin on 1950.-1960.ndate autojuht paraadil täisvormis: müts, jope, kalifeed, säärikud.

Tere, armas näärivana!

Kuu lõpus avatakse Karlova raamatukogus näitus "Tere, armas näärivana!"
Et näitus tuleks huvitavam, palun teie abi. Kui teil on kodukootud näärivanade pilte, palun võtke minuga ühendust
suurjalutuskaik@gmail.com

Tank-monumendid

Leidsin ühest albumist tanki taustal pulmapildi. Teema osutus ootamatult haaravaks. Mäletan, et olid jah sellised tank-monumendid, aga üllatas see, et need püstitati 26 ja rohkem aastat pärast sõda, 1970-ndatel!  Eestis oli postamendi peale pandud 5 tanki, need "kaunistasid" 15-20 aastat (välja arvatud Narva oma, mis on praegugi).

 Nõukogude tankivägedes pandi tankid pärast aktiivse kasutuse lõppu reservi ja ladustati. 1970.-ndatel -1980.-ndatel pandi palju tanke mälestusmärkidena NSVL linnadesse. Venemaal võeti ametlikult nad sõjaväe arvelt maha alles 1993.aastal.
Sel suvel Ukrainas Donetski oblastis Kostjantõnivkas õnnestus Vene separatistidel üks tank monumendi otsas käima panna, alla sõita ja vähese remondi järel lahingutegevuses kasutada. Põhiliselt küll vist kasutati tanki torni peale kinnitatud kuulipildujat. Ukrainlased võtsid tanki ära ja panid postamendi otsa tagasi.

PÄRNU TANK

oli Pärnu lähedal Paikusel Paide mnt ja Jõekalda tänava ristumiskohal.

"Pärnu reisijuht" 1984

Tank on korda tehtud (video) ning asub Johannes Tõrsi Eesti Vabadusvõitluse Muuseumis Lagedis.

VÕRU TANK

avati 1979.aastal Haanja ja Luhamaa teede hargnemiskohal.

Monumendi avamine.

Album "Nõukogude Eesti" 1985

Muuseumi asemel polügoonile

Võrumaal võeti tank maha juba 1990. aasta algul ning viidi EPT hoovi hoiule, kust Soome-Eesti osaühing Eleanor ta ära ostis ning üle lahe viia tahtis. Eleanori tollase juhataja Valdo Praksi sõnul oleks tank endale Soomes magnetina koha leidnud ühe kardiringi ääres.

"Kõik sai alguse soomlaste naljana mõeldud küsimusest," meenutab Praks, "et Kadaka turult võib küll iga mees endale Vene sõjaväemundri osta, aga kas midagi suuremat teil seal pole."

Praksile meenus, et on küll – EPT hoovis. Tank osteti ära ning toimetati õhtuhämaruses Tallinna sadamasse. Praksi sõnul oli tal tollitöötajatelt suuline luba üleveoks olemas, paraku olid hommikul tankiga silmitsi seisvad tolliülemused teist meelt ja ärritunud ning kutsusid kohale Eesti kaitseväe esindajad.

Tagantjärele tarkusega on Praks, kes toona negatiivse meediakangelasena kuulsust kogus, hakanud kahtlema oma teo mõistlikkuses. Kuid see, et tank lõpuks puruks lasti, ei mahu talle siiani pähe. "Meile öeldi, et kõik mälestusmärgid on riigi omand ning seda tanki on Eestile eriti vaja, kuna neid on vähe alles jäänud ja Lagedile rajatavasse muuseumisse on teda hirmsasti tarvis," räägib Praks. "Mis mind aga kurjaks tegi, oli see, et tegelikult lasti tank hoopis puruks."

Tanki peal katsetati välismaalt ostetud reaktiivsuurtükki ning tollal ilmunud Eesti Sõnumite esikaanel nägi trükivalgust lugu, kuidas T-34 soomus Aegviidu polügoonil suurtükitulele järele andis. "Minu arvamus sellest on äärmiselt negatiivne," ütleb Praks, kes polügoonilt tankist alles jäänud kummitükid üles korjas ja soomlastele suveniiriks viis. "Oleks see tank Soome jõudnud, oleks ta praegugi alles olnud ning ma saanuks teda lastelastelegi näidata: näete, minu tank seisab seal."

TIIA LINNARD 

Põhjarannik, 20.03.2004

 VALGA TANK

avati Tartu mnt ääres Kellil 22.veebruaril 1978

Ööl vastu 3.aprilli 1990 purustati tugevajõulise lõhkeainega:

Pärast seda tõid Vene sõjaväelased kohale uue tanki, mis rahva survel viidi üsna ruttu Metsa tänava sõjaväeossa, kust Vene sõjaväe lahkumise järel viidi tank Valga lihatööstuse õuele, kus ta seisis aastaid kuni sellest sai kohaliku muuseumi  eksponaat.

 NARVA TANK

Narva-Jõesuusse viiva tee ääres avati 9.mail 1970, ainuke, mis mälestusmärgina alles on. 

Kahuritoru külge paela sidumine on Narva noorpaaride populaarne pulmarituaali osa.

MÄKSA TANK

on kõige huvitavama ajalooga: tank on olnud sõja lõpus Saksamaal, siis Elva tankipolgus, on käinud 1956.a Ungari ülestõusu maha surumas, pärast seda oli Kaliningradis, kust toodi tagasi Elva lasketiiru. Mingil ajal viidi lasketiirust Mäksale postamendi otsa. Ööl vastu 9.maid 1990 joonistati lilli täis. Pääses väga napilt purukslõikamisest (Tehnikamaailm 2009).

Praegu Tartu lähedal Heino Prosti Variku talus asuvas põllutöömasinate muuseumis. 

Kahjuks ma ei leidnud ühtegi postamendi otsas pilti, ainult praegune seis, alus ja tank eraldi.

Aga Tartus maa sees on  veel üks tank:

Kui palju soomusmasinaid peidab endas Maarjamaa, seda ei tea täpselt keegi. Kuid on teada, et maasse kaevatud tanke kasutati pärast Teist maailmasõda näiteks Tartu Veski territooriumil ankrutena sõjatules viltuvajunud viljahoidla püstitõmbamiseks. Enamik neist kaevati hiljem välja, kuid üks leidis viimase puhkepaiga sealsamas. Praegu asub see tank ühe hiljem ehitatud hoone all. Kuigi juhuslikult tuli maapõuest välja tanki kahur, ei soovi praegune kinnistu omanik sõjamasina kättesaamiseks hoonet lammutama hakata.
Tehnikamaailm 2009 

Hiljuti tekitas suurt elevust auto24 müügile tulnud tank, mille tornile on maalitud  Rudy (Punapea) sümboolika kultusfilmist "Neli tankisti ja koer", päris filmitank asub Poznani muuseumis.

Paikuse facebooki lehelt:
24.02.1988 a.
Kolm sõpra Paikuselt olid õhevil, et miskit selle päeva puhul korda saata. Need kolm sõpra olid siis Tony Võsanurm, Kent Kustasson ja mina.(Joonas Viet)
Aastaid varem oli mu kätte sattunud raamat, kus pildid põnevast Eesti sõjatehnikast, millel ilutsesid sini-must-valged embleemid. Piltidelt nähtust sai osaks sündmustest, mis sellel päeval toimuma said.
Juba päevi varem tegime Tonyga vanast Salvo kelgust kaitsmed, mis pidid riiete all abiks olema ning samuti sai varutud sinist, musta ja valget värvi.
Pärnu Alevi kalmistul, vana Vabadussõja mälestussamba platsil, toimus 24.02.1988 Eesti Vabariigi aastapäeva puhul mälestusmiiting. Kolm sõpra otsustasid sinna minna, et kindlasti läheb seal miilitsaga rüselemiseks ning siis on meie abi vaja. Kui mälestusmiiting oli läbi, siis valvasime seal veel küünlaid ja lilli, et kui miilits neid hävitama asub, siis astume vastu. Paraku oli asi sootuks vaikne ja kui jõudis kätte aeg, et viimane buss liikus Paikuse poole, siis jooksime selle peale, et Paikuselt värvid võtta.
Päeva põhiosa sai alguse sellest, et jooksuga tõime keldrist värvid ning veel viimase bussi peale jõuda, mis siis suuna Pärnu poole võttis. Bussiga sõitsime Sindi-Lodja peatusesse. Varjusime bussipeatuse taha, et keegi meid ei märkaks, võtsime kotist värvid ja poroloonist nn pintslid ning immutasime porolooni värviga. Seejärel jooksime üle tee, et tank kaunistada sini-must-valge kolmnurgaga. Asi tehtud jooksime tagasi, et asitõendid peita. Samal hetkel tekkis käigult mõte, et embleemist on vist vähe. Nüüd juba õhin suurem, võtsin suisa purgi valge värviga kaasa ja jälle joostes tangi juurde. EESTI VABARIIK 70! oli see, mis sai tangile kaunistuseks lisatud. Tegu tehtud, viskasime asitõendid bussipeatuse katusele ja panime läbi metsa Paikuse suunas leekima.
Hommikul, kui bussiga kooli sõitsin vaatasin, et meie tehtud kaunistus oli alles. Päeval koolist tulles buss juba kihas, et ülikonnad ja sõdurid olid tangi juures toimetanud ning seda puhastanud. Asi oli nii suure kella küljes, et üks tädike küsis teiselt: "Ei tea, mis nendega tehakse, kui kätte saadakse." Alles siis käis külmajudin üle, et millega hakkama saime. Samal hetkel märkasin, et hoidsin käsipuust värvse käega. Vahetasin kiresti käe ja peitsin värvise käe taskusse.
Sellest sai alguse minu panus Eesti Vabariigi taastamisel.
https://www.facebook.com/groups/571827182847884/


Pildid Galina albumist, militaarnetist, Delfist ja raamatutest.

Postkaardid väljarännanutelt

 Eestlased on juba 160 aastat parema elu peale väljarändaja rahvas olnud.
20. sajandi alguses elas Põhja-Ameerikas umbes 10 000 eestlast. Vikipeedia

Kõike rõõmsamid ja lõbusamid jõulupühasid soovib Teile vanasd tuntud Julius Kantus, aga nüüdse nime all Oscar Guesig. 
On näha, et uus nimi on värske, selle kirjutamine valmistab talle veel raskusi: aadressi ja sõnumi all on nimi erinevalt kirjutatud ja soditud. Miks vana nimi 1908.a New-Yorkis sobimatu oli, ei ole teada.

Palju eestlasi lahkus välismaale ka 1920. aastate teisel poolel. Väljarände põhjuseks oli Eesti Vabariigi ebastabiilne poliitiline ja majanduslik olukord. Vikipeedia.

1926.aastal Sidneyst Paddingtoni linnaosast saadetud kaart:

 Kallis Marta. Meie jõutsime õnnelikult kohale oleme kõik terwise juures ja oma eluga wäga rahul, reis läks kaunis hästi, tormi suurt ei saanud, kaks kuud olime laewas. Joosep sai kohe tööse, palk on rahuldaw, elatud saab hästi olen omale ka kõik majakraami enamaste muretsend ja riideid ka sest seda palka ei jõua ära süüa naisterahwad teeniwad siin ka hästi waabrikus saawad 4-5 naela nädalas tüki tööga. Soowin sulle siis häid pühi ja hääd elu. Teinekord kirjutan pikemalt (kuda sina elad). Anni

Postkaardid on ostetud antikvariaadist.